Kaitsevägi ja lõimumispoliitika sõjaeelses Eestis

Sõjaväe ja armeeteenistusega seotut on Eesti ajaloolased käsitlenud valdavalt militaarses võtmes. Tähelepanu keskmes on olnud relvastus, lahingutegevus jne. Kuid rahvalik ütlemine „küll sõjavägi mehe teeb“ ei pea silmas sõdurioskuste omandamist. Tingimusel, et aega teenitakse demokraatlikus riigis, omandab lausung mitmeti avarama tähenduse.

Õigusriigis pole väeteenistus pelk kodanikukohus, see on osa eneseleidmisest ja kogemisest riigi kodanikuna. Selles võtmes sõnastati ka „sundaja“ teenimise korralduslikud alused, millega seati eesmärgiks kasvatada eelkõige kodanikes oma maa kaitsmise tahet.

Igor Kopõtini rohkem kui 600-leheküljelise, rõhutatult politoloogilise rõhuasetusega monograafiaga avatakse Eesti militaarajaloo uurimises uus lehekülg. Samas on raamat kaalukas panus meie sotsiaal-poliitilise ja kultuuriloolise lähimineviku uurimisse. Demokraatliku riigi rahvusarmee argipäev, ohvitserkonna kujunemine ja roll kutsealuste kodanike kasvatamisel, riikluse ja kogu ühiskonna sidustamisel, avaneb seni üsna tundmatuks ja vääriliselt hindamata jäänud vaatenurgast.

Samas on see ka uurimus meie rahvusliku eliidi kujunemisest ja saatusest. Sidusid ju mitmed tuhanded võimekad mehed oma haridustee ja karjääri kaitseväe õppeasutustega.

1920. aastal oli Eestil õnn (muidugi kättevõideldud õnn) liituda rahvusriikide perega. Moderniseerumine – üldine kirjaoskus, kogukondlik ajakirjandus, teaduste areng jne – olid kujundanud rahvusriiklusele aluspõhja. Sarnaselt teiste tsivilisatsioonilises uuenemises edukate ja politiseerunud keelelis-kultuuriliste kogukondadega nõudsid eestlased rahvuskogukonnana ka poliitilist tunnustust.

Rahvusriiklusest oli saanud praeguseks üsna universaalne kultuurilis-poliitilise elu organiseerimise viis. Sotsiaalteaduslike argumentide kõrval sai rahvusriikluse kui modernse kooseluvormi loomulikkus taas kinnitust N Liidu läbikukkumises. Jugoslaavia laialipudenemisele järgnes tšehhide ja slovakkide omariikluse taastamine. Kataloonia, aga veelgi ilmsemalt Šotimaa iseseisvumine on ilmselt vaid aja küsimus.

Rahvusriiklus ja rahvuslikustumine

Vägivallarežiimide varemetel iseseisvunud ja koloniaalpärandiga kogukondade riikluse kestlikkus eeldab demokraatial rajanevat rahvusarmeed. Riikluse kestlikkuse võti on aga iseseisvuse hälli, nüüdisaegse tsivilisatsiooni arenguloogikas. Moderniseerimisloogika eeldab kahe selle põhireegli täitmist/järgimist. Ühelt poolt nõuab see kodanikuvabaduste kindlustamist ja teisalt territoriaalse kogukonna sidustamist rahvuskogukonnaks.

Rahvusriigis saab haridussüsteemi ja ühismeedia kõrval just väeteenistuskohustusest keelelis-kultuuriliste kogukondade lõimimise kaalukas mehhanism. Riikide kestlikkust toestavat kultuurilis-hariduslikku, majanduslikku, sõjanduslikku jne poliitikat on kõige üldisemalt hakatud käsitlema „rahvuslustamisest“ rääkides. Impeeriumi varemeil, nii 1920. aastal sündinud Eesti riigi kui 1991. aastal taastatud Eesti Vabariigi jätkusuutlikkusega seotud probleemide seas on kõige keerukamaid olnud just rahvuslikustamine. 

