Võtmeküsimused kutsevalikuõppe rakendamisel

Kuna kutsevalikuõpet laiemalt alles hakatakse rakendama, uuriti Tartu ülikoolis, millised on nende kutsekoolide õpetajate ja tugispetsialistide kogemused, kes on sellega juba alustanud.

Iseendas kahtlemine ja ebakindlus seoses tulevase elukutsega viib tihti juhusliku ning läbimõtlemata erialavalikuni. Nii on õpingute katkestamise peamine põhjus ebaõnnestunud karjäärivalik – eriala ei vasta õppija ootustele või eeldustele. Kutsevalikuõpe aitab ennetada õpingute katkestamist ja toetab noori üleminekul põhikoolist järgmisesse õppeasutusse või tööturule praktiliste oskuste ja võtmepädevuste arendamise kaudu.

Eestis on kutseõppeks ettevalmistavat kutsevalikuõpet katsetatud 2016. aastast ning 2019. aastal kutseõppeasutuse seaduses tehtud muudatused lubavad kutsekoolidel rakendada kutsevalikuõpet tasemeõppena, sh kohandades programmi erivajadusega õppijatele.

Soome eeskujul

Kutsevalikuõppe loomisel võeti eeskuju Soome „Ammattistarti“ ning sellest välja kasvanud VALMA ja TELMA programmidest. Sarnaseid kutsevalikut toetavaid programme on käivitatud ka teistes riikides. Neis n-ö teise võimaluse õppeprogrammides pööratakse erilist tähelepanu noorte hariduslikule ja sotsiaalsele kaasamisele ning puudujääkide kompenseerimisele noorte sotsiaalsetes ja õpioskustes.

Kuid uuringud osutavad ka sellele, et spetsiaalselt kõige haavatavamatele õppijatele kaasava eesmärgiga loodud õppeprogrammid võivad vahel eristamist hoopis suurendada. Näiteks ei suudeta piisavalt arvestada õppijate keerulise taustaga, mis võib viia õppe katkestamisele.

Üleminekut toetavate programmide edu seisukohalt peavad uurijad eriti oluliseks jõustavat õpikeskkonda, mis seab õppe keskmesse õppija ja tema kutsealase identiteedi arendamise (vt joonis). Seejuures on väga oluline võtmepädevuste, sh õppima õppimise arendamine ja usaldusliku ning turvalise õpikogukonna olemasolu. Uurijad peavad oluliseks ka programmi sisu ehk kuidas toetab kooli organisatsioonikultuur kutsevalikuõppe elemente ning õppe stabiilsust – strateegilist planeerimist ja vajalike ressursside olemasolu.

Kuna kutsevalikuõppe rakendamine on Eesti kutsehariduses ulatuslikumalt käivitumas ning koolid veel otsivad parimaid võimalikke mudeleid, huvitas meid, kuidas kutsevalikuõppe rakendamise kogemusega kutsekoolide õpetajad ja tugispetsialistid mõtestavad oma senist kogemust. Intervjueerisime 16 õpetajat ja tugispetsialisti, kelle vastustele tuginedes toome välja mõned võtmeküsimused, millega kutsevalikuõppe kavandamisel ja elluviimisel arvestada.

Grupi komplekteerimine õppijate eripära ja vastastikuse mõju järgi

Kutsevalikuõppijaid iseloomustab suur heterogeensus. Ühes rühmas võivad õppida koos nii erialavalikus kõhklevad, õpiraskustega, (kutse)koolist väljalangenud, erivajadustega, sõltuvusprobleemidega õppijad kui ka Eestisse tagasipöördunud. See seab õpetajad ja tugispetsialistid väljakutse ette, kuna õppijaid ei ole võimalik käsitleda ühtse rühmana. Iga õppija vajab erilist tuge ja tähelepanu, mis omakorda eeldab ressursside olemasolu nende vajaduste arvestamiseks ja individuaalsete õpiteede kujundamiseks. Ka varasemad uuringud näitavad, et õpilaste (de)motivatsioon ning käitumisprobleemid mängivad olulist rolli grupiprotsesside kujunemisel.

Tajutakse ootust, et kutsevalikuõppesse kaasatakse kõik soovijad, kuid kogemuste põhjal nähakse grupi liikmete liialt suuri erinevusi pigem problemaatilisena. Õppijate heterogeensusest tulenevalt näib kutsevalikuõppe üks võtmeküsimus olevat grupi komplekteerimine: omavahelise sobivuse kõrval tuleb arvestada grupiliikmete vastastikust mõju, mis võib olla ka negatiivne.

Realistliku pildi kujundamine erialast

Kuna õppekavale astujad ei ole oma erialavalikus kindlad või motiveeritud, on neile väga oluline katsetamine mitmesuguste karjäärivõimalustega ilma läbikukkumist kartmata. Siin on lubatud kahelda, ümber mõelda ja loobuda ning teist eriala proovida, et lõpuks erialavalikuni jõuda. Katsetamine, proovimine ja valikute tegemine on kutsevalikuõppe loomulik osa ning toimub suures osas reaalsete õppe- ja tööülesannete täitmise kaudu. Kutsevalikuõppes on põhirõhk praktiliste oskuste omandamisel. Õpiülesanded valitakse selliselt, et need seostuksid töömaailmaga.

Kitsaskohaks võib osutuda, kui mõnel erialal näevad õppijad ainult huvitavamat osa kutseõppest, kuid tutvust võiks teha ka nt erialase teooriaga, et kujuneks realistlikum pilt nii erialast kui õppimisest.

