Hariduse tulevik on koostöös

Soomes peeti jaanuarikuu viimasel nädalalõpul hariduskonverentsi Educa, mida nimetati Põhjamaade õpetus- ja kasvatussündmuseks. Varasematest Helsingi messikeskuses toimunud koolirahva kokkusaamistest erines tänavune eelkõige selle poolest, et kogu sündmus toimus veebis.

Kaks päeva kestnud hariduse virtuaalsel suurüritusel pühenduti rahvusvahelises programmis laiemale maailmapildile ja kõneldi viiruskriisi mõjudest ning selle võimalikest tagajärgedest nii Põhjamaades, Euroopa Liidus kui ka Aasias.

Hariduse tulevikust kõnelesid Soome ja Rootsi haridusminister ning Norrat esindanud haridusministeeriumi ametnik. Rääkides sellest, mida uut ja kasulikku kriisist õpiti, nimetas Rootsi haridusminister Anna Ekström väljakutseks digiõppele üleminekut, mis pani noori võtma vastutust. Ministri hinnangul oligi just õpilaste arusaamine vastutusest ja oma aja planeerima õppimine koroonakriisi olulised tulemused. Rootsi noored mõistsid kooli tähtsust ja avastasid, kui väga neile meeldib seal olla ning suhelda nii omavahel kui ka õpetajatega. Pedagoogid täheldasid ka, et tagasihoidlikele õpilastele sobis kodus õppimine ja nad omandasid teadmisi distantsilt paremini, kui olid omandanud koolis käies.

Kool tõusis hinda

Kuigi Soome oli naabritest enam digiõppeks valmis tänu oma uutele õpikeskkondadele, sõnas ka Soome haridusminister Jussi Saramo, et neil hakkasid õpilased ja õpetajaid kooli varasemast rohkem hindama. Kuna mõlemas riigis on paikkondi, kus laste koolitee on pikk, siis avastati kummaski, et kombineeritud kaugõpe väikestes rühmades on sellistes piirkondades parim õppetöö viis.

Norras oli juba enne viiruskriisi paiguti kasutusel digiõpe, näiteks õppisid nii saamid. Kriisiaeg tõi välja vajaduse arendada õpetajate tehnoloogiate kasutamise oskusi. Riigis käivad uuringud sellest, kuidas kriisi ajal õpiti. On teadvustatud, et n-ö haavatavad õpilased ei õppinud kodus, kui koolid olid suletud, ja nende olukorrast on nüüd endale aru antud.

Võrdsed võimalused hariduse saamisel on tähelepanu all nii Rootsis kui Norras. Ka OECD on Rootsi puhul viidanud vajadusele vähendada eristamist ja suurendada võrdsust haridusteel ning Rootsi püüdleb selle poole. Riigis käib arutelu õppetöö digiteerimise üle ning on laiendatud kaugõppe võimalusi, mida varem kasutati enamasti keeleõppes. Positiivse aspektina mainis Ekström probleemsetele lastele kaugõppe võimaldamist.

Norras pööratakse nüüd rohkem tähelepanu n-ö haavatavate laste eluks ettevalmistamisele, innustades neid tegema koostööd, õpetades neid rohkem suhtlema ja arendades nende digioskusi. Norra tulevikukool peab olema praegusest pandlikum ning õpilased ja õpetajad veelgi paremate digioskustega, sedastas ministeeriumi esindaja Anja Johansen.

Norras suleti kevadel, 13. märtsil koolid ja lasteaiad. Sügisel alanud kooliaastal on haridusasutused tegutsenud nn valgusfoori meetodil ning praegu plingib kollane tuli. See tähendab, et lasteaiad ja koolid on avatud, kuid niipea kui kriis süveneb, otsustavad omavalitsused, kas ja millal haridusasutused sulgeda. Oslos ja selle ümbruses ongi osa neist uksed kinni pannud.

