Arvamus

Pilkkontaktita virtuaalõpe: virtuaalne tund on kogemuslikult erinev samas ruumis toimuvast kontaktõppest

22. jaan. 2021 Riin Seema TLÜ HTI pedagoogilise nõustamise dotsent - Kommenteeri artiklit
Riin Seema.

Vanadel headel aegadel, kui kontaktõpe oli veel võimalik, kogesin pärast näost näkku kontaktseminari tavaliselt positiivset ja energilist meeleolu. Virtuaalseminari järel on olnud tunne teistsugune. Miks on kaugõppe seminari lõpus valdav tunne pigem nukruse- ja tühjusetunne, isegi siis, kui oleme jõudnud tudengitega käsitleda palju olulisi teemasid ja jõudnud üheskoos huvitavate järeldusteni?

Analüüsin selles loos põhilisi inimlikke õppimist ja heaolu toetavaid suhtlusvahendeid, mida virtuaaltunnis ehk videotunnis (Zoom, Skype vms) ei ole võimalik loomulikul viisil kasutada.

Pilkkontakti aseaine

Suur ahhaa-elamus oli see, kui jõudsime tudengitega järelduseni, et virtuaaltunnis ei ole võimalik või on väga keeruline luua tõelist pilkkontakti. Seminaris oli teemaks õpetaja kehakeel ja pilkkontakt ning seepärast oli tudengitel ülesanne võtta Zoomi seminaris paarikaupa või väikestes gruppides teadlikult omavahel pilkkontakti ja seda analüüsida. Avastasime, et tõeline pilkkontakt polegi virtuaalselt võimalik või on väga harv kogemus.

Kergesti võib juhtuda, et pilgud tõeliselt ei kohtugi, sest vaadates ekraanil teise inimese pilku, ei saa vaadata samal ajal kaamerasse (Brooks 2020). Hiljutine teadusuuring näitas, et pilkkontakti loomine virtuaalselt ei tekita inimeses samasugust füsioloogilist reaktsiooni, kui päriselu pilkkontakt (Syrjämäki, Isokoski, Surakka, Pasanen ja Hietanen 2020).

Küll aga on virtuaalses ruumis väga oluline üksteise poole vaadata, sest see tekitab siiski hea tunde. Silmad tasub sättida kaamera suhtes õigele kõrgusele (näiteks asetades arvuti alla suure raamatu) ja õigesse suunda, et suhtluspartner tajuks, et vaatad tema poole, ja tunneks end kaasatuna, mitte tõrjutuna. Kui aga grupis on rohkem õppijaid kui paar inimest ja nende pildikesed katavad ekraani või asuvad ekraani ääres, on pilkkontakti jaoks õige pilgu suuna leidmine ja kontakti loomine õpetaja ja õpilaste vahel veelgi raskem kui paarikaupa ekraanil suheldes.

Pilkkontakti loomine on tüüpiliselt arenenud lapse ja täiskasvanu oluline suhtlusvahend ja loomuomane vajadus. Pilkkontakti loomine näitab huvi, empaatiat ja lähedust. Pilkkontakti vältimist tajutakse sageli kui ükskõiksust, hoolimatust, tõrjumist või vastikust.

Juba vastsündinu areng algab pilkkontaktist ja nägude vaatlemisest. Kusjuures autismispektri häirega lastele ja täiskasvanutele on iseloomulik pilkkontakti vältimine ja raskused pilkkontakti võtmisel. Pilkkontakt võib olla autistlikele lastele ebamugav, tekitada nii füüsiliselt kui psühholoogiliselt stressi. Pilku jälgida ja sõnalist informatsiooni vastu võtta samal ajal on neil raske.

Jagatud tähelepanu kui õpitud oskus

Kuna virtuaalse õppe puhul pole inimesed samas ruumis, on praktiliselt raskendatud ka selline õppimist toetav inimestevaheline nähtus nagu „jagatud tähelepanu“ (joint attention või shared attention). Jagatud tähelepanu tähendab seda, kui kaks inimest pööravad oma pilgu üksteise poole ja vaatavad siis samas suunas mingile objektile ning siis jälle üksteisele silma.

