Võõrkeeleaasta 2020: tagasi- ja edasivaade

22. jaan. 2021 Tuuli Oder PhD, Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudi õppejuht - Kommenteeri artiklit
Tuuli Oder. Foto: Eero Vabamägi / Ekspress Meedia / Scanpix

Aasta tagasi kirjutasin Õpetajate Lehes võõrkeeleõpetajate väljakutsetest 2020. aastaks. Pakkusin vajadust mõista, mis on „muutuv“ õpikäsitus, meeles pidada, et võõrkeeleõpe on tööstusharu, tutvuda Euroopa keeleõppe raamdokumendi sõsarväljaandega ning mitte unustada võõrkeeleõpetaja enda professionaalset arengut. Vaatame, mis neist väljakutsetest sai.

Üsna mitmeti mõistetav ja hägune termin „muutuv õpikäsitus“ omandas eelmisel aastal ametlikult (vähemalt riiklikes dokumentides) uue nime: nüüdisaegne õpikäsitus. Kas nimevahetus õpikäsituse tähenduse ka sisuliselt mõistetavamaks teeb, näitab loomulikult aeg.

Võõrkeeleõpe kui globaalne õpikuid tootev tööstusharu laiendas oluliselt oma digiõppe osa. Kui võõrkeeleõppe „hübriidsus“ (klassiruum + digiõpe) oli senini kaldu klassiruumi poole, siis 2020. aastal võidutses digiõpe klassiruumis toimuva ees. Nüüdseks on „hübriidse“ õppe asemel kasutusel mitmesugused terminid: paind-, põim-, distants-, kodus- ja ka kaugõpe. Kuna heal lapsel on ikka mitu nime, siis ei ole senini ühest arusaama, mida need terminid tegelikult tähendavad. Seega tuleks esmalt kindlaks teha, kuidas on mõiste definitsioon selle kasutaja arusaamas. Huvilistele infoks, et Eesti kõrg- ja kutsehariduse agentuur pakub ühe võimaliku terminite definitsiooni oma uuringus „Kõrgkoolide toimetulek sunnitud kaugõppe perioodil märts–juuni 2020“.

Paar aastat tagasi ilmunud Euroopa keeleõppe raamdokumendi sõsarväljaandega (ingl CEFR Companion Volume with New Descriptors) on võõrkeeleõpetajad kindlasti juba tutvuda jõudnud, kuigi hoolimata haridus- ja teadusministeeriumi plaanist dokument 2019. aastal eestindada, saab seda siiski lugeda vaid võõrkeeltes. HTM-i kodulehelt ei ole nimetatud dokumendi eestikeelse väljaande kohta uut infot leida. Kas 2021 toob ka lubatud eestikeelse teksti?

Tõsiseim väljakutse

Võõrkeeleõpetaja professionaalne areng osutus kahtlemata eelmiseks aastaks pakutud väljakutsetest tõsiseimaks. Koroona-aastast tulenevalt oli enamikul meist vältimatu enesetäiendamise vajadus seotud kiirkorras e-õppesse kolimise ja mitmesuguste digividinatega. Kui eelmisel aastal lootsime võõrkeeleõpetajate täienduskoolituse osas tuge SA Innovelt, siis nüüdseks on sellest asutusest struktuurireformi käigus saanud osa haridus- ja noorteametist (Harno). On tervitatav, et Harno kodulehel on õpetajatele pakutud võimalus pöörduda distantsõppe tehnilise korraldamise osas nende poole, kuid samal kodulehel olev võõrkeelte e-õppe vahendite loetelu tundub olevat jäänud kinni eelmise koroona-aasta kevadesse. Loodetavasti see info siiski lähiajal täieneb: see on eriti oluline olukorras, kus kevad tõotab tulla vähemalt osaliselt kohustusliku digiõppega.