Uudse lähenemisviisina (ja mõistena) politoloogias juba kodunenud rahvuslikustamise kontseptsioon on osutunud viljakaks ka ajaloo uurimistöös. Vaadeldav uurimus käsitlebki Eesti kaitseväe arendamist rahvuslikustamise perspektiivis. Teiste sõnadega, vaatluse all on rahvusriigi ja riigirahvuse kujunemine. Riigirahvus kui poliitiline kontseptsioon on lihtsalt „eestimaalasest“ mitmeti sisukam tähistaja. Riigirahvus kujuneb etnilisest päritolust sõltumatu kodanikustaatuse ja õigusriikluse toel. Selle praktiline sisukus, st reaalsus peegeldub tõigas, et alati mitte just vabalt eesti keelt rääkijad kõnelesid (ja kõnelevad) endast kui eestlastest, st kodanikest. Eestimaalastest – st siin kodu leidnud mitmesugust etnilist päritolu inimestest – kodakondsete kasvamine ei erinenud põhimõtteliselt samalaadsetest postkoloniaalsetest lõimumistest mujal. Monograafia autor illustreerib seda näidetega eelkõige Lätist ja Poolast, rõhutades, et kaugelt liberaalsem Eesti oli selles mitmeti edukam.

Moderniseerimine ja rahvuslikustamine

Lõimimist toestavad poliitikad on riigiteadustes kokku võetavad kui rahvuslikustamise režiim. Rahvuslikustamine tähistab poliitikaid (keele-, kultuuri, majanduspoliitikad jne), mille toel kodanikkond sidustatakse/lõimitakse riiklusega, mille keskmes on omariikluse loonud (domineeriv) etnilis-kultuuriline kogukond.

Vähemused, keda ka käsitletavas teoses paraku ebatäpselt on tähistatud kui vähemusrahvusi, olid tegelikult rahvusvähemused, st eelkõige suurrahvaste Eesti territooriumil elavad kogukonnad. Just tõsiasi, et näiteks Petserimaa elanike puhul oli sisuliselt tegemist irredentismiga, seadis nende rahvuslikustamisele ületamatuks jäänud tõkked. Veel tõsisemaks tõrke allikaks/probleemiks kujunes lähiajaloo võimendatud (Vabadussõda!) identiteedikonflikt. Peamiseks potentsiaalseks ohuks, kelle vastu kaitsetahet tuli kasvatada, oli end Nõukogude Liiduks vormistanud Venemaa.  

Autor eristab rahvuslikustamise režiimi kitsarinnalisest natsionalismist, st ümberrahvastamise poliitikast, mis teenib kodanikurahvuse kujundamist. Rahvusvähemusi, juhul kui nende osakaal väeosas osutus märgatavaks, varustati näiteks venekeelse ajakirjandusega, väeosa raamatukogudesse varuti aga raamatuid. Kuid samas ei saa nüüdisaegne (tööstus)ühiskond tegusalt toimida, kui ei rajane mobiilsel, vajaduse tekkides uusi elukutseid omandada suutval ja suhtlemisvõimelisel kodanikkonnal.

Lõimimisele suunatud poliitikad polnud poliitikute omavoli, vaid läbimõeldud praktiline meede, „instrumentaalne“ vastus modernse tsivilisatsiooni nõudeile. Rahvusvähemustele, kellel keelebarjäär takistas riigi elus osalemist, oli raske selle poliitikat mõistetavaks teha. Ühtset juhtimist, väga mitmel tasandil koostööd, tehnilise dokumentatsiooni lugemist jne eeldavad relvajõud seisid aga moderniseerimise eesliinil.

Teose sissejuhatuses peatub Igor Kopõtin üsna pikalt Austria-Ungari armee hävingu põhjustel I maailmasõjas. Ühise, kõigile arusaadava suhtluskeele puudumine ja poliitilise identiteedi haprus mõjusid keisririigi armee võitlusvõimele hukatuslikult. Järgneval ligi poolel tuhandel leheküljel analüüsib autor Eesti rahvaväe loojate ees seisnud väljakutseid, mille allikas oli suuresti Tartu rahuga sätestatud piiridest johtuv Eesti etnogeograafiline muster.

