Kas uus kirjaoskus või asjatundlik tagasisideprotsess?

Kuuldes või lugedes mõtteid selle kohta, et õppimise toetamisel on tagasiside väga tähtis, noogutame tavaliselt nõustuvalt, et just nii on. Samas kogeme oma igapäevases õpetamises ülikoolis sageli, et mingil põhjusel ei ole õppimise toetamiseks mõeldud tagasiside ootuspäraselt tõhus. Oleme märganud ka üliõpilaste rahulolematust.

Tundub, nagu oleksid tagasiside andmise ja saamise protsessis mingid seni määratlemata riskid või avastamata nipid, millega arvestamine muudaks tagasiside õppijatele kasulikumaks. Kas õppijale piisab tagasiside andja asjatundlikkusest või on siin tegemist hoopis osapoolte uutmoodi kirjaoskusega? See küsimus ajendas meid tagasiside üle sügavamalt mõtlema ning jõudsime välja sellise mõiste juurde nagu tagasisidekirjaoskus.

Tagasisidekirjaoskuse mõiste (ingl feedback literacy) on kõrghariduse teaduskirjandusse ilmunud paari viimase aasta jooksul. See põhineb sotsiaalkonstruktivistlikul arusaamal, et tagasiside luuakse andja ja saaja dialoogis. See tähendab muuhulgas, et õppijalt oodatakse tagasisideprotsessis suuremat aktiivsust − ta otsib ise informatsiooni, annab sellele tähenduse ning võtab ette järgmisi ülesandeid, et oma täienenud teadmisi rakendada. Õpetaja ülesanne on luua keskkond, kus õpilane saab tagasisidet mõtestada ning kasutada seda oma töö või õpistrateegiate arendamiseks. Rääkides õpilase ja õpetaja tagasisidekirjaoskusest, peame seega silmas nende teadmisi, oskusi ja hoiakuid tagasiside kohta, mis tulenevad nende erinevatest rollidest õppeprotsessis. Järelikult läheb tagasisideprotsessis õpetajal ja õppijal vaja erinevat kirjaoskust.

Millest koosneb õpilase tagasisidekirjaoskus?

Teadlased ütlevad, et seda iseloomustab neli tunnusjoont: tagasiside väärtustamine, otsuste tegemine, emotsioonide juhtimine ja tegutsemine. Väärtustamine tähendab, et õpilane saab aru nii tagasiside väärtusest üldiselt kui ka enda aktiivsest rollist selles. Tagasisidekirjaoskaja õpilane mõistab, et tagasiside võib olla mitmes vormis ning tulla erinevatest allikatest; ta mõistab hindamiskriteeriume ning kasutab tehnoloogiat tagasiside kogumiseks ja järelduste tegemiseks. Pahatihti väärtustab õpilane ainult kirjalikke kommentaare ning arvab, et õpetaja põhiülesanne ongi öelda õpilasele, mida too parema hinde saamiseks tegema peab. Nii unustab õpilane aga omaenda vastutuse tagasisideprotsessis.

Otsuste tegemine tähendab, et õppija kasutab tagasisidet oma töö täiustamiseks. Ülesanded peaksid olema koostatud viisil, mis võimaldab tal oma tööd hinnata ja parandada (esialgne plaan, mustand, viimistletud mustand jne). Õppija peaks mõistma, et tagasiside saamise ja andmise oskus toetavad üksteist vastastikku, ning andma ka ise oma kaasõppuritele kasulikku tagasisidet.

Tagasiside saamine kutsub esile emotsioone. Kuidas õpilane oma emotsioonidega hakkama saab, mõjutab otseselt seda, kuidas ta tagasisidesse suhtub ja seda edaspidi väärtustab. Emotsioonidega hakkamasaamist mõjutab ka õpilase suhe tagasiside andjaga, sest tähendust luuakse koos. Kui õpetaja hoolib õpilasest ja oskab seda tagasisides väljendada, kogeb õpilane õpetaja hoolivust enda suhtes ja võtab tagasiside paremini omaks. Üks oluline eeltingimus on õpetaja ja õppija vaheline usaldus: usalduslikus õhkkonnas on õpilane altim rääkima sellest, millest ta päris täpselt aru ei saanud, samuti tegelema edasi tagasisidega, mis oli mingis mõttes ootamatu, näiteks läks vastuollu tema enda arusaamisega materjalist.

