Ikkagi Juhan Torgist …
Toomapäeval sain Nigul Saarelt jõulukingiks Juhan Torgi raamatu „Eesti laste intelligents“ (Koolivara, 1940) – sisuliselt 80 aasta eest ilmunud väitekirja. Eri aegasid näinud raamatul olid isegi poognad veel lahti lõikamata. Juhan Torgi (1889–1980) doktoritöö pani meenutama paari viimase aasta (meil unustatud!) tähtpäevi ta pikalt eluteelt: 130 aastat sünnist ja 40 surmast, 80 aastat võimsa väitekirja kaitsmisest TÜ-s, 50 aastat ettekandest väitekirja teemal Kotkajärve metsaülikoolis jne.
Raamat (resp. väitekiri) on Digaris kõigile ka loetav, kuid ma ei soovita tänapäeva õpetajal alustada tutvumist Juhan Torgiga siit – ilmselt käib materjal paljudele üle jõu, kardan, et meie kasvatusteadlastelegi. Ehkki üle 40 aasta tagasi (Tork veel elas) rääkisime temast ÜPUI-s ja õpetajate kursustelgi.
Alustuseks soovitan hoopis Juhan Torgi mälestusteraamatut „Seisata, rändur!“ (Maarjamaa, 1993), mis ilmus Kanadas. Koostanud Torgi poeg Andres ja õetütar Viiu Klement. Selle kinkis mulle üks raamatukogutöötaja, kunagine õpilane, ligi 25 aastat tagasi.
Välis-Eestist saadeti toona eestikeelset kirjandust hulganisti kodumaale lootuses, et siin osatakse seda ka hinnata. Seegi raamat on Digaris. Kes kergemeelselt on omandanud minu „Õpetajana kooliilmas ja ilmakoolis“ (EÜK, 2014), võib lehekülgedel 136 ja 191 leida arutelusid ka Torgi tööde ja/või uuringu üle.
Emotsionaalselt hinnates võib öelda, et väitekiri viis Torgi toona oma ala viie maailma tippuurija hulka (koos karmi saatusega). Väitekirjaraamat ilmus kohe pärast Eesti liitmist N Liiduga. Et Torgi teadusseisukohtadele polnud Stalini ajal kohta, asuti raamatut hävitama. Seda kallim on Saare kingitus!
Määranud seitsme aasta jooksul tuhandete eesti laste arukuse (IQ) ja selle seosed argieluga, oli Tork praktilise koolmeistrina asunud tõsiteaduslikule teele, kust 80 aastat hiljem oleme lahkunud. Tsiteerime vaid anglosaksi isemõtlejate „tarkusi“, kuid omakeelset tõsiteadlast ei tunne, rääkimata tema uurimusele toetumisest. Ükski prohvet polevat kuulus oma maal!
Ka on Torgi väitekirjaraamatus algul selgitatud arukuse (intelligentsuse) mõistet ning matemaatilisi meetodeid selle mõõtmiseks. Seegi on hariv just praegu, kui anname koolis toimuvale üha enam emotsionaalseid hinnanguid. Omamoodi eristub vaid Olev Musta (TÜ) töö, kes 1990-ndate lõpus, lähtudes Torgist, hankis tõsist võrdlusmaterjali tänapäevast.
Või Tork puhtalt teadlasena. „Kooliteenrid leidsid mind sagedasti koolilaual magamas, […] ma ei läbenud ega saanud aega koju minna. Tervis pidas vastu. Kui töö ilmus, oli ta omamoodi armas ka. See on loova inimese saladus! Kui […] siis lõpuks tulevad kokkuvõtted ja selgub korraga, et mingi probleem on lõpetatud, siis on see niisugune tunne, mis annab vaimselt suurt jõudu, nagu tõstab sind.“ kirjutas Tork ise. Nii tuttav igale mõtlejale-loojale tänapäevalgi!