Demokraatlik riiklus ja relvajõud

Sõjaväge on metafoorselt kõrvutatud veetilgaga, milles nagu kaleidoskoobis peegeldusid eripalgelistest, väga erineva ajalooga etnilistest kogukondadest koosneva ühiskonna probleemid ja vastuolud. Kaitseväe rahvuslikustamine, nagu tõdeb Igor Kopõtin, iseenesest „vajalik ja vältimatu protsess“, tekitas mitmeid konflikte riigi lojaalsusootuste ja vähemusrahvaste ootuste vahel ja puudutas ennekõike kodakondsuse, kooli ja asumismaa küsimusi. Demokraatlik riiklus oli aga lahutamatu kodanikkonna relvastamisest, st poliitikatest, mis võivad osutuda kahe teraga mõõgaks. Kopõtini uurimus keskendubki suuresti esimese Eesti Vabariigi kui kodanikeriigi ja kaitseväe arendamise vastuoludele. Nende ilme kujundas mitmeti lojaalsuskonflikt, mis autori sõnastuses avaldus riigi vähemusrahvus(t)e ja enamusrahvuse väärtuskonfliktis.

Lojaalsuskonflikti mõõdupuud näeb autor selles, kuivõrd „vähemusrahvused aktsepteerisid Eesti sõjaväe reegleid ja sisekorda ning ohvitseride loodud ja vahendatud väärtusi, sealhulgas kombeid ja traditsioone“.

Vähemuste õigusi tunnustanud kultuurautonoomia seadus kaasas liberaalse rahvusriikluse projekti arvukad vähemuste huve arvestavad väärtuskompromissid. Kuid väärtuspluralismi suhestamine juba oma loomult homogeensust eeldava militaarorganisatsiooniga on igale riigile tõsine väljakutse. Selles kontekstis ei paku Igor Kopõtini uurimus pelgalt ajaloolist huvi. See on sissevaade praegugi äärmiselt tõsistele ning ikka ja jälle üleskerkivaile probleemidele, nii nagu need juba sajand tagasi tõstatusid. Uurides raskusi, millele Eesti rahvusarmee isikkoosseisu lojaalsuse kindlustamisel põrkas, seab Igor Kopõtin kaks peamist uurimisfookust. Esimene neist keskendub eestimeelse ja -keelse ohvitserkonna kujundamisele. Uurimuse teine raskuspunkt on probleemid, mis ilmnesid kutsealustest rahvusriigile lojaalsete kodanike kujundamisel.

Rahvusarmee kujundamise argipäev

Kaitseväe selgroog on ohvitseride korpus. 1930. aastate lõpu poole hõlmas tegevteenistus kaugelt rohkemat kui tuhandet ohvitseri ja teenistujat, kes moodustasid rahvuslikus eliidis mõjuka segmendi. Rahvuse konsolideerimisel on ohvitseridel kahene roll. Militaarkompetentsuse, st üsna spetsiifiliste sõjaväljal rakendatavate oskuste kõrval jätab ohvitserkond ka tsiviilühiskonnale oma traditsioonide, halduskultuuri, poliitiliste veendumustega jne märgatava jälje.

Kaitseväe loomise algaastail moodustasid mitte-eestlased selle ohvitserkonnast keskeltläbi kümnendiku. Kuid eestlasest sõjaväeinsenere, arhitekte, keemikuid, topograafe jne võis ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kaitseväe õppeasutuste lektoritest moodustasid tsaariarmee kasvandikud väga kaaluka osa. 1920. aastail domineerisid nende seas Eesti riiklust üsna avalikult mingi anomaaliana käsitavad monarhistid. Õppekeelena jäi kasutusele ka vene keel. Erialase väljaõppe nappuse tõttu tõusid Eesti mereväes, aga ka õhuväes juhtivaile positsioonidele baltisakslased.