Küllalt levinud on arvamus, et tagasiside tähendab vaid õpetajalt tulnud informatsiooni õpilase tegevuse tugevuste ja nõrkuste kohta. Nii jääb tähelepanuta kõige olulisem: õpilase edasine tegutsemine tagasiside põhjal. Õpilasel on vaja motivatsiooni, võimalusi ja vahendeid, et saadud tagasisidet rakendada. Tagasisidekirjaoskaja õpilane on teadlik, et pärast tagasiside saamist tuleb tegutseda; ta teeb oma tagasisidekogemustest järeldusi, et areneda, ning arendab välja strateegiad, kuidas tagasisidet ellu rakendada.

Õpetaja roll

Et õpilane saaks tagasisidest maksimaalselt kasu, on oluline ka õpetaja tagasisidekirjaoskus. See hõlmab nii teadmisi, oskusi kui ka hoiakuid selliseks tagasisidestamiseks, mis toetaks tagasiside rakendamist ja õppija tagasisidekirjaoskuse arengut. Oluline on juba kavandada õpe selliselt, et õpilastel oleks võimalik saadud tagasisidet rakendada: tagasisidena edastatud infost saab tagasiside alles siis, kui õpilased seda oma tegevuste ja õpistrateegiate parendamiseks kasutavad. Samuti peaks tagasisideprotsess olema kavandatud selliselt, et õpilane saaks tagasisidet eri allikatest (nt kaasõpilased) ja erinevas vormis (nt kirjalik, suuline). Õpetaja saab selleks pakkuda mitmesuguseid viise: vastastikune tagasiside andmine, enesehindamine, heade näidete toomine jne. Eriti kasulik on tegevus, kus õpilased arutavad koos tagasiside üle. Seega on vaja laiemat arutelu nii õpilaste kui ka kolleegidega tagasisideprotsessi üle – ei piisa üksnes sellest, et tagasisideprotsess räägitakse läbi ühe töö kontekstis.

Õpetajatena peaksime silmas pidama tagasisideprotsessi emotsionaalset külge. Hoolival moel on võimalik edastada ka kriitilisi märkusi, tähtis on, et nendega kaasneksid konstruktiivsed soovitused. Õpetaja võiks olla avatud jagama oma tundeid seoses tagasiside saamisega. Eelkõige peaks õpetaja näitama eeskuju, kuidas tagasisidet vastu võtta, emotsioonidega hakkama saada ning tagasisidet oma arenguks kasutada. Tagasisideprotsessi üks risk on õpilase ja õppija võimusuhe. Hea tagasisidekirjaoskusega õpetaja teadvustab võimusuhte olemasolu ja selle võimalikku toimet. Selle nimel on ta valmis osast oma võimust loobuma, jättes õpilasele rohkem võimalust tagasiside küsimisel ja rakendamisel vastutust võtta.

Tagasisidekirjaoskaja õpetaja pöörab seega võrdselt tähelepanu nii tagasisideprotsessi kavandamisele kui ka suhetele selles osalejatega. Oleme kogenud, et tagasisidestamine võib olla üsna ajamahukas ja tekitada nördimust, eriti kui tagasiside ei ole andnud soovitud tulemusi. Hästi läbi mõeldud tagasisideprotsess saab seda tunnet vähendada. Uuringud on näidanud, et tagasisidekirjaoskus on arendatav ja õpitav nii õpilastel kui ka õpetajatel. Õpetajaid toetab kolleegidega koostöö, mille käigus jagatakse kogemusi, kuidas tagasisidet paremini anda, arendada õpilastes nende tagasisidekirjaoskust, otsida tehnilisi lahendusi tagasisideprotsessi tõhustamiseks, pakkuda õpilastele mitut sorti allikaid tagasiside saamiseks ning teha seda kõike toetavas ja konstruktiivses vormis. Tagasisidekirjaoskust uurides ning selle üle arutledes jõudsime tõdemuseni, et tagasisidekirjaoskus erineb hästi antud tagasisidest selle poolest, et tagasisidekirjaoskust kujundades õpetame õpilasele ka tagasiside vastuvõtmise ja andmise oskusi.

Lugemissoovitus

• Carless, D. ja Boud, D. (2018) The development of student feedback
  literacy: Enabling uptake of feedback. Assessment & Evaluation in Higher Education, 43 (8), 1315–1325.
• Carless, D. ja Winstone, N. (2020) Teacher feedback literacy and its
  interplay with student feedback literacy. Teaching in Higher Education, 1–14.
• Henderson, M., Phillips, M., Ryan, T., Boud, D., Dawson P., Malloy, E., Mahoney, P. (2019). Conditions that enable effective feedback. Higher Education Research & Development, 38 (7). 1401–1416.
• Maloy, E., Boud, D., Henderson, M. (2020) Developing a learning-centred framework for feedback literacy. Assessment and Evaluation in Higher Education 45 (4), 527–540.