Quo vadis, pr pedagoog?
Ma ei vaidlusta, et praegu peame olema distantsõppel. Olen aga mures, et ennastjuhtiva õpilase diskursus jõuab sellesse äärmusesse, kus minu amet ei paku mulle enam seda, miks ma selle valisin.
Õpetajana ei taha ma lasta lahti kuvandist „Tahvel, kriit ja klassi ees särav pr pedagoog“ just seetõttu, et ennastjuhtiv, ise uuriv ja tehnoloogiliste võtete toel õppiv õpilane võtab minult ära selle, mille pärast ma suuresti olen oma ameti valinud. Need on tähelepanu, esinemissoov, tunnustus laste silmades hästi läinud tunnis ja jutuvestmise võimalus.
Tahan saada vahetut emotsiooni ja näha kui mitte heureka-momenti, siis vähemalt raskelt välja tulnud võrrandisüsteemi lahendusega kaasnevat kergendusohet. Kuid kuidas seda teha, kui pean videotundi andma pimenevate kaamerate ees, kus püüan ekraani jagades ennast kogemata mute’ile unustanuna tarkust jagada voodis kiirnuudleid söövatele mürsikutele?
Õpetajast turundajaks
Olen mures, et kui õpetaja jääb salvestajaks-tehnoloogiks, kelle peamine ülesanne on õpilase töö edenemise tagasisidestamine (mis on küll uue aja mõistes ideaalne mudel), siis on vaja hoopis teistsuguste, mitte vaid oskuste ja teadmiste, aga ka iseloomuomadustega haritlasi. Meie õpetaja rahvuslik kuvand ja õpetaja Lauri mudelil põhinev hea sõna ning karismaga noore inimese väärtusmaailma kujundav pedagoog, kes naudib kontakttundi ning on erudeeritud haritlane, asendub tehnoloogilise taibuga turundusgeeniusega, kes suudab pedagoogiliste võtetega iga lapse edusamme pidevalt tagasisidestada.
Viimase peamiseks tegevuseks jääb oma õpilastele selgitada, millise programmi, testi, rakenduse täitmisel tal missugused edusammud ja vajakajäämised esinesid, ja teise tegevusena sisestab/salvestab ta üha uusi eri tasemel ja mitmesuguseid metoodikaid hõlmavaid tehnoloogilisi lahendusi.
Mis ma siis teen? Üleöö ju midagi paremat välja ei mõtle kui jutustada oma lugu veebi vormis. Ja erinevalt tavatunnist lähen distantsõppe ajal ikka tihedamini otseteed: „Loe läbi lk x–n, konspekteeri ja vasta küsimustele“, selle asemel et teha uus kirjeldav videotund koos uue omavahelist suhtlemist nõudva harjutusvaraga. Näen ka kodus isiklikku last koos õpetajaga videotunnis täitmas töövihikut ja olen küll pahane, kuid samas püüan ka mõista.
Arvan, et õpetajad pole ülikooli esimesest kursuse praktikast saadik sedavõrd palju vaeva näinud ja kulutanud nii palju aega tundide ettevalmistamisele kui nüüd. Sotsiaalmeedias on distantsõppe ideid jagavad grupid, koolide digivaramud, kolleegide kogemused, testide ja küsitluste ning veebitundide keskkonnad ja kõikvõimalikud juhendid, mis tuli kevadel läbi töötada, et ujuma õppida. Küsime õpetajatena ka oma teismelistest laste abi koduse heli- ja salvestussüsteemi ülesseadmisel või Discord’i kasutamisel, ja see nimekiri võiks jätkuda.
Kuigi oleme olnud distantsõppel nüüd juba rohkem kui neli kuud, ei saa uued juhendid ja juhised otsa. Sest erinevalt eespool toodud lavasarmist ja jutuvestja oskusest on digimaailm palju mitmekülgsem ning iga täht tuhmub tuhat korda rutem.
Loovus ja ületunnid
Ülikoolis pedagoogikat õppides ei olnud minu lemmikaine haridustehnoloogia. Polnud isegi didaktika. Olid hoopis suhtlemispühholoogia ja käitumisprobleemide kõikvõimalikud kursused. Kuidas ma siis nüüd inimliku kontaktita kontakti võtan? Kuidas õpetada mitte üksikuid teadmisi, vaid jõuda üldiste pädevusteni ja kujundada noore inimese maailma, olles Minecrafti klotsiga võrreldavas suuruses ruuduke tema monitoril? Või veelgi hullem: olla vaid hääl podcast’is ja nimi ülesande lahendusi ootavas meiliaadressis?
