Kaasav haridus ehk Elevant keset tuba
Tõeline julgusproov ei ole mitte köielkõnd või tulemäng, vaid hoopis julgus seista toa täis õpetajate keskel ja mainida sõnapaari „kaasav haridus“. Luban, et sa näed, kuidas õpetajatel tõusevad ihukarvad püsti, silmad lähevad peas põlema ja käed tõusevad kaitsepositsioonis rinna peale risti.
Mitte sellepärast, et õpetajad ei usuks, et iga laps on unikaalne, eriline ja hea. Teisiti ei olekski võimalik seda ametit pidada. Eelkõige tekib reaktsioon seetõttu, et esimene tunne, mis õpetajat valdab, on väsimus. Seejärel vallutab keha ja pea ängistav emotsioon ning silme ette lööb verbaalselt ja/või füüsiliselt agressiivne laps, kes on ohtlik nii endale kui ka kaasõpilastele, ropendab või lõhub esemeid. Tunne, et sa ei saa ega oskagi midagi teha, säilitamaks kõigi oma õpilaste ja iseenda heaolu ning rahulikku ja õppimist toetavat keskkonda klassiruumis.
Kes ikkagi on süüdi?
Seejärel tekib soov otsida süüdlast. Kas süüdi on laps, kes on oma tunnetega hädas? Või hoopis lapsevanem, kes on hädas oma lapsega? Kooli juhtkond? Õpetaja ise, kes last aidata ei suuda? Äkki hoopis riik ja riiklik hariduspoliitika?
Tavapäraselt liigub arutelu kaasava hariduse teemal kiiresti ja õigustatult ressursipuudusele. Kuidas üksinda toetada iga last individuaalselt, tagasisidestada, motiveerida, planeerida ja viia tundi läbi igaühe tähelepanu haarates ning arvestada seejuures kõigi eripäradega? Seda kõike, töötades hoopis rohkem kui 35 tundi nädalas, panustades nii õhtuti kui nädalavahetustel.
Ärme unusta, et õpetaja tahab vahel magada, süüa ja oma perekonnaga aega veeta. Selle kõige keskel on oluline püsida õppekavas, järgida ainekava ja liikuda õiges tempos. On ju kooli ja õpetaja üks kvaliteedimärkidest riiklikud eksamid ja tasemetööd.
Mida saame päriselt teha?
Otsustame ühiselt, et laseme lahti igipõlistest, erinevusi maha salgavatest käitumismustritest ja väärtustest. Enamik pööritab praegu selle peale silmi. Ja see on arusaadav.
Aga sel hetkel, kui me otsustame, et ei pane enam lapsi, haridusasutusi ja pedagooge iga päev üksteisega võistlema, sest 2021. aastal on hoopis olulisem ja innustavam koostöine õppimine, oleme astunud esimese sammu. Hinnetepõhine õpe seab selged raamid, mis kammitsevad standarditega mittestandardseid lapsi ja nende õpetajaid. Võtame suuna väljundipõhisele õppele, kus põhirõhk on õpitava mõistmisel ja omandatavatel oskustel.
Koolitame ja väärtustame oma õpetajaid päriselt. Hoiame au sees kvalifitseeritud spetsialiste ja toetame neid professionaalsel enesearengu teel. Usume, et õpetaja on oma aine spetsialist ja oma klassi juht. Oleme õpetajatega mõistvad, paindlikud ja julgustavad.
Mõtleme selgelt läbi kaasava hariduse kontseptsiooni, viime selle kõikide koolide kõigi õpetajate ja õpetajakoolituse tudengiteni ning alustame seeläbi mõtte- ja käitumismustrite muutmisega. Siis me mõistame, et halvasti käituva õpilase asemel on klassiruumis laps, kes oma aju eripärast või kasvukeskkonnast tulenevalt kogeb ja väljendab oma tundeid, mõtteid, emotsioone ja soove ootuspärasest erineval moel.
