Kelle käes on tulevikuõpetajate tulek?
Koolijuhid ei saa muuta riigi palgapoliitikat, et kooli tööle soovijatest tekiks järjekord. Küll aga on nende võimuses kujundada oma koolist ahvatlev koht, mis paneb õpetajail silmad särama ja meelitab tööle isiksusi teistestki valdkondadest. Õpetajate Lehe vestlusringi olid kutsutud Tartu Jaan Poska gümnaasiumi õppejuht Mari Roostik, Uulu põhikooli direktor Egle Rumberg, Saaremaa ühisgümnaasiumi direktor Viljar Aro ja Eesti koolijuhtide ühenduse esimees, Tartu erakooli juhatuse esimees Urmo Uiboleht.
Viimastel aastatel on riik (euroraha toel) püüdnud õpetajaameti mainet kujundada. Teles ja sotsiaalmeedias on särasilmsed õpetajad jaganud oma lugusid. Kampaaniate mõju ei saa alahinnata. Paraku kuuleme pedagooge ka oma tööst mustades värvides rääkimas ja klassiruumiski antireklaami tegemas. Mõni ime siis, et noored ei vali sellist ametit! Mida saaks koolijuht muuta?
Egle Rumberg: See on suletud ring: õpetajad ütlevad, et nende tööd ei väärtustata, samas räägivad kõigile, kui nõme nende töö on. Juht peaks kandma vastutust ja looma organisatsiooni, kus iga õpetaja tunneb end väärtustatuna ja räägib kõigile, et tal on maailma parim amet. Esiteks peab juht seda ise tundma, tegema oma tööd rõõmuga ning toetama selles ka õpetajaid. Ja kui juht või õpetajad ei tunne üldse oma tööst rõõmu, peaks olema julgust teostada ennast mõnel muul ametikohal.
Mari Roostik: Mulle meeldib Eve Eisenschmidti mõte, et peame õpetajarolli sisu mõtestama ja disainima nii, et see oleks ka ametijuhendis sama mitmekesine nagu argipäevas. Suures osas on juhi roll kujundada koos õpetajatega töökeskkonda. Töökuulutustes reklaamime, et õpetaja saab käia tööl sellisel ajal, nagu tahab, ja suved on vabad. Aga need on banaalsed hüved. Hoopis tähtsam on ju see, et saame iga päev maailma muuta, kujundada noortes elutervet maailmapilti.
Tahame muuta sada aastat vana süsteemi uute mõtetega, aga see ei toimi. Peame alustama keskkonnast. Ma ei arva, et peaks seinad maha võtma ja vaid füüsilise keskkonnaga tegelema. Peame vaatama vaimset keskkonda – millest me õpetajate toas räägime, kuidas õpetaja päev on disainitud ja kuidas saan koolijuhina selle üle otsustada. Parimates haridusriikides nagu Soome ja Uus-Meremaa on koostööaja lisamine õpetaja päevakavasse toonud häid tulemusi.
Urmo Uiboleht: Mulle meeldib rääkida kutsumusest. Paljud esimese klassi lapsed tahavad saada õpetajaks, aga hiljem see soov kaob. Mitu haridusministrit on öelnud, et kõige säravamad kujud ja talendid peaksid valima õpetajakutse. Aga me pole teinud nende jaoks seda pesa piisavalt ahvatlusväärseks.
Viljar Aro: Uurisin meie õpetajatelt, miks nad on oma ametis. Üks õpetaja vastas: ema käskis. Ta on väga rahul oma tööga. Enamik meie õpetajaid on aga kolmandat või neljandat põlvkonda õpetajad. Midagi on ilmselt geenides! Minu tütred on viiendat põlve õpetajad, ema kaudu. Mina hakkasin alles keskkooli lõpus mõtlema õpetajatööst. Eeskujuks oli matemaatikaõpetaja. Sain abituriendina õpetajate päeval tunde andes esimese kogemuse kätte ja läksin ülikooli mõttega, et õpin õpetajaks, tulen oma kooli tagasi. Kool on eeskujude koht.