See tegevus võib tunduda samas ruumis suheldes nii loomulik ja loogiline, et me ei pruugi teadvustada, et jagatud tähelepanu on väga oluline ja ainult vastastikust suhtlust toetavas inimkeskkonnas kasvades õpitud oskus (Moore, Dunham ja Dunham 2014).

Täiskasvanu pilgu jälgimine lapse poolt ja samas suunas vaatamine ning siis mingi objekti koos vaatlemine ning pärast seda üksteise poole vaatamine on üks sotsiaalse õppimise alusoskusi. Jagatud tähelepanu eeldab teise inimese pilgu ja kavatsuse märkamist, huvi teise inimese kogemuse ja keskkonna suhtes ning soovi üksteist mõista. Jagatud tähelepanu on raskendatud nägemispuude ning autismi korral (Wikipedia).

Jagatud tähelepanu on üks olulisi töövahendeid nii õpetajate kui ka tugispetsialistide töös. On ju näiteks tugiisikust abi just seetõttu, et jagatud tähelepanu ning päriselt lapse kõrval olemise kaudu aitab täiskasvanu hoida lapse tähelepanu õppetööl.

Füüsiline distants ja kehakeel

Virtuaalsel seminaril on paradoksaalne olukord, kus oleme üldjuhul üksteisest väga kaugel, kuid samas ka ebatavaliselt ja ebamugavalt üksteisele lähedal. Käitumise ruumilist tingitust uuriva teadusala prokseemika kohaselt valivad inimesed suhtlemisel distantsi sõltuvalt sellest, kas nad suhtlevad intiimsel või personaalsel distantsil pereliikme või väga lähedase inimesega, sotsiaalsel distantsil tööalases suhtluses või avalikul distantsil suurema auditooriumiga suheldes. Virtuaalses tunnis see loomulik põhimõte ei kehti.

Suhtluspartnerid tajuvad üksteist arvuti taga istudes üldjuhul olevat ekraanil käeulatuses ehk intiimsel või personaalsel distantsil, olles tegelikult füüsilises mõttes kusagil kaugustes. See tekitab vastuolulisi tundeid. Muidugi võib juhtuda, et õpilane lülitab oma kaamera välja ja on tunni ajal arvutist hoopis eemal, ning see on ka ootuspärane, sest õpetajat pikka aega helendaval ekraanil vaadata võib olla silmadele väsitav ning distantsilt on tähelepanu kerge hajuma.

Õpetaja kehakeel ekraanil on oluline. Kui näiteks õpetaja sülearvuti on madalal laual, võib õpetaja tunduda õpilasele kõrgelt alla vaatava suure kujuna, kes talle ekraanilt justkui peale langema hakkab. Kui õpetaja kaamera ei filmi õpetajat otse, siis on õpetaja pidevalt küljega ega vaata õpilase poole.

Arvestades asjaolu, et kaugõpe ei võimalda tõelist pilkkontakti, piirab olulisel määral jagatud tähelepanu ja edastab vastuolulise sõnumi füüsilise distantsi kohta, tuleb meil teadvustada, et virtuaalne tund pole kogemuslikult sarnane ega võrdväärne olukord samas ruumis toimuva kontaktõppega.

Nädalaid järjest kestev distantsõpe võib mõjutada laste sotsiaalset arengut soovimatus suunas ja kindel on see, et mida väiksem laps, seda suurem on korduva ja pikaajalise distantsõppe negatiivne mõju laste sotsiaalsele arengule, õppimisele ja heaolule. Üsna kiiresti on selgeks saanud, et distantsõpe pole enamikule erivajadustega lastele sobiv õppimise viis. Arenguhäired võivad õpilastel ilmneda alles koolieas seoses stressi ja keskkonnamuutustega, seepärast tuleks distantsõppe kasutamise kasusid ja kahjusid ka edaspidi hoolega kaaluda.

Olgu tavalise suurusega klassis, väikeklassis või üks ühele õppes, just õpetaja füüsiline kohalolek, pilkkontakt, jagatud tähelepanu ja sobiliku suhtlusdistantsi valimine on õpetaja peamised võimalused õpilase motivatsiooni ja tähelepanu suunata.

Ühises turvalises ruumis toimuv õppimine ja õpetamine on loomulik ja psüühilist heaolu toetav koosolemise viis nii lastele kui ka täiskasvanutele.

Kasutatud kirjandus

Vaatamisi: 298

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!