Laps ei ole kiuslik, manipuleeriv, tige ja õel. Ta on hoopis hirmul, ebakindel, segaduses või väsinud. Hoiame meeles, et kui anname tuge vajavale õpilasele, kelle aju annab signaali ringi liikuda, korralduse 45 minutit paigal püsida, ei tegele ta kogu tunni vältelt mitte millegi muu kui enda paigal hoidmisega.
Sealhulgas on ülioluline läbi mõelda eriklasside loomise ja pidamise plaan. Eriklasside loomine kodukohakoolidesse on vajalik, aga peab olema väga selgelt põhjendatud ja paindlik. Eesmärk ei peaks olema mitte tuge vajavate õpilaste eraldamine, vaid nende integreerimine mõtestatult ja metoodiliselt.
Seega liigume hinnetele orienteeritud ja standardipõhiselt koolisüsteemilt väljundipõhisele õppetööle, mõtestame kaasavat haridust ja usaldame ning hoiame oma õpetajaid.
Suuri muutusi saab ellu rakendada muutuste olulisusesse uskudes, koostööd tehes, üksteist hoides, julgustades ja kiites ning tõendus- ja teaduspõhiselt. Haridus on üks väheseid valdkondi, mis puudutab meid kõiki, ja kaasav haridus on alles siis meie ühiskonnas juurdunud, kui eraldiseisvast mõistest on saanud meie kõigi igapäevaelu loomulik osa.
Armas magistrant Kelly!
Vaadates Teie noort ja rõõmsat nägu, saan aru, et ise te olete koolis olnud vaid õpilasena. Õige pea kaitsete kraadi, ilmselt siis midagi kaasavast haridusest. Te peategi sellist teksti tekitama, sest enne kaitsmist tuleb midagi avalikkuses üllitada. Sellised on ju nõudmised.
Tsiteerin: Suuri muutusi saab ellu rakendada muutuste olulisusesse uskudes, koostööd tehes, üksteist hoides, julgustades ja kiites ning tõendus- ja teaduspõhiselt. Haridus on üks väheseid valdkondi, mis puudutab meid kõiki, ja kaasav haridus on alles siis meie ühiskonnas juurdunud, kui eraldiseisvast mõistest on saanud meie kõigi igapäevaelu loomulik osa.
Ta on juba ammu, aga kahjuks suuresti ebaloomulik osa.
Aga minge ise kooli õpetama, kogege seda, mis tegelikult toimub.
Kas teil on ka andmeid selle kohta, kui palju on meil väljaõppinud defektolooge, abiõpetajaid. Minge oma erialateadmistega neile appi. Sellega saate ka kogeda reaalsust, mis teie ankeetküsitluses ealeski ei avaldu.
Ärge minge kooli, te kaotate oma ilu ja ideaalid.
Püsige terve!
Ilusad mõtted ja laused, aga mis sellest kõigest kasu on? “Võtame suuna väljundipõhisele õppele, kus põhirõhk on õpitava mõistmisel ja omandatavatel oskustel.” Olgu peale, aga mis sellest kasu on, kui klassis on ikka kõik lapsed koos ja üks õpetaja, kes peab jõudma kõikideni ja kõikide eripäraga arvestama. Eks me praegugi ju püüame, et lapsed mõistaksid ja oskuseid omandaksid.
Hea Reet Valgmaa, hetkel töötan koolis õppejuhina, varasemalt aga õppenõustajana. Samuti olen seisnud nii gümnasistide kui põhikooli kolmanda astme väikeklassi ees. Kogenud kooli ilu ja valu aastate jooksul mitmes rollis. Täiendanud end erialaselt nii sotsiaal- kui eripedagoogikas. Olenemata igapäevasest ränkraskest kolgata teest ei ole kaotanud ei ideaale ega ilu. Vastupidi. 🙂
KOLLEEGID!