Õpetajal peaks olema vähemalt kolm osaoskust. Neid kombineerides saab õpilastele palju rohkem anda, nad on vastuvõtlikumad. Igal õpetajal võiks lisaks tunniandmisele olla ring või tegevus, mida õpilastega teeb. Olen seda usku, et selle muu järgi saame rohkemgi kasvatada tulevasi õpetajaid, sest nad näevad, kui huvitav on koos näiteks matkamas käia, lõkkeõhtut teha. Sellele muule peaks panema suuremat rõhku. Ja just seda saab koolijuht toetada. Kahjuks kohtab pigem Nõukogude-aegset mentaliteeti, et tund on püha, ja muid asju tehakse, kui tunde pole.
Urmo Uiboleht: Ka minul pole geneetilist soodumust, vaid olid eeskujud. Klassijuhataja ja ka bioloogiaõpetaja ütlesid, et õpetajaamet võiks olla tee, mida mööda mul tasub liikuda. See jäi kõrvu kumisema. Lõpliku pitseri pani direktor, kes pöördus abituuriumis minu poole ja küsis, mida arvan kooli tulevikust, millised on mu tulevikplaanid. See tekitas tunde, et olen oluline. Olen senini tänulik Heiki Ojalale minu mõtteuste avamise ja eeskujuks olemise eest.
Egle Rumberg: Eeskuju on väga oluline. Minu gümnaasiumi matemaatikaõpetaja oli mulle inimesena väga suureks eeskujuks ning see oli ka peamine põhjus, miks ma matemaatikaõpetajaks õppima läksin.
Kuid koolijuhid peaksid kaasa minema ka mõttega, et noor põlvkond ei taha töötada 25 aastat samas kohas. Enesearengu vajadus on tunduvalt suurem. Kes tunneb, et samas kohas enam ei arene, hakkab uusi väljakutseid otsima. Juhtidena ei saa meil olla töötajate suhtes enam ootust, et nad tulevad 20 aastaks, ning me ei saa neile seda pinget peale panna. Tänulik tuleb olla iga tööpanuse eest, hoolimata, kui pikk või lühike see on.
Mari Roostik: Mulle pakuti õpilasena juba seitsmendas klassis võimalust tantsuringe teha. Saaremaa ühisgümnaasiumi kabaree eeskujul hakkasime Rakvere reaalgümnaasiumis lennu ühendamiseks tegema muusikali ja lõime mitmeks aastaks päris ägeda traditsiooni! Eesti keele õpetaja märkas, et mul tuleb juhendamine hästi välja, ja soovitas õpetajaametit.
Tähtis on, et igal õpetajal oleks koolis oma asi ajada. Koolijuhi ülesanne on aga leida üles, mis paneb õpetaja silmad särama. See ongi õpetajatöö disainimine – tund pole püha, vaid väga väike osa igapäevatööst.
Uudsed õppemeetodid, rühmatööd annavad õpilasele võimaluse proovida õpetajaks olemist. Ehk saab siit tõuke ka ametivalikuks?
Viljar Aro: 1980-ndatel tulid arvutid, tegime õpetajaile kohvikklubi, kus minu õpilane tutvustas, mida saab arvutiga teha. Õpilastel oli uhke tunne. Koolis on õpetajaid, kes lasevad õpilastel end asendada ja klassikaaslasi õpetada. Päris mitmed nende õpilastest ongi läinud hiljem õpetajaks õppima.
Üksjagu õpetajaid on tänapäeva koolis ka sellepärast, et nad on ise kooliajal tunnetanud ebavõrdset või alavääristavat kohtlemist. Nad on läinud õpetajaks, et lapsi kaitsta. Ka negatiivsete eeskujudega saame õpetajaid.
Urmo Uiboleht: Didaktika kuldreegel on, et teist õpetades omandad ise kõige suurema kasuteguriga. See meetod aitab populariseerida kild killu haaval.
Ka õpetajate päev võiks olla maineprojekt, kus näitame oma ameti parimaid külgi. Millegipärast üritame selle palaganiks keerata. Ehk võiks mitu korda aastas anda vanemale lennule rolli, kus nad kogevad vastutustunnet, ameti olulisust praktika kaudu?