Loomulikult tõi erandlik koroona-aasta kaasa olukorra, mida me aasta tagasi ette näha ei osanud. Ilmselt nõustub enamik selle artikli lugejatest „originaalse“ väitega, et 2020 tõi kaasa olulisi muutusi meie hinnangutes nii võõrkeeleõppele kui ka sellele, kes on hea võõrkeeleõpetaja. Võõrkeeleõppes toimusid olulised muutused nii õppevormis kui ka -sisus. Tavapärane 45-minutine koolitund kolis internetti, tuues üleöö palju küsimusi nii võõrkeeleõpetajatelt, õpilastelt kui ka lapsevanematelt. Näiteks kas kooli tunniplaan ikka kehtib?; kas kõigil õpilastel on arvutid ja internetiühendus?; kas ma saan selle IT-värgiga hakkama?, kui ei saa, kes aitab?; kuidas laadida alla ülesanne, täita see ja laadida uuesti üles?; kas õpetaja parandustega fail on ikka õpilastele näha?; mis asi see „fail“ üldse on?; kas tunnis kasutame BrainPOP-i, Speaklyt, Quizlet’it vms?; kas tänase tunni platvorm on Zoom või midagi muud?.

Seda loetelu võiks jätkata, aga ilmselt oleme kõik nõus, et digimaailma kolinud võõrkeeletund ei ole tavapärase klassitunni arvutiekraanil olev peegeldus, vaid vormilt midagi hoopis uut. Enam ei ole tegemist selle e-õppega, mis oli levinud enne koroonakevadet, mil digiõpet kasutasid valdavalt klassitunni täiendusena need õpetajad, kellel oli piisav IKT-ettevalmistus ja huvi selle õppevormi vastu. Kevadel muutus e-tund üleöö ainsaks võimaluseks kõigile võõrkeeleõpetajatele ja kõiki pandi uju-või-upu-olukorda, mis loomulikult tõi edulugude kõrval kaasa omajagu segadust ja ebaõnnestumisi.

Ennustus sai tõeks

Seega sai eelmisel aastal üllatuslikult osaliselt tõeks OECD poolt 2004. aastal koolisüsteemi ühe arenguvõimalusena pakutud koolide kadumise (ingl de-schooling) stsenaarium (vt The Schooling Scenarios, 2004), mis ennustas uute õpivõrgustike teket, erisuste kadu õpilase, lapsevanema ja õpetaja vahel, koduõpet jms. Kui kevadise eriolukorrast tuleneva šoki ajal oli kogu ühiskond koolide kadumise suhtes väga toetav ja mõistev, lootes peatset digiõppe invasiooni lõppu, siis kas selline arusaav ja heatahtlik suhtumine jätkub ka 2021. aastal jätkukoroonade perioodil, on praegu raske ennustada.

Võõrkeeleõppe sisu osas ei ole lähiajal olnud teist sellist aastat, mis oleks õpetajatele pakkunud ohtramalt võimalusi õppekava/õpiku raamistiku avardamiseks, seda nii sõnavara kui ka eri osaoskuste arendamise osas. Mõned näited 2020. aasta uudis-/uuenenud tähendusega sõnadest inglise keeles Oxford University Dictionary (OUP) andmetel: covidiot, self-isolate, new normal, lockdown, contact-tracing, community-spread, elbow bump, WFH (working from home), social distancing; to bubble, flatten the curve, peaks and curves.

Üllatuslikult coronavirus ise ei olegi uudissõna, OUP mainib seda juba 2008. aastal! Kuna õpilaste motivatsioon mõista eriolukorra uudiseid oli ülikõrge, siis kasutasid võõrkeeleõpetajad seda ka edukalt ära: eri meediakanalite (nt BBC, CNN, Deutsche Welle, Reuters) koroonaaja teated leidsid laialdast kasutust nii lugemise, kuulamise, kirjutamise kui ka kõnelemise arendamisel. Niisiis oli 2020 kahtlemata aasta, mil õpiku autoriteet vähenes nii õpetajate kui õpilaste silmis.

Kes on hea õpetaja?

