Keelekaste: L ja eesti keele ilu
Rääkides keele ilust, ei räägi me tavaliselt sellest, kui palju on keeles sõnu, mis tähistavad midagi ilusat. Me ei räägi ka sellest, kui ilus on keele ülesmärkimiseks kasutatav kiri, olgu see siis armeenia, araabia, ladina või kirillitsa. Samuti ei räägi me keele normeeritusest ega keele funktsionaalsusest – et mida normeeritum või funktsionaalsem, seda ilusam –, ehkki kumbagi kategooriat ei saa esteetikas päris kõrvale heita.
Rääkides keele ilust, räägime me enamasti keele kõlast. Ja subjektiivselt võttes kõlab kõige ilusamini ikka oma emakeel, millega kõrv maast madalast harjunud on: eestlasele eesti, kalmõkile kalmõki, rootslasele rootsi – igaühele oma. Kui tahta keeli nende ilukõla, eufoonia järgi erapooletumalt ritta seada, tuleks vast korraldada mingi Eurovisioni tüüpi võistlus, kus rahvad saavad anda hääli kõigile keeltele peale enda oma.
Paljud eestlased teavad, et kord oligi üks säärane rahvusvaheline keelte iludusvõistlus, kus eesti keel sai lausega „Sõida tasa üle silla“ itaalia keele järel teise koha. Aga ega see muud ole kui üks kena legend, vahest koguni „naiivne väljamõeldisekene, aluseks natuke piinlik, ajaperspektiivis andestatav pisirahva alaväärsustunne“, nagu nendib Ain Kaalep artiklis „Eestlaste keele kõla“ (Keel ja Kirjandus 4, 1976). Selle legendi sündi ja arengut on püüdnud selgitada Toomas Liivamägi („Ütle üks kaunis eestikeelne lause…“, Oma keel 2, 2008) ja Raimo Raag („Sõida tasa üle silla“; vt samanimeline raamat 2018), kusjuures mõlemad osutavad ka teiste rahvaste sarnastele legendidele. Näiteks soomlaste rahvajutu järgi jäänud lause „Aja hiljaa sillalla“ („Sõida tasa sillal“) ühel keelevõistlusel samuti teiseks – samuti itaalia keele järel.
Rahvajutud küll, aga tegelikult me eesti, soome ja itaalia keele ilu upitades väga palju mööda ei panegi. Nimelt on üks kriteeriume, mille järgi keelte kõlalist ilu objektiivsemalt hinnata, täis- ja kaashäälikute vahekord. Ja selle järgi võime eesti, soome ja itaalia tõesti arvata iseäranis ilusate keelte hulka, sest vokaalide rohkus annab neile kaunis maheda, voogava ja heliseva kõla. Keeled, kus täishäälikuid pruugitakse vähem – näiteks prantsuse, ungari, vene, eriti aga inglise, saksa, tšehhi –, kõlavad seevastu karmimalt ja jäigemalt.
Andrus Saareste on raamatus „Kaunis emakeel“ (1952) välja toonud, et kui tšehhi keeles on 100 täishääliku kohta 188 ja prantsuse keeles 141 kaashäälikut, siis eesti keeles on see vahekord 100/117, itaalia keeles 100/108 ja soome keeles isegi 100/96! Eesti keeles teeb see vokaalide-konsonantide suhtarvuks 0,85, itaalia keeles 0,93, soome keeles 1,04, tšehhi keeles aga kõigest 0,53.
Ent lisaks vokaalidele võivad keele ilukõlasse panustada helilised konsonandid – ja nendest on üks kõrvapaitavamaid kahtlemata l. „Hele“, „helin“, „kõlin“, „sula“, „ülikool“, „hell“, „hõllandus“, „kallis“, „sillerdama“, „trillallaa“, „trallallaa“ – kas ei kõla siis kaunisti?! Eesti keeles on l kõige sagedam heliline konsonant, kõikidest helilistest häälikutest on ta a, e ja i järel neljas; teda esineb meil rohkem kui soome ja enam-vähem sama palju kui itaalia keeles.
Niisiis mängib eesti keele kauni kõla kujundamisel koos vokaalidega olulist rolli l-gi. Ja on üsna ootuspärane, et kui 2008. aastal valiti rahva abiga kümme kõige kaunimalt kõlavat eesti lauset, esines neis l-i kokku kaugelt rohkem kui a-d, e-d, i-d või ühtegi teist häälikut.
Legendaarne „Sõida tasa üle silla“ kümne hulgas ei olnud, aga oli etaloniks. Ja ilusasti kõlab see lause ikka küll. Peabki kõlama, kui selle vokaalide-konsonantide vahekord on 9/8, mis teeb nende suhtarvuks koguni 1,125, ning helilisi häälikuid on selles kaksteist viie vastu, kolm kõlisevat l-i sealhulgas. Veel ilusamini, nagu kunagi täheldas Tõnu Tender, kõlaks see lause muidugi võrokesest voorimehe suus: „Sõidaq hillä üle silla.“ Nojah, vokaalide-konsonantide vahekord võrukeelses lauses nii soodne ei ole, aga kaunilt kõlisevaid l-e on seal see-eest ju lausa viis …