Vanema ja õpetaja ühine pingutus usalduse saavutamisel

Sellist pealkirja kandis õpetajate liidu korraldatud virtuaalse õpetajate salongi 29. detsembri arutelu, kus toodi välja, et lapsevanemate koolitused peaksid algama juba lapse lasteaias käies ja klassijuhatamise süsteemi tuleks muuta.

Seekordses õpetajate salongis osales neli inimest Kilingi-Nõmme gümnaasiumist: õpetajad Ly Rätsep ja Anne Aasamets, koolipsühholoog Pille Kadak ja HEV-laste õpetaja Mari Karon. Kilingi-Nõmme gümnaasiumis on koostöö lapsevanematega süsteemselt välja arendatud. Lastevanemate liidu juhatusest osalesid Aivar Haller ja Kristiine Vahtramäe, kes esitlesid hiljuti tehtud uuringu tulemusi. Kaasa lõid ka Rapla Vesiroosi kooli õpetaja Gaida Kabral, Kose gümnaasiumist saksa keele ja väikeklasside õpetaja Astrid Sildnik, Kroonuaia kooli HEV-õpetaja Reet Valgma, Pärnu Ülejõe gümnaasiumist direktori asetäitja noorsootöö alal Tiina Niin, Kadrioru saksa gümnaasiumist ajalooõpetaja ja õppetooli juht Mihkel Kõrbe ning Tallinna ühisgümnaasiumist inglise keele õpetaja ja õppejuht Margit Timakov. Salongi kõnejuht oli Tabasalu ühisgümnaasiumi ja Rannamõisa lasteaia muusikaõpetaja Elin Ots.

Last mõjutab kõige rohkem tema kodu

Aivar Haller tutvustas sissejuhatuseks lastevanemate liidu tehtud uuringut, millest selgus, et lapse vaimse tervise kõige suurem mõjutegur on tema pere ja vanemad. Suur hirm, et esikohal on nutimaailm, ei leidnud kinnitust – see oli alles teisel kohal. Üllatuslikult hinnati aga õpetaja mõju õpilasele väikeseks. See ei saa olla juhuslik järeldus, sest uuringu küsimustikule vastas 21 organisatsiooni: avatud noortekeskuste ühendus, koolijuhtide ühendus, koolipsühholoogide ühing, lasteaednike liit, lastekaitse liit, lastearstide selts, lastevanemate liit, noorte vaimse tervise liikumine, pereteraapia ühing, psühhiaatrite selts, õpetajate liit, õpilasesinduste liit, Rajaleidja, inimeseõpetuse ühing, laste vaimse tervise keskus, Peaasi, tervise arengu instituut, TLÜ haridusteaduste instituut, tuleviku hariduse sihtasutus, MTÜ Vaikuseminutid ja vaimse tervise koalitsioon.

Kui lapsevanem on lapsele kõige suurema mõjuga, siis tuleb koolil lapsevanemat toetada, märkisid Kilingi-Nõmme gümnaasiumi õpetajad ja koolipsühholoog, ning rääkisid salongirahvale, kuidas nad on lapsevanemaid kaasanud ja mõjutanud.

Pille Kadak: Igasugune koostöö saab alguse heast tahtest. Me arvame, et õpetaja, eriti klassijuhataja on oluline võtmeisik usaldusliku koostöösuhte loomisel lapsevanematega. Kuid see tähendab, et kool peab klassijuhatajat igati toetama, et ta tahaks, jaksaks ja oskaks kooli ja kodu vahendaja olla ja suudaks ka raskemate lapsevanematega ja keerulisemate olukordadega toime tulla. Kui aga lapsevanem ikkagi ei tule kaasa, oleme võtnud appi spetsialiste väljastpoolt kooli. Meil on aastate jooksul välja kujunenud hea koostöö kohaliku omavalitsuse sotsiaal- ja lastekaitsetöötajatega, Pärnumaa Rajaleidja ning Pärnu vaimse tervise keskusega.

Ly Rätsep: Minust sai eelmisel õppeaastal neljanda klassi juhataja ja olen tihti koputanud meie koolipsühholoogi Pille Kadaku uksele, palunud, et ta kuulaks mind ära ja ütleks, kas mul on õigus. Raskemaid juhtumeid olen saanud kolleegidega arutada, et olla kindel, kas käitun õigesti. Kõik kolleegid on olnud valmis mind aitama ja olen neile väga tänulik, sest alguses oli klassijuhataja olla päris hirmutav. Kohe esimesel lastevanemate koosolekul ütlesin ma, et olen sellel alal uus, ja kutsusin ka lapsevanemaid endale appi. Ütlesin, et me tahame üheskoos jõuda selleni, et meil oleks tore kokkuhoidev klass ja et kõik saaksid hakkama. Nüüd on mul hea meel tõdeda, et tunnengi selgelt ka lastevanemate toetust.