Õpetajate vaatevinklist

Koroonaviiruse mõjust koolisüsteemile õpetajate silme läbi rääkisid Rootsi õpetajaid esindava ühingu president Asa Falen, Soome haridustöötajate ametiühingu esindaja Jaakko Salo, Euroopa Liidu hariduse ametiühinguid siduva komitee juht Susan Flocken ja Hiina haridusekspert Jeffrey Jian Xu.

Rootsis polnud viiruse ajal võimalik koolides järgida ülalt tulevaid korraldusi, nagu näiteks hoida klassiruumides aknaid lahti, vähendada õpilaste arvu klassis jm, mainis Falen. Õpetajad olid kurnatud ja murelikud, nende töökoormus kasvas väga palju, sest oli vaja õpetada koolis käivad lapsi ja ka neid, kes olid haigussümptomitega kodus.

Kui märtsis läksid Soomes kõik koolid üle distantsõppele, siis sügisest alates õpitakse seal enamasti kontaktõppes ja kaugõppele minnakse üle vaid vastavalt piirkonna vajadusele. Samas keskastme õppurid ja kõrgkoolide tudengid on olnud põhiliselt distantsõppel. Õpetajad on koolis turvalisuse nõuetest teadlikud, kuigi neid on raske järgida, eriti algklassides, tõdes Salo.

Soome tugevuseks nimetas Salo õpetajate head haridust. Pedagoogid on harjunud töötama loovalt ja sõltumatult ning nad läksid kahe päevaga üle distantsõppele. Põhjanaabrite koolid on digitehnikaga hästi varustatud ja internetiühendus on neis hea, välja arvatud üksikud piirkonnad, kus digitase on ebaühtlane. Siiski peaksid omavalitsused digiõppele rohkem tähelepanu pöörama, arvas Salo. Õpetajatel on raske töötada olukorras, kus ühel ajal tuleb anda nii kontakt- kui veebitunde.

COVID-i mõju hariduselule oli Euroopa Liidus riigiti erinev, teatas Flocken, sest iga riik rakendas oma meetmeid. Õpetajatel tuli kogu aeg valmis olla muutusteks – asendada haigestunud kolleegi, teha tunde veebis vm. See kõik mõjutas ka pedagoogide eraelu. Erinevad olid riigiti internetiühendusest tulenevalt kaugõppe võimalused ja omaette probleemiks kujunes ühiskonnast kõrvale jäävate ehk n-ö haavatavate perede laste õppetöö, kelleni õpetajatel oli kaugõppe ajal keeruline jõuda. Susan Flockeni sõnul on õpetajate puudus üleeuroopaline probleem nagu ka sotsiaalse dialoogi vähesus koolielus.

Aasias on hariduses riigiti väga suured erinevused. Kui Hiinas algas distantsõpe suhteliselt hästi, siis nii mõneski Aasia riigis oli see suur šokk. Jian Xu rääkis, et Aasias on maid ja piirkondi, kus inimestel pole kodudes ei raadiot ega telerit, rääkimata internetiühendusest või distantsõppe võimalusest. Jeffrey Jian Xu nimetas suureks riskiks maailmale paljude laste koolist väljalangemist Aasias. Võib arvata, et selle tagajärjel kasvab selles maailmajaos üles hariduseta COVID-i põlvkond.

Milline on haridus pandeemiajärgses maailmas, päris vestlusringi juht. Arvati, et õpetajad oskavad nüüd varasemast paremini kasutada tehnikat, teavad, kuidas kaugõppele üle minna, kui palju aega planeerida tundide ettevalmistamiseks. Rohkem tuleb kaasata haavatavaid lapsi ja hoida ära nn koroonapõlvkonna tekkimist. Kaugõpet on täiskasvanutel edaspidi rohkem, arvas Salo, kuid laste õppetöös jääb see vorm piiratult kasutusse.

EL-i esindaja arvates tuleb kõigil edaspidi rohkem investeerida digiõppesse, võtta varasemast enam kasutusele hübriidõpet ja koolitada veelgi õpetajaid. Ka hiinlane arvas, hübriidõpet hakkab tulevikus olema praegusest rohkem.