Ohvitserkonna rahvuslikustamist toetas põlvkondade vahetus. Kaadrikoolituse keskmesse seati kaitsetahtelise ja rahvuslikult meelestatud ohvitserkonna kujundamine. Ajaloolistel põhjustel eelistasid kaitseväe õppeasutused nii vastuvõtu tingimustega (haridustaust) kui salajaste eeskirjade toel õppuritena eestlasi. Vormikandjatele sai eesti keeles suhtlemisest ka väljaspool kasarmu- ja tööruume üldine norm.

Keelteoskuse nõudes tõrjus inglise ja prantsuse keele eelistamine kõrvale seni esikohal olnud vene ja saksa keele valdamise. Rahvusliku julgeoleku vaatenurgast hakati tähtsustama ka ohvitseri abikaasa rahvust ja kodukeelt. Autori väitel sugenes 1930. aastail sõjaväeliste õppeasutuste meelsusse ka militarismi elemente. 1940. aastal oli ohvitseride hulgas mitte-eestlasi alla protsendi. Sellele aitas eestlaste eelistamise kõrval kaasa vähemusrahvaste pidev äravool ja muulaste vähene huvi ohvitserikarjääri vastu. Üldisema kokkuvõttena jõuab autor järeldusele, et „ohvitserkonna kujundamine rahvuslikult homogeenseks elitaarseks elukutseliseks grupiks üldjoontes õnnestus“.

Hoopis vähem tulemuslik, ehkki autor hindab selle edukamaks kui Lätis või Poolas, oli kaitseväe kutsealustest rivikoosseisu lõimimine. Ohvitseride tööülesannete hulka kuulunud nn alamväelaste „valgustamine“, mis hõlmas kodanikuõpetust, Eesti ajalugu, päevapoliitikat, rahvusvahelisi suhteid jne, sai n-ö jalad alla alles 1930. aastail. Tõsine takistus, vähemalt esialgu, oli riviohvitseride üsna küsitav üldhariduse tase.

Tsaariajal ja Venemaalgi omandatud teadmised kaitseväe rahvuslikustamise kavasid ei toetanud. Mitmesugused „koolitused“, st kursused, loengud jne olid niigi ülekoormatud ohvitseridele tüütu lisakoorem. Kolmekümnendail aastail vajutas nii ohvitserkonnale kui kutsealuste lõimisele oma pitseri Pätsi autoritaarne režiim. Naiivpatriootilised ja militaristlikudki narratiivid, nagu Kopõtin neid hindab, ei tahtnud poliitiliste tõsiasjadega enam hästi haakuda.

Mitmeti ületamatuks probleemiks kujunes kodanikukasvatus aga eelkõige Peipsi-tagustest valdadest pärit ajateenijate seas. Viimased tundsid hoopis suuremat sümpaatiat piiritaguse riigi kui Eesti vastu. Üsna kesise kirjaoskuse kõrval (leidus ka kirjaoskamatuid) ei omandanud suur osa neist eesti keelt niigi palju, et iseseisvalt sõdurivande tekst ette lugeda. Kolmekümnendail aastail, kui kodanikukasvatuse kavadesse kaasati raadioloengute kuulamine, eelistasid piiriäärsete valdade ajateenijad Venemaa jaamu jälgida.

Kaitseväe rahvuslikustamise peamine eesmärk, nii eestlaste kui vähemuste seas, oli arendada rahvusaatest ja kodanikuväärikusest välja kasvavat kaitsetahet. Rahvuslikust kaitseväest kujunes oluline lõimimis- ja kultuuripoliitiline tegur. Paraku polnud kaitsetahe piisav, et 1940. aastal Eestist üle rullinud tankikolonnidele vastu seista. Kuid ei saa olla kahtlust, et meie rahvusriikluse taastamise peamine allikas oli kakskümmend aastat „rahvuse kooli“, milles kaitseväe roll on käesolevas monograafias saanud hästi põhjendatult tunnustuse.