Mis puudutab professionaalse võõrkeeleõpetaja käsitust, siis koroona pealesunnitud e-õpe tõi muutusi ka arusaamades, kes on hea võõrkeeleõpetaja. Lapsevanemate ja õpilaste vaates teenis hea võõrkeeleõpetaja tiitli ilmselt see õpetaja, kes loobus planeeritud õppekava järgimisest, oli paindlik ja kohandas nii õppe sisu kui ka eesmärke vastavalt oma õpilaste teadmistele ja IKT-suutlikkusele kui ka aktuaalsetele Covid19 probleemidele.

Võõrkeeleõpetajad ise on oma professionaalsetes arusaamades seni olnud muutuste osas pigem ootaval positsioonil. Kui selle artikli autor koos kolleegidega uuris mõned aastad tagasi Eesti õpetajate uskumusi heast õpetamisest, siis näitas 2013. aasta uuring „Õpetajate üldpedagoogiliste uskumuste struktuur ja tüüpprofiilid“ (M. Lepik, T. Elvisto, T. Oder, L. Talts), et õpetajad jagunevad oma pedagoogilistelt uskumustelt kolme kategooriasse: mõõdukad, konstruktivistid ja traditsionalistid. Võõrkeeleõpetajatest olid uuringusse kaasatud inglise keele õpetajad, kellest enamik osutus selle uurimuse järgselt nn mõõdukateks, kes taotlevad konstruktivistliku ja traditsionaalse õpikäsituse tasakaalu. Hea õpetamine on nende arvates kombinatsioon mõlemast: suunatud nii teadmiste konstrueerimisele kui ka nende ülekandele. Jäädes neutraalseks formaalse treeningu suhtes, pole nad üleliia entusiastlikud ka näiteks arutelude, avastusõppe ja rühmatöö suhtes.

Kui sama uuring teha praegu, võib eeldada, et värske digikogemus on vähemalt osaliselt mõjutanud võõrkeeleõpetajate arusaama oma professionaalsusest. Ehk on see koroona-aasta mõjul praegu rohkem kaldu „nüüdisaegse“ õpikäsituse poole?

Õpetajate digipädevus elas 2020. aastal ilmselgelt läbi plahvatusliku arengu, mis toimus suuresti töökoormuse kasvu ja isikliku elu (uneaeg, perekond, sõpruskond, enesearendus) arvelt. On selge, et võõrkeeleõpetaja vajab lähiajal jätkuvalt ulatuslikku digimetoodilist tuge. Kellelt seda loota? Riigi tasandil täienduskoolitusi üleliia palju kahjuks kusagilt ei paista, HTM-i tugi võõrkeeleõpetajatele tundub nende kodulehelt peegelduva alusel olevat üsna hangunud olekus. Seega on peamine lootus koolil, kus koolijuht koostöös koolipidaja rahakotiga loodetavasti leiab täiendavaid võimalusi täiendkoolituste ja võõrkeeleõpetajate personaliseeritud õpiradade rahastamiseks. Kui riiklikult räägime õpilaste individuaalsetest õpiradadest, siis on ka õpetaja loodetavasti oma personaalse õpiraja ära teeninud?

Kokkuvõtteks

2020. aasta olulisimaks edasivaateks on sotsiaalse isolatsiooni tõttu teravdatud tähelepanu alla tõusnud hariduse inimlik sisu. Kui koroona-aasta kordaminekuks võib pidada õpetajate digipädevuste märkimisväärset kasvu, siis näitas eelmine aasta üsna veenvalt, et ükski digividin ei asenda luust ja lihast professionaalset õpetajat. Kuigi tehisintellekt võib juba lähikümnendil üle võtta võõrkeeleõpetaja teatud tegevused (miks mitte näiteks testide ja kodutööde hindamine, mis vabastaks oluliselt õpetaja tööaega?), ei ole koolide kao kõrval ette näha õpetajate kao stsenaariumit. Seega peaks võõrkeeleõpetaja saama võimaluse võtta mõned digiampsud talle pakutavast imelisest täienduskoolitusest, WFH-tada (Estinglish: kodukontoris töötama) mõne nädala, et seejärel säravana klassi ette naasta.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!