Õppijaid enam paeluva praktilise oskuse omandamise kõrval on tähtis ka arusaamine õpitavast ning see eeldab teooria tundmist. Õppijatel peaks olema võimalus osaleda tähenduslikes aruteludes õpitu üle nii õpetajate kui kaasõppijatega.

Erialavaliku toetamine enese tundmise ja õpioskuste arendamise kaudu 

Õppijate eripäradest lähtuvalt on kutsevalikuõppes erialavaliku kõrval sama oluline see, et õppuril oleks võimalus ennast tundma õppida ja inimesena kasvada. Õppija saab enda kohta rohkem teada ning seeläbi luuakse eeldused selleks, et erialavalik oleks sisemiselt läbitunnetatud otsus. Iseenda tundmaõppimine loob eeldused nii realistlikuks karjäärivalikuks kui ka eneseusuks ja edasiseks õpiõhinaks.

Igapäevaste toimetulekuoskuste ja suhtluspädevuse kõrval on kutsevalikuõppes keskne õpipädevuste arendamine. Õpiharjumuste kujundamisel tuleb siin programmis sageli alustada üsna algusest: harjutada hommikust ärkamist, kooliskäimist, õppetöös osalemist, iseseisva töö tegemist.

Tasub silmas pidada, et kutsevalikuõppijate õpiharjumustele võivad olla ohuks igasugused katkestused rutiinses õpirütmis, nt muudatused praktikate ajakavas, tunniplaanis või koolivaheaeg. Õppijad, kel on raskusi õppes püsimisega, võivad selle tagajärjel kergesti õppest lahkuda. Alguse entusiasm võib asenduda juba teisel kuul väsimuse ja tüdimusega, mis sunnib õpetajaid ja tugispetsialiste rakendama mitmesuguseid meetmeid, et igapäevast õpirutiini hoida.

Kohandatud ja toetatud õpe positiivses ja turvalises õpikeskkonnas

Kuna kutsevalikuõppesse jõudvad õpilased on üldainetes väga erineval tasemel, tuleb õppele läheneda nende taset arvestades. Õpetaja valib, koostab ja kohandab paindlikult õppevahendid, lähtudes õpilase vaimsetest, sotsiaalsetest ja emotsionaalsetest vajadustest. Õppijate arengut jälgitakse ja toetatakse mitteeristava hindamise kaudu, mis on oluline just positiivse õpikogemuse toetamiseks ja aitab ületada võimalikke varasemaid negatiivseid õpikogemusi.

Õpetajate ja tugispetsialistide esimene samm on luua usalduslik suhe õppijatega. Soojad ja toetavad suhted, õpilaste tugevustele, võimetele ja vajadustele toetumine on siin olulised. Positiivne ja turvaline keskkond ei kujune iseenesest – õpetajal on sellise keskkonna kujundamisel tähtis roll. Nad peaksid uskuma, et kõik õpilased on võimelised õppima ja et nemad õpetajatena on võimelised õpetama kõiki õpilasi.

Kuivõrd kutsevalikuõpe seab õpetajatele küllalt suuri nõudmisi, siis valitakse siia sobivate omadustega õpetajaid. Samas tasub õpetajate ja tugispetsialistide senistele kogemustele tuginedes siiski silmas pidada ka õpetajate õpetamis- ja juhendamisstiilide mitmekesisust, kuivõrd pikemas perspektiivis on eesmärk, et õppijad avardaks oma sotsiaalseid kontakte ja suudaks tulevikus toime tulla eri tüüpi õpetajate või tööandjate ning kolleegidega. 

Õppijate juhendamisel, toetamisel ja nõustamisel on määrav koostöövõrgustik, millesse lisaks koolisisesele tugisüsteemile (nt eripedagoog, psühholoog, sotsiaalpedagoog, karjäärinõustaja jt) on kaasatud koolivälised võrgustikuliikmed, nagu lapsevanemad, kohalik omavalitsus, töötukassa või teised teenusepakkujad. Suur arengupotentsiaal oleks kutsekoolide koostööl, et pakkuda kutsevalikuõppijatele paindlikke praktikavõimalusi (näiteks võimalust osa praktikast sooritada kodulähedases kutsekoolis). Samuti peaks võrgustiku liikmete kontakt säilima pärast õpinguid, et programmi lõpetaja edasine õpitee või karjäär oleks toetatud laiema kogukonna koostöös ja õppija ei kaoks tugivõrgustiku vaateväljast.

Mõned järeldused

Kutsevalikuõppe eesmärgipärane läbiviimine eeldab kutsekoolidelt professionaalse õpikogukonna olemasolu, kus kogu kooli personalil on ühine vastutus.

Esiteks õpilaste toetamisel igapäevaelu ja õpingute raames. Siia kuulub päevarütmi ja koolirežiimiga harjumine, enesejuhitud õppimise kujundamine, realistlike elu- ja karjääriootuste kavandamine.

Teiseks tasakaalu leidmisel individuaalse õpitee ja organisatsiooni võimaluste ning piirangute vahel. Siin tuleb ühist vastust otsida küsimusele, kuidas tagada individuaalne õpitee heterogeenses õpirühmas, kuidas kohandada õpet erineva motivatsiooni ja pühendumusega õppijatele.

Kolmandaks programmi elementide integreerimine kooli organisatsioonikultuuri. Oluline, et see toimub loomulikul viisil ja aruteludeks ning kiireks infovahetuseks kuluv aeg jm ressursid on igapäevase töökultuuri osad. Et hoida õpirutiini ja soodustada n-ö rajal püsimist, on oluline õppetööga seotud logistika läbimõtlemine nagu ka tugimeeskonna pidev kohandumine muutunud olukorraga.

Kutsevaliku õpet pakuvad 12 kutseõppeasutust.