Tallinna keskraamatukogu kuu raamat: Francesca Cavallo, Elena Favilli „Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele, 2“ (2020)
Viimastel aastatel on lastekirjanduses populaarsust kogunud lühielulugude kogumikud. Eesti keeles ilmunutest meenuvad esimese hooga Ben Brooksi „Lood poistest, kes julgesid erineda“ (Helios 2018), Rosalba Troiano „20 erakordset tüdrukut, kes muutsid maailma“ ja „20 erakordset poissi, kes muutsid maailma“ (vastavalt Sinisukk 2018 ja 2019). Esindatud on ka meie oma algupära: Jaak Urmeti „Hurdast Pärnani“ (Pegasus 2017) ja Kätlin Vainola „Lood julgetest Eesti tüdrukutest“ (Pegasus 2018; intervjuu autoriga 15.02.2019. a Õpetajate Lehes).
„Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele“ on juba teine sama pealkirja kandev kuulsate või mingis valdkonnas olulisi tegusid korda saatnud naiste (aga mõnelgi juhul alles tüdrukute) elulugude kogumik. Nii selles kui 2018. aastal eesti keelde tõlgitud esimeses osas on esitatud saja naise (tüdruku) lugu. Lugude kogumisele on autorite sõnutsi kaasa aidanud suur hulk inimesi, kes on neile infot jaganud huvitava elukäiguga naiste kohta, olgu siis suulistes vestlustes, kirjades või elektrooniliste kanalite kaudu (lk 11–12). Unejuttude raamatu teine osa teostus tänu esimese raamatu lugejate tagasisidele, milles saadeti sadu ettepanekuid uute nimedega, kelle lood väärivad maailmale tutvustamist.
Juba esimene unejuttude raamat lõi laineid kui Kickstarteri platvormi (vrd Eestis toimiv Hooandja) projekt, mille rahastamisel osales rekordarv toetajaid. Raamatute illustreerimisel on kaasatud kümneid naiskunstnikke (esimesel osal 60 ja teisel 50) eri riikidest. Alates esimesest raamatust on elulugude kogumikke saatnud taskuhäälingute sari „Good Night Stories for Rebel Girls: The Podcast“, kus lugusid loevad ette – loomulikult tuntud naised. Laiahaardelisel ja edumeelsel autorite tandemil – ajakirjanik Elena Favilli ja kirjanikust aktivist Francesca Cavallo – on pikaajaline meediakogemus, nõnda on neil õnnestunud koondada oma ettevõtmiste ümber südamest kaasa elav rahvusvaheline kogukond.
Iga elulugu hõlmab raamatus paarislehekülje – ühel poolel tekst ja teisel illustratsioon. Tekstid on parajalt lühikesed ettelugemiseks – unejutuna või hoopistükkis koolitunnis. Autorid nendivad, et pedagoogid kasutavadki nende unejuttude raamatuid meeleldi oma tundides (lk 11). Elulood ise on kirjutatud muinasjutu laadis, umbkaudu pooled algavad vormeliga „Elas kord…“. Tekstid on piisavalt lühidad ja lihtsustatud, nii et kuulajal tekib palju küsimusi, millele vastuseid nõuda, ja nõnda nende erakordsete isikute kohta rohkem, täpsemalt teada saada. Raamatusse valitud naiste seas on nii maailmakuulsusi (nt Agatha Christie, J. K. Rowling, Beyonce, Angela Merkel) kui neid, kes meie kultuuriruumis on tundmatud (nt flamenkotantsija Carmen Amaya, kellassepp Corrie Ten Boom, rulasõitja Sky Brown). Taolise unejuturaamatu abil tulevad küll ülimalt värvilised unenäod, ja kes ei vajaks pimedal jaanuarikuul meest magusamat kosutavat und. Võib aga kergesti juhtuda, et teadmisjanu ja uudishimu viivad une sootuks silmist, sest „unejutud“ on liiga põnevad.
Lõpulehekülgedeni jõudes leiab isikunimede registri, samuti illustraatorite loetelu. Lisatud on mõneti juhuslik valik sõnaseletusi, mille puudulikkus võib osutuda ehk isegi soodsaks asjaoluks, kui ergutab noort lugejat omal käel tundmatute sõnade tähendusi otsima. Tõrvatilk meepotis on tõlkimisel-toimetamisel teksti jäänud ladina nimede ebaühtlus (lk 62).
Viimane elulugu selles raamatus on kirjutamata ja pildi koht tühi – raamatu lugeja (omanik) saab eelnevate kõrvale lisada omaenda loo ja autoportree. Autorite soov on sisendada lootust, julgust ja eneseusku, kinnitades: igaüks on erakordne omal moel.