Õpetaja väärib tänu

Teisel päeval oli muude teemade hulgas kõneaineks tähelepanu ja tunnustus õpetaja tööle. Sel teemal arutlesid vestlusringis aasta 2020 direktori tiitliga pärjatud Pekka Paappanen, õpetaja ja koolitaja Marja-Leena Bilund ning digiõppematerjalide kirjastuse Studeo toimetuse juht Jukka Meklin.

Aruteluks andis põhjust Studeo alustatud kampaania kiitoskoulu.fi, mille käigus koguti sügisel üle Soome tänusõnu koolidele ja koolitöötajatele. Kui Studeo avas internetis võimaluse tänada õpetajaid, ilma et sellele oleks eraldi tähelepanu juhitud, märgati seda kohe. Interneti teel saadetud tänuavaldusi, nii videos kui veebisõnumis, sai kokku üle 10 000. „See näitab, kui tähtis õppimine Soome ühiskonnas on,“ arvas Jukka Meklin.

Arutelus osalejad olid ühel meelel, et õpetajatöös on tema positiivsus ülioluline. Pekka Paappaneni sõnul on õpetaja tähtsaim töövahend naeratus. Marja-Leena Bilund rõhutas, et õpetaja peab olema heatahtlik iga lapse suhtes, mitte tegema probleeme puudumistest ega hilinemistest. Vestlusringis tõdeti, et üksi omaette tegutsemine on õpetajatöös möödanik ning koolielus on õnnestumise eeldus sedasorti töökultuur, mille oluline osa on koostöö.  

Tänatakse vähemasti mõni kord aastas

Kas õpetajad kuulevad oma töö eest piisavalt tänusõnu? Kas tänu on üldse tähtis? Neile küsimustele otsiti vastust Studeo korraldatud küsitluses, millele reageeris 208 õpetajat.

Küsimusele „Kui tihti olete viimasel aastal kuulnud tänusõna oma tööle?“ vastas 44,7%, et mõned korrad aastas; 36,5%, et korra kuus; 14,9% oli tänatud kord nädalas; 2,4% peaaegu iga päev ja 1,4% mitte kordagi.

Kõige rohkem tänavad õpilased ja kolleegid. Päringule, kes on teid tänanud, vastas 63,5%, et õpilased; 61,5% teine õpetaja, 45,2% õpilaste vanemad ja 44,2% oli tänanud kooli direktor.

Tänu on tähendusrikas. Tõdemusega „Tunnistan, et kõigil tänuavaldustel on suur mõju minu töömotivatsioonile“ oli täiesti nõus 49,5%, ja üsna nõus 41,8%. 7,7% vastanuist ei olnud nõus ega vastu, pigem arvas teisiti 1,0% ja keegi ei valinud vastuseks „Olen täiesti teisel arvamusel“.

Õpetajatel paluti nimetada asjaolusid, mida nad oma töös õnnestumiseks peavad. Kõige enam nimetati vastustes õpilastes tärganud huvi õppimise vastu. Allpool väike valik vastustest.

„Kui õpilasel läheb hästi ja ta on ise ka õnnelik. Kolleegide/Töökaaslaste kiitused edu puhul.“ 

„Õppimisrõõm ja ahhaa-elamus õpilaste nägudel, igapäevased kokkusaamised (mis kahjuks jäävad harvaks või peaaegu olemata distantsõppe puhul).“

„Õppivad ja rahulolevad õpilased. Kui koolitund on möödunud märkamatult. Kui keegi tänab. Kui koolitund kulgeb plaanipäraselt ja kõik kavandatu saab tehtud.“

„Kui saad õpilased kaasata innukalt töötama, kui näed õpilaste silmis tulukest siis, kui nad taipavad midagi keerulist, kui oled saanud kolleegile nõu anda ja saad temalt meeldivat tagasisidet.“

„Naeratavad lapsed.“