Anne Aasamets: Siinkohal tänusõnad koolipsühholoog Pille Kadakule ja HEV-laste õpetajale Mari Karonile, kelle uksi oleme kõvasti kulutanud. Samuti tänu kolleegidele, kes on osalenud meie kovisioonigruppides, kus oleme probleeme omavahel arutanud. Aga tuleb ette ka seda, et mõne lapsevanemaga õpetaja ühist keelt ei leiagi. Siis tuleb pöörduda kolleegi poole, kes selle lapsevanemaga paremini hakkama saab. Meie peame hästi oluliseks ka kooliga koostööd tegevate lapsevanemate tänamist.

Aivar Haller: Olen paarikümne aasta jooksul külastanud enam kui 500 Eestimaa kooli ja viimastel aastatel on mul olnud õhtul kell kuus koosolek ka lastevanematega, kus oleme teinekord rääkinud südaööni välja: eesmärkide seadmisest ja saavutamisest, suhetest õpetajatega, õpilase ja ka lapsevanema enesekehtestamisest jne. Mõnikord on tulnud nendele õhtustele lapsevanematega kohtumistele ka õpetajad kohale. See on juhtunud koolides, kus on olemas õpetajate tugisüsteem, kus noored õpetajad saavad tuge kogenud kolleegidelt. Selliste koolide õpetajad ei ole pidanud paljuks tulla õhtusel ajal lapsevanematega koos arutama, skeeme joonistama, lahendusi otsima. Mulle tundub, et lapsevanemad ja õpetajad peavadki teineteisele appi tulema, sest ootused, mis on õpetajale pandud, käivad kõrgelt ja kaugelt üle tema võimekuse.

Elin Ots: Mina olen kutsunud lastevanemate koosolekutele ka lapsed. Kui me hakkasime kõik koos õhtusel koosolekul käima, toimusid klassis tohutud muutused. Mitte keegi ei söandanud enam koju jääda, lapsed oleks kas või üksinda kohale tulnud ja vanematel oli siis piinlik tulemata jätta. Kui keegi tahab seda töövõtet proovida, siis minul toimis see väga hästi.

Anne Aasamets: Hästi oluline on lastevanemate süsteemset koolitust alustada juba siis, kui nende lapsed käivad lasteaias. Just siis peab lapsevanem oskama märgata, et tema laps võib vajada pere- või eriarsti abi, koolipikendust jms.

Aivar Haller: Olen nõus, et lastevanemate koolitamisega peab alustama lasteaiast. Siis tekivad vanematel esimesed tõsised lahkarvamused ja olen märganud, et sel ajal on nad valmis tunnistama, et nad mõndagi veel ei tea, siis õpivad nad veel hea meelega. Aga lapsevanematele tuleb luua ka võimalus olla lapsesse puutuvate otsuste tegemise juures. Kahjuks tuleb praegu mõnigi lapsevanem kooli saba värisedes, sest tal on oma kooliaeg meeles. Üks mu Soome kolleeg alustab seepärast lastevanemate koosolekuid, pakkudes kõigile teed, kohvi ja küpsiseid.

Elin Ots: Lastevanemate kaasamiseks on vaja vabaneda ettekujutusest, et igaüks peab kõigega ise hakkama saama. Nõu ja abi küsimine ei ole nõrkuse märk. Peame senisest enam julgustama lapsevanemaid vajadusel abi otsima.

Klassijuhatamise süsteemi tuleb muuta

Pärast õpetajate salongi ametlikku osa läks jutt klassijuhataja teemale. Pikemalt rääkis sellel teemal Mihkel Kõrbe: „Klassijuhataja on kooli ja kodu koostöö võtmeisik. Aga kui arvestada, et klassijuhataja peab olema infokanal, iga õpilase individuaalse arengu toetaja, perekonna nõustaja, ka õpilase leinanõustaja ja käehoidja, on see väga suur koormus. Tallinnas saab klassijuhataja mõningast palgalisa ja valitakse ka kuu parimat klassijuhatajat, kuid seda pole palju. Klassijuhataja töökoormust tuleb vähendada. Rocca al Mare koolis on igal klassil kaks klassijuhatajat. Lennupõhise õppega koolides on igal lennul mitu lennujuhatajat, kes tegutsevad üheskoos. Mulle meeldib ka riigigümnaasiumite süsteem, kus õpetajal on 12 õpilasest koosnev mentorgrupp, kus on koos eri lendude õpilased.

Ja siis veel raha. Klassijuhataja peab korraldama ka väljasõite, teatriskäike, viima lapsi seiklusrajale ja tegema palju muudki, kuid kust ta võtab selleks aja ja ka raha? Kirjutagu projekte? Meil on üks inimene kaks aastat KIK-i projekte kirjutanud, aga koolis on 59 klassikomplekti ja 58. projektini jõudes hakkas see inimene peast juukseid katkuma.“