Identiteedimaastikud ehk Uus pilk Eesti kunstile

Eesti Kunstimuuseumi peahoone Kumu tähistas 17. veebruaril oma 15. sünnipäeva ja avas sel puhul uue püsiekspositsiooni „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945“. Näitus heidab värske pilgu Eesti aladel sündinud kunstile valgustusajast kuni Teise maailmasõja lõpuni ning vaatleb seda Eesti mitmerahvuselise ajaloo taustal.

„Identiteedimaastikud“ toob populaarsete rahva lemmikute, nagu Johann Köler, Konrad Mägi ja Eduard Wiiralt, kõrval publikuni ka üldsusele vähem tuntud autoreid ning uusi teemasid. Nõnda luuakse mitmekülgne vaade Eesti kunstile ja tutvustatakse kohalikku visuaalkultuuri senisest laiemalt. Omavahel lõimuvad siinse kunstiharrastuse ja -hariduse, tarbegraafika ning disaini ajalugu.

Kogemuslik õppimine muuseumitunnis

Uuenenud käsitlusega püsiekspositsioon pakub ohtralt haridustöö ja muuseumitundide võimalusi. Uuel püsinäitusel avatakse Eesti kunsti kujunemislugu mitmesuguste perspektiivide kaudu ja eri ainevaldkondadega seoses. Niisiis saab külastada näitust ka erisuguse fookusega muuseumitundide raames.

Näiteks on noortel võimalik tutvuda Eesti kunstiga 18. sajandist 20. sajandi keskpaigani naiste emantsipeerumisprotsessi kaudu. Üheskoos arutletakse soorollide üle ning uuritakse stereotüüpide kujunemist ja nende mõju. Või vaadatakse hoopis kunsti arengut Eestis käsikäes rahvuslike ja rahvusvaheliste suundadega. Nii jõuab tähelepanu pöörata nii üldisele võimaluste avardumisele kui ka kunstikesksematele mõjutustele.

Eri vanuseastmetele valmivad eakohased teemapüstitused ja kõigisse tundidesse on kaasatud loov tegevus ning mõtlemisharjutused. Eesti kunsti tutvustamise kõrval on muuseumitundide keskmes kunstiajaloo sidumine nii tänapäeva kui ka teiste ainevaldkondadega, nagu sotsiaal- ja loodusained, keel ja kirjandus, olulisel kohal on põhjuse-tagajärje seoste üle arutlemine. Iga tund aitab muu hulgas suurendada kunstialast sõnavara ja arendada eneseväljendusoskust üldisemalt. Teistmoodi keskkond võimaldab lastel ja noortel kogemuste kaudu uusi õpistrateegiaid avastada ning end uuest küljest tundma õppida. Muuseumis kogetakse uutmoodi infokogumisoskusi ja mõtestamisstrateegiaid ning katsetatakse kompensatsioonistrateegiaid kasutades eneseväljenduseks sõna asemel muid vahendeid.

Muuseumitundidega kaasnevad soovitused eel- ja järeltegevusteks tunnis või kodus – need aitavad klassi muuseumikülastuseks ja teemaks ette valmistada ning pakuvad pikemaajalist reflekteerimisvõimalust kogemuste ja teadmiste kinnistamiseks.

Sissevaade näitusele

Olulise uuendusena teeb publikule näitusel sissejuhatuse videoinstallatsioon „Põimitud maailmad“ (2021, režissöör Stella Saarts). Ajaloolased ja kunstiajaloolased avavad seal Eesti kunsti konteksti, rääkides baltisaksa, Vene ja Eesti põimitud ajaloost. Ekraanidel kõnelevad Andres Kasekamp, Krista Kodres, Ulrike Plath, Bart Pushaw ja David Vseviov.

Uue püsiekspositsiooni valmimisel on kaasa löönud ka kaasaegsed kunstnikud Tõnis Saadoja, Neeme Külm ja Marge Monko. Külastajatel ei jää kindlasti märkamata kunstnike Neeme Külma ja Tõnis Saadoja koostöös sündinud ruumiinstallatsioon „Puri“ (2021), mis tõlgendab mõisate pildigaleriisid ja baltisaksa kultuurile iseloomulikku nostalgiat. Installatsioon koondab 52 baltisaksa portreemaali hiiglaslikule seitsmemeetrisele seinapurjele. Need portreed – nii tundmatutelt meistritelt kui ka nimekatelt baltisaksa portretistidelt – kujutavad kohalikku saksakeelset kõrgkihti ja valitsejaid.

Naiskunstnike looming

Uuel püsinäitusel on senisest suurem rõhk naiskunstnikel. Näituse kuraatorite Kadi Polli ja Linda Kaljundi soov on tutvustada väljapanekuga ajastule omaseid ühiskondlikke hoiakuid ja muutusi ning nende hulgas tuua välja põhjused, miks me Eesti vanemast kunstiajaloost niivõrd vähe naiskunstnikke tunneme.

18. sajandil leidus Eestis naistest kunstiharrastajaid peamiselt aadlike hulgas. Kuid 19. sajandi alguses sai joonistamine üha loomulikumaks ka tütarlaste hariduses. Siiski teostasid naised end kunstnikuna harva, sest loominguline iseseisvus ei läinud kokku ootustega, mis ühiskond naissoole seadis. Näitusel leiavad endale teiste kõrval väärilise koha nii esimene baltisaksa professionaalne naiskunstnik Julie Hagen-Schwarz kui ka 20. sajandi esimese poole Eesti nimekad naiskunstnikud Natalie Mei ja Karin Luts.

Kunstnik Marge Monko on loonud püsinäituse tarbeks teose „Blond“, mis kommenteerib blondi ja sinisilmse naisekuju domineerimist 1930. aastate visuaalkultuuris. Fototapeedil olevale teosele on eeskujuks 19. sajandi antropoloogilised portreed ja nn Shirley kaart (fotomaterjalide kalibreerimiseks kasutatav heleduse-tumeduse ja nahatoonide testtabel). See ühiskonnakriitiline teos toob muu hulgas välja fotograafia ajaloo tiheda seose heleda nahatooni eelistamisega.

Projektiruum kui näituse täiendus

Uue püsiekspositsiooni värskust hakkavad hoidma ning kunstiajaloo etappe ja ilminguid tutvustama kaks projektiruumi, kus teemad igal aastal vahetuvad. Sel kevadel näeb projektiruumides kunstiteadlase Bart Pushaw kureeritud väljapanekut „Erinevuste esteetika“ ja režissöör Stella Saartsi videoinstallatsiooni „Virtuaalgiid: 20 kommentaari“. Viimane tutvustab kunstnike ja kunstiteadlaste lühivideokommentaaride abil näituse tähtsamaid teemasid, alates baltisaksa kohaloomest kuni naiskunstnike minapildini.