Keelekaste: G ja lihalikud rõõmud
Häbi neile, kes peavad endid kultuurseteks inimesteks, aga ei ole lugenud renessansiajastu humanisti, tõelise prantsuse vaimu kehastuse ja moodsa romaani esiisa François Rabelais’ „Gargantuad“ ja „Pantagrueli“ – jutustusi hiiglastest nimitegelaste, isa ja poja fantastilistest ja lõbustavatest seiklustest, mis tallavad satiiri, groteski ja absurdiga jalge alla ühiskondlikud tabud ja silmakirjalikud normid ning ülistavad humanistlikke ideaale, maiseid väärtusi ja lihalikke rõõme.
Iseloomulik on ühe õhtusöögi kirjeldus, millest toon siin ära vaid alguse: „kuusteist härga, kolm mullikat, kolmkümmend kaks vasikat, kuuskümmend kolm piimakitsetalle, üheksakümmend viis lammast, kolmsada piimapõrsast oivalises kastmes, kakssada kakskümmend põldpüüd, seitsesada tikutajat, nelisada Loudunais’ ja Cornouailles’ kohikukke, kuus tuhat kanapoega ning sama palju tuvisid“, rääkimata lõputust hulgast veinist (tlk Ilotar Aavisto). Mihhail Bahtin pühendab raamatus „François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur“ sedasorti rabelais’likele pidusöökidele ja nende tähendustele terve peatüki, tõstes neis esile külluslikkuse ja üldrahvalikkuse tendentsi, mis on „otsekui pärm, mida on segatud kõigisse toidukujunditesse; selle pärmi peal nad kerkivad, kasvavad ja paisuvad ülemääraste mõõtmeteni“ (tlk Mall Jõgi).
Kogu selle rohke õgimise ja prassimise valguses muutuvad kõnekaks ka tähtsamate tegelaste nimed: Grandgousier (pr ‘suur kõri’), Gargamelle (pr ‘kõri’), Gargantua (sõnadest que grand tu as ‘küll sul on suur’, osutamaks peategelase kõrile), Pantagruel (kr panta ‘alati’ ja ar gruel ‘janune’) … Lukulluslikule õgimisele ja bakhantlikule prassimisele ei laula need nimed oodi mitte üksnes sõnatasandil; neis kõigis on väljapaistvalt esindatud r ja g, mis tunduvad kõri, kurgu, pugimise, kugistamise, kulistamise ja muu säärasega eriti hästi kokku käivat ka häälikusümboolika mõttes. Prantslaste r on valdavalt kurguhäälik ja g-dki liigitatakse vahel sobivalt guturaalide (ingl guttural, pr gutturale < ld guttur ‘kõri, kurk’) hulka.
Muidugi pole ohjeldamatu söömine-joomine ainus lihalik rõõm, millega Rabelais tegeleb; tema jutustusi iseloomustavad siivutute sõnade tulevärk ning lugematud vihjed liiderdamisele, suguelule ja -elunditele; isegi tema toidukujundid, nagu osutab Bahtin, on lahutamatult seotud keha ja seksuaalse võimekuse kujunditega (Pantagrueli sünnitava ema üsast ilmub kõigepealt välja moonavoor hulga toiduga). Küllap olnuks Rabelais’l üht-teist öelda ka g-punkti kohta, kui saksa günekoloog Ernst Gräfenberg – tema nimest ka „g-punkti“ g – ei oleks seda erogeenset piirkonda, mis siiani vaidlusi põhjustab, avastanud alles neli sajandit pärast kirjaniku surma.
G seostele lihalike rõõmude, g-punkti ja muu säärasega paneb aga lõbustava punkti müstikukalduvustega saksa õpetlane Alfred Kallir. Oma raamatus „Sign and Design: The Psychogenetic Source of the Alphabet“ (1961), mis on üks pentsikumaid kirjutisi tähestiku kohta, üritab ta näidata, et kirjatähtede kujud on tingitud inimeste kehalistest rütmidest ja psüühilistest tungidest, ning tõlgendab tähestikku inimliigi seksuaalse piltkoodina, mis „jutustab nii üksiku inimese kui ka kogu inimliigi loomise loo, moodustades samas sigimisega seotud sümbolite maagilise ahela, mille eesmärk on kindlustada inimkonna püsimajäämine“. Sarviline A sümboliseerib Kalliri meelest mehelikku viljakust, B on huuled külje pealt vaadatuna ja ühtlasi – loomulikult – naiserinnad, C kujutab rasestumata ja D raseda naise üska, G aga suguühet ennast, koosnedes naiselikust poolringist ja sellesse tungivast fallilisest põikjoonest.
Aabitsakirjandust Kalliri oletused tähekujude kohta mõjutanud ei ole; aabitsais on G sündsalt (kuigi sama meelevaldselt) ikka „nagu katkine O, siis aga mugav kiikumistool“, kui meenutada Heljo Männi laulusõnu. Mispeale jääb vaid üle kujutleda ontlike lapsevanemate kergendustunnet ning sulgeda müstik Kalliri suu lõplikult Rabelais’ viimaste sõnadega: „Farss on lõppenud, tõmmake eesriided ette!“