Egle Rumberg: Meie enda käes on tulevikuõpetajad, see vastutus on väga suur.
Mari Roostik: Vahel surume uusi meetodeid õpilastele peale ja kõigi meetodite tõhusus polegi veel 100% tõestatud. Kui kasutame neid seepärast, et peab, mitte vabal tahtel, jääb õpilastele mulje, et õpetaja teeb uusi asju, sest peab.
Kõik algab sellest, mismoodi me õpetajaid koolitame ja kui palju neid kuulame. Meetodid, mis töötavad klassiruumis, töötavad ka õpetajate peal. Kui mõistaksime, et me ei saa õpilastelt nõuda seda, millega ise hakkama ei saa, muutuks inimlikumaks needki õpetajad, kes seda veel nii palju pole. See annab ka õpilastele tõuke, et väga lahe amet, nii palju põnevaid asju saab teha paljudega koos.
Egle Rumberg: Ma ei saa oodata õpetajailt seda, mida ma ise neile juhina ei paku. Kui ootan, et õpetaja on inimlik, pean mina ka olema. Kui ootan, et ta tegeleb pideva enesearenguga, pean ka ise tegelema. Ei saa ise vaid jalgu kõigutada. Juht peab olema õpetajaile samamoodi eeskujuks, nagu õpetaja on õpilastele.
Viljar Aro: Me ei õpeta ainet, õppekava ega õpikut, vaid kõige rohkem iseennast. Õppimise kõige kõrgem vorm on, kui õpetaja saab ise protsessis kõige targemaks. Meetoditel pole tähtsust. Õpetaja peab olema piisavalt rikas isiksus, kes teab ka palju muud ega ole vaid aineteadja ja raamatust veerija. Tsiteerides Ülo Vooglaidu, inimesel peab olema plaat- ja postharidus. Plaatharidus – peab teadma kõigest miskit, ja postharidus – millestki kõike. Rikkamatel õpetajatel pole plaat ühe, vaid mitme jalaga. Pole tähtis, mis meetodeid ta kasutab. See on vastastikune keemia, nagu armastuse puhul, seda ei saa defineerida. Ta suudab õpilased enda külge liimida. Kriiti ja tahvlit kasutav õpetaja võib olla viimase peal ja meetodite karusselli tegevast õpetajast ei pruugi ikka tolku olla.
Kui me saaksime kooli rohkem isiksusi! Keskkond arendab neid edasi ja koolituste, koostöö, traditsioonide kaudu rikastudes on õpetajal võimalik jõuda kõrgele ja kaugele. Sellisele õpetajale leitakse ka rohkem palka.
Mida teete oma koolis õpetajate isiksuste arendamiseks?
Viljar Aro: Õpetaja on otsija ja uurija ning kui ta tuleb küsima, kas saaks võtta koolitust, pole mõistlik öelda, et see ei käi tema ainega kokku, me ei raiska raha. Leia võimalusi, kuidas õpetaja saaks end rikastada. Ja muidugi annavad ühiskoolitused mõtteainest.
Olen vestelnud ka nelja silma all õpetajatega, kes tegelevad vaid ainega ega ole leidnud koolis endale muud rolli. Minu ideaali järgi peaks igaühel olema veel mõni roll, mida ta väärtustab ja mida teised tema juures väärtustavad. Selline õpetaja ei lähe koolist ära, sest siin on tema kodu ja kodu ei reedeta.
Üks noor õpetaja ütles, et tuli õpetajaks, sest tundis endas nii palju oskusi ja väärtusi, mida teistele anda. Koolis on ta tundnud, et saab midagi vastu. Koolis töötamine ongi nii andmine kui saamine.
Mari Roostik: Oleme vestlustes õpetajatega otsinud tähenduslikkust – mis asi talle koolis palju tähendab. Füüsikaõpetaja sai stipendiumi, oli kaks nädalat Šveitsis ega pidanud puhkust võtma, sest see on tema areng. Viimastel aastatel tööle tulnud noortel ongi oma asjad, nad teevad ühiselt ka valikkursusi. Igaüks kohe ei tea, aga pärast vestlust leiab üles, mis on just tema pesa siin majas.
