Peatäid tõstavad pead – uurimistöö kinnitab nende jätkuvat levikut

Et pidurdada peatäide levikut, tuleb teavitada kõiki, kes nakatunud lapsega kokku on puutunud, lisaks koolile ja lasteaiale peab teavitama nakkuse esinemisest ka trenni ja kogu lapse suhtlusringi.

Ehkki peatäitõve esinemise üle ei peeta Eestis enam 2004. aastast statistikat ja täide leviku kohta pole andmeid, on parasiidi esinemine süvenev probleem, ja seda just eelkooliealiste laste seas.

2019. aastal selgitati Tartu tervishoiu kõrgkoolis tehtud uuringus välja peatäide levik eelkooliealiste laste seas Eestis. Uuringus osales 1141 lapsevanemat, kellest kolmandik kinnitas, et vähemalt ühel lapsel peres on esinenud pedikuloosi ehk peatäitõbe. See näitab, et levik riigis on pigem laialdane. Lisaks uuriti, kuidas ja kas üldse lapsevanemad peatäide esinemise korral lapsi ravivad.

Pikad juuksed ja tihe kokkupuude

Uuringud mujal maailmas näitavad samuti, et eelkooliealised lapsed nakatuvad täitõvesse rohkem kui vanemad. Selles vanuses lapsed käivad juba kollektiivis (lasteaias või lastehoius), trennis ja on sotsiaalsed ka väljaspool kodu, näiteks külastavad sõpru. Samas peavad nad hügieenist kehvemini kinni kui kooliealised lapsed.

Enamik lastest, kellel esineb pedikuloos, käib regulaarselt lasteaias või lastehoius ja suur osa uuringus osalenud vanematest oli kindel, et just seal laps peatäidega nakatus. Regulaarselt kollektiivis viibival lapsel on kõrgendatud risk peatäidega kokku puutuda, sest lapsed mängivad päevast päeva tihedalt koos.

Euroopas hinnatakse peatäide leviku protsendiks elanikkonna hulgas piirkonnast sõltuvalt 0,48%–22,4, Aasias, sh Türgis jääb täitõve levik koolilaste seas vahemikku 0,7–59.

Rohkem on peatäid levinud laste, eriti tüdrukute seas, sest pikad juuksed soodustavad levikut.

Ehkki lasteasutused on peamised kohad, kus täide nakkuskoldeid on uuritud, saab esile tuua veel hooldekodud, varjupaigad ja üldised populatsiooni uuringud. Uuringud on kirjeldanud suuremat täidega nakatumist just riikides, kus rahvaarv on suur ja asustus tihe.

Lapsevanemal tasub olla tähelepanelik

Peatäi on lähikontaktil kergesti nakkav parasiit, mistõttu on peresisene nakatumine potentsiaalselt kõrge. Peatäi võib edasi levida nii täiskasvanule kui ka lapsele. Vältimaks nakatumist tuleb lapsevanematel oma laste päid regulaarselt kontrollida. Tervishoiu kõrgkooli uuringus selgus, et paljud lapsevanemad seda profülaktika mõttes ka teevad.

Kuna pedikuloos võib esineda ka sümptomiteta, on regulaarne kontrollimine leviku vältimiseks väga oluline. Väga paljudel juhtudel põevad lapsed või ka täiskasvanud pedikuloosi läbi mitu korda. Peatäide mitteravimine kollektiivis (ravida tuleb kõiki nakatunuid) võib tekitada n-ö nõiaringi, kus parasiidist on väga raske vabaneda. Seetõttu on oluline teha teavitustööd, kõik lapsevanemad peavad olema teadlikud ennetusest, ravist ja täi elutsüklist.

Vale või puudulik ravi võib olla peamine põhjus, miks täidest lahti ei saada. Et neid on ka raske tuvastada ja juustest eemaldada, võivad lapsevanemad olla lohakad täisid täielikult eemaldama või pidada neid ekslikult millekski muuks.

Enamik lapsevanemaid kinnitas, et teavad, kui oluline on täitõve ravimine, ja teevadki seda, kuid paraku on ka lapsevanemaid, kes otsustavad täitõve ravimata jätta või kasutada ebatõhusaid ravimeetodeid. Populaarseimateks ravimeetoditeks on täišampoon ja -kamm, väga palju kasutatakse ravivahendeid kombineerituna.

Muude meetoditena on välja toodud pea loputamine äädikaga, juuste mahaajamine, juuste triikimine sirgendajaga, teepuuõli kasutamine ravimina, täide ükshaaval väljanoppimine kätega, täide ja tingude noppimine pintsettidega, föönitamine ja looduslikud õlid.

Kuidas parasiiti ära tunda? 

Peatäi ehk Pediculus humanus capitis on lame, seesamiseemne suurune verdimev parasiit, kellel on kolm paari jalgu ja kes elab inimese peas juustega kaetud alal. Tema keha on pruunikas, tingud valkjad ning täist kolm korda pisemad. Parasiit toitub inimese verest iga 3–6 tunni järel. Peatäi ei hüppa ega lenda, kuid on võimeline väga kiiresti roomama, mistõttu levib otsese või kaudse kontaktiga.

Kõige sagedamini nakatutakse peatäidesse nakatunuga lähikontaktis olles, kuid see võib toimuda ka esemete (müts, sall, kamm) kaudu. Kõige sagedamini nakatuvad eelkooli- ja põhikooliealised lapsed vanuses 5–13 eluaastat ja nende perekonnaliikmed.

Peatäitõbi tuleb välja ravida, kuna see ei kao ise, mitteravimise korral probleem vaid süveneb. Tähelepanuta jäänud haigus võib põhjustada infektsioone, halvemal juhul võib välja kujuneda aneemia. Ilma ravita ja oskusliku tegutsemiseta on täidest keeruline vabaneda.

Apteekides müüdavaid täiravimeid ehk pedikulitsiite on erinevaid, mõned tapavad vaid munad, teised munad ja peatäid, kuid enne iga ravimit peab konsulteerima arstiga ja lugema infolehte ravimi kasutamise kohta.

Kui leitakse elus täisid, tuleb tõrjet korrata ja kontrollida pead kord nädalas. Täivastase vahendiga töödelda on vaja üksnes siis, kui tuvastatakse aktiivne täidega nakatumine. Töödelge kõiki selliseid inimesi ühel ja samal päeval, et vältida uuesti nakatumist.

Väga oluline on juuste kammimine spetsiaalse täikammiga, mis on tavalisest kammist oluliselt tihedam. Kammida tuleb ka pärast pedikuloosivastaste vahendite kasutamist, kuna juuste külge kinnitunud tingud on juuksekarva küljes tavaliselt nii tugevasti, et lõplikult vabaneb nendest vaid mehaanilisel teel.

Peatäide edasikandumise peamine viis on kontakt juba nakatunud inimesega, pead puutuvad lastel kokku enamasti mängimisel, sporditegevuste ajal, pidžaamapidudel, laagrites või mänguväljakutel.

Artikkel on valminud lõputöö põhjal