Nn kaasav haridus on kooli toodud ideoloogilistel (ilus lausliberalism) põhjustel nende poolt, kes midagi ei tea didaktikateadusest. Meil juba ka selgete tagajärgedega – õpetuse TULEMUSTE langus ja intellektuaalide “kaugenemine” ÕPETAJA tööst …
Kui õpetada nn erivajadustega lapsi ERALDI rühmades (klassides), siis on tulemused hoopis paremad (õpetajate närvide säästmisest rääkimata). Õpetasin ise aastaid Helmes sellise süsteemi järgi MEELSASTI, aga nüüd see ei sobi – nõuka aja värk! Miks me enam ei mõtle vaid …
P.S. Aga mõtlejaid on juba mujalgi – detsembris 2019 tegi Soome parlamendis üle saja (!) saadiku ettepaneku see j…a lõpetada!
Kolleeg Kelly,
julgen nii pöörduda, sest olen õpetanud Nõo KK, TRÜ/TÜ ja Viljandi Kultuurikolledzis /Akadeemias.
Teil on vedanud, tahaks loota, et see ei ole olnud juhuslik. Ju siis midagi erilist oli Teis ja on jätkuvalt.
Ka mina ei ole veel püssi põõsasse visanud, kuigi võiks ju öelda – võõras mure, las madistavad. Murranguaegadel on ikka igal jõul vastujõud. Varem või hiljem sumbub kõik heaolu leigesse loksesse. Vaid vähestel on loomistuhin ja vaidlemishimu.
Kuna olen näinud lähedalt erinevatel aegadel nii õpetamise õpetamist kui ka teadusetegemist, siis tahtsin millestki märku anda. Ma tulin kõrgharidusest ära siis, kui nägin tudengeid, kes ei olnud võimelised kirjutama esseed. Tekitasid lihtsalt teksti pool lehekülge. Mis koolist nad tulid ja kuhu… milleks?
Teie olge vapper edasi, öeldakse et ilu on vaataja silmades. Ju siis minu omad on töntsiks jäänud.
Oma 35 a praktika vältel ja kogemusel olen olnud ja olen ka praegu veendunud, et tulemuslikult saab õpetada vaid siis, kui erinevad kaasatavad istuvad eriklassis. Palju räägitakse erivajadustega laste õigustest, märkamisest, arvestamisest, lõimumisest jms. Aga hästikasvatatud, teadmisjanuliste, võimekate laste õigused?? Kas need pole enam olulised? Ühes keskmise suurusega maakoolis kus ei ole abiõpetajat ega psühholoogi, näeb tavaline õppetund välja kui lahinguväli, millel õpetaja laveerib erivajadustega tunnisaboteerijate ja õppima tulnud õpilaste seas. Kannatavad kõik osapooled. Eriti kahju on tublidest, kelleni sageli ei jõua, et neid rohkem arendada.
Kui sellessamas koolis oli eriklass, oli tavatund palju efektiivsem ja rahulikum, õpilased suutsid keskenduda. Eriklassist tulin nagu põrgust, kuid ikkagi oli selline korraldus märkimisväärselt parem kui kaasamine.
Olen õpetanud ajajärgul, kui ka õpilasel olid kohustused, kui õpetaja nõudmisi ei arutatud, kui õppida tohtis ka laup ja pühap. ning kui tundi seganud õpilane pidi vastutama. Olen ilmselt vananenud vaadetega, kuid ka nüüd pean väga tähtsaks, et tunnis peab õpilane saama rahulikult ja tulemuslikult õppida.
Seda kaasav haridus minu arvates ei taga.
Sellist eluvõõrast õõnsust kohtas kunagi partei kongressimaterjalides. Lisaks veel patroneeriv toon ja hakkabki õudne, kui selliseid asju loed.