Nii võtabki pr pedagoog pärast pikka päeva ekraani ees õhtul siiski telefonitoru, et kuulda oma õpilase käest, miks tolle kaamera jälle ei töötanud või ülesanded Terasse laadimata on. Vastab iga tunni järel veel paar tundi Stuudiumi kirjadele, kuidas ikkagi hinne kujunes ja miks vastused ikkagi ei sobinud. Kuid siiski leiab uuele ajale kohaselt veel une arvelt aja, et salvestada uued juhised ning sisestada veel Kahooti, Padletisse või Quizizzi järgmise päeva teste.
Ehk joob isegi järjekordse klaasi punast veini ning naudib veel kord distantsõppe tunni vahetunnis Mentimeterisse kogutud klassi tagasiside sõnapilve, kus peamine väljend on „igatsen kooli“.
Olen siiralt tänulik kolleeg Laurile, kes jagas minu jõulueelse murdumispunkti äärel mulle oma kooli liikumisõpetaja tunniülesannet (au ja kuulsus sellele õpetajale!), mis inspireeris ja pani edasi pingutama uute distantsõppe ülesannete nimel. Tunni (Tartu Raatuse kool, Uku Pärn) ülesanne kõlas järgmiselt: „Päkapiku intervalltreening. Intervalltreeningu puhul vahelduvad kiired jooksulõigud aeglastega. Ettevalmistus: pane selga sportlikud riided ning võimalusel pähe päkapikumüts. Võta oma ringile kaasa 3 pisikest maiust ning vali välja 3 toredat sõpra või sugulast, kes viimasel ajal väga tublid on olnud. Treeningu rahulik osa on: Mine sõbra ukse või akna taha, jäta maius pisikese kirjaga sinna ning koputa kõvasti. Treeningu kiire osa: Kohe pärast koputamist pista tuhatnelja jooksu!“
Minu modifikatsioon perekonnaõpetusse samal päeval: „Päkapiku tänukiri. Kirjuta kolm tänukirja sinu enda või sinu pere jaoks olulistele inimestele. Kirjas peab olema, 1) et sa oled tänulik talle, 2) põhjus, mille eest sa talle tänulik oled, 3) kuidas see on sind või sinu peret mõjutanud.“
Tahan nende näidetega öelda, et õpetamine pole vaid õpilase jaoks passiivne sokraatlik loeng, aga see pole ka ülesannete loomine iseseisvaks ja ennastjuhtivaks õppeks. Tihtilugu on see koos noortega lustimine või higi valamine, mis viib lõpuks väärtushinnangute muutumiseni. Seega peame õpetajatena käiku laskma uskumatus koguses loovust, et mitte jääda vaid nimeks ülesande juures või selgitavaks hääleks ekraanil.
Mistõttu olen paljud oma kontaktõppetunnid distantsõppes asendanud ülesannetega, kus õpilane peab suhtlema kaaslase või lapsevanemaga, koos lähedasega otsima vastuse või saama uusi teadmisi.
Olen õppimisel alati juhindunud sotsiaalse interaktsiooni mõistest. Jah, ka e-õppes võivad õppijad olla omavahelises suhtluses ja teineteise maailma seeläbi kujundada, kuid miks me oma laste kasvatamisel eelistame nende kallistamist ja silma vaatamist ekraanidele ning kirjalikele juhistele? Pealegi… ma ei taha olla õpetajana distantsil selle interaktsiooni kogemise asemel.
Aitäh! Ja jaksu Teile!
Kõva pea mul ja maalt ka veel, vanadusest rääkimata.Arvan tulevikust-kas poleks mõistlik koostada tippharitud tippvõimekate inimeste poolt tippdigimaterjal mis oleks meie hariduse mõõduks ja materjaliks. Seda teadmiste mõttes. Selle materjali peaks lasteni-õpilasteni viima juba teise haritusega pedagoog, kelle esmaseks ülesandeks jääks inimese kasvatamine ja alles järgmisena õpilase abistamine programmi omandamisel. Nii ei peaks iga pedagoog olema superinimene, spetsialiseerutakse ju igal pool. Kuidas seda teha, kas distntsilt-kahtlen- või koolis, võib ju edasi mõtelda
Väga kummaline arvamus.
Minu kogemus (20 aastat, tõsi, enamasti ülikoolis) on mulle andnud just tänu veebiõppele õpetajaameti meeldivaimad hetked.
Ma ei räägi sellest, ülesande lahendamisel tulevad õppijale automaatselt kommentaarid. Nende kogumine on ju automaatne ning pole oluline, kes selle kirjutanud ehk ei pea kõike ise kirjutama. Siiski on võimalus lisada ning kohendada juba kirjutatut.
Olulisemgi on see, et tudengitega sai aeg-ajalt ka kinnisess ruumis kohtuda (sh laborite pärast) ning viimase 10 aasta jooksul oli mul üks-ühele kohtumisi rohkem, kui eelneva 40 aasta jooksul kokku. Ja neid Heurek’aid kuulsin ka palju ning need olid neetult nauditavad hetked.