Lugesin läbi nii kirjutise kui ka (kohati kurvaks tegevad kommentaarid) ning tahaksin meenutada, et ka andekus ja võimekus on HEV. Siin tundub, et unustatakse natuke ära, et see tundi segav väike inimene ei tee seda seepärast, et ta pole sama võimekas kui teised (väga kummaline eelarvamus), vaid seepärast, et tund ja kool on tema jaoks ebasobivalt korraldatud.
Samal ajal on täiesti tavaline, et see väike, tegelikult tore ja armastusväärne inimene, kes teile tülikana tundub, annab endast kõik ja veel enam, et kandilise pulgana sobituda vormi, mis sisaldab vaid ümmargusi auke. Ja seda keskkonnas, kus ta juba enne 10. eluaastat teistest eakaaslastest enda kohta üle 20 000 negatiivse sõna rohkem on kuulnud.
Meenutan seda lugupeetud pedagoogidele nii endise andeka lapsena kui ka endise autistliku lapsena, kelle jaoks oli võimatu stimmimata (jalga kõigutamata, pastakat närimata, vihikusse sodimata – kõik tegevused, mis soodustavad paremat kuulamist ja süvenemist) paigal istuda, sest me lihtsalt ei tööta nii, ja praeguse täiskasvanud autistina, kes on muuhulgas koolis läbi elatu tõttu viimased kümmekond aastat elust pühendanud neurotüüpiliste inimeste harimisele seoses neurovähemustega. Muuhulgas selleks, et üksi teine laps enam õpetaja suhtumise ja koolihirmu tõttu elus olemisest ära ei väsiks ja endale kätt külge ei paneks.
Palun meenutada, et see pole lapse süü, et ta on pandud keskkonda, mis ei arvesta tema olemuse ja ehitusega; ka ei tähenda see, kui laps on sattunud ebasobivasse keskkonda, et ta oleks vähevõimekas (see tähendab pigem seda, et tema võimete avaldumisele on maksimaalsed takistused seatud) või et ta käitub halvasti (käitumine on märk millestki ja täiskasvanute asi on neid märke lugeda, mitte last hukka mõista, et ta oma vajadustest märku annab).
Kui “süü” üldse on kellelgi, siis kindlasti mitte ahela kõige haavatavamatel lülidel, ja kui keegi käitub halvasti, siis süsteem, mis ND lapsi NT raamidesse üritab suruda ning koolidesse piisavalt võimalusi ei loo ning inimesi ei too. Aga see on täiskasvanute vastutusala ja lapsed sellesse ei puutu.
Muide, me saame väga hästi aru, kui me teile ei meeldi, ja see mõjub meile rängalt, sest oleme sageli väga tundlikud inimesed – vähemalt mis puutub autistidesse ja ADHD-lastesse. Olen ka isiklikult kogenud pedagoogide halba suhtumist ja isegi süsteemset kiusamist ning oleksin selle tõttu peaaegu enesetapu sooritanud. Palun mõelge sellele, mõelge, mis tunne on inimestel, kes olid kunagi need “disruptiivsed” lapsed, kes koolis läbi põletati, ja ka tänastel lastel. Palun katsuge meid kõiki võrdselt kohelda, sest kuigi me oleme keskmisest erinevad, on meil täpselt samasugune vajadus ja õigus heale kohtlemisele ja kvaliteetsele õppele kui meie neurotüüpilistel eakaaslastel. Ainus vahe meie ja nende vahel on see, et neid on rohkem; aga see on vaid kvantiteedi, mitte kvaliteedi vahe.
Mina isiklikult jäin sellest õigusest ilma, saada turvaline ja õpet toetav koolikogemus. Mõtlen siiani, veel 38-aastaselt õpetajale, kes mind süsteemselt kiusas, ja sooviksin siiani talle hingepõhjast asju öelda, sest kellelgi ei ole õigust teist eolusolendit suitsiidikatseni ajada.
Palun olge paremad. Palun ärge muutuge luupainajateks oma õpilaste mälestustes.