Urmo Uiboleht: Värske koolijuhina käisin Saaremaal Viljari juures õppimas. Olen ka ise jõudnud tõekspidamiseni, et inimeste tundmaõppimine, inimlikkuse poole ülesleidmine on koolis võtmetähendusega. Mida rohkem suudame toetada, seda parem.
Juhtkonna, eriti õppejuhtide roll on avastada õpetaja pädevused, nii nagu õpetaja peab laste anded avastama. Mida rohkem sa oma personali tunned, seda rohkem leiad võimalusi, mis seda teekonda toestavad. Koroonaviiruse suurim kahju ongi selles, et koostöötunne on kohati rebenenud. Tuleb leida meetodeid, mis aitaksid üksteisele toeks olla.
Egle Rumberg: Minu jaoks on oluline väärtustada kõiki töötajaid, koristaja on sama oluline kui õpetaja. Kui nemad räägivad, kui äge on Uulu kool, siis maine ka paraneb. Mulle meeldib töötajaid üllatada. Sünnipäevade puhul valmistame sünnipäevapurgid, kuhu igaüks saab panna oma head soovid. Purgid täituvad kiiresti. Juubeli puhul on suur üllatuspidu. Inimlikkus on kõige olulisem. Kevadise distantsõppe ajal ütlesin õpetajaile, et ma ei küsi selle aasta töövestlusel, kuidas nad on täitnud kooli eesmärke, vaid mul on ainult üks küsimus: kuidas oled selle keerulise aja üle elanud. Vestlesin kõigi õpetajatega ükshaaval. On koole, kus kevadel ei võetud kahe kuu jooksul kordagi õpetajatega ühendustki!
Kuna õpetajad ei saanud pikka aega kokku ega olnud kohta, kus kas või kiruda, lõin virtuaalse kolleegi Olevi (olev.ait@uulu.edu.ee), kellele võis kirja saata ja alati kurta. Õpetajad kirjutasidki talle. Õppeaasta lõpus korraldasin peo, kus kõik said kaela aasta kolleegi medalid. Kõik olid parimad! Lasin oma isal Olevi kirjatekstid sisse lugeda ja kuulasime. Oli ilus hetk, kus õpetajad naersid ja pühkisid pisaraid. Sügisel uurisid õpetajad, kas Olev tuleb taas tööle. Pilditöötlusega sündiski foto maskiga Olevist. Andsin teada, et Olev tuli tööle, järgib kodukorda ja kannab maski.
Meil on rõõm, ühtehoidmine ja hoolimine. Arvan, et minu majas ei tööta neid, kes arvavad, et ma neist ei hooli. See tuleb topelt tagasi. Üks noor õpetaja käib meile 30 kilomeetri kauguselt tööle ja on ka magistriõppes. Suvel otsis tema kodulähedane kool õpetajat, aga tema ei kandideerinud. Ütles: kuidas ma oleks saanud ära minna, sul niigi raske praegu.
Urmo Uiboleht: Selliseid näiteid tuleks rohkem levitada, et näidata koolijuhi töö olemust – millele kõigele pead mõtlema.
Viljar Aro: Meie eripedagoog töötas varem pangas, kuniks mõistis, et see pole päris elu ja kellelegi tõeliselt kasulik saab olla vaid koolis. 41-aastaselt õppis eripedagoogiks ja on nüüd lõpetamas logopeediat. On väga rahul. Üks noor tuli pangast inglise keele õpetajaks – et päris elu näha.
Sellele küljele võikski õpetajaameti puhul rohkem rõhuda. On ju kolleege, kes mõnikümmend aastat tagasi olid seisukohal, et õpetaja peab metoodikad ja didaktikad ära õppima ega tohi enne kooli tulla. Praegu levib järjest rohkem seisukoht, et õpetajad võivad tulla ka n-ö puhta lehena ning kolleegide ja mentorite toel, iseenese sisu varal saavad neist väga toredad õpetajad. Kes peaks selle teemaga tegelema? Võib-olla koolijuhid ise? Pole ju muud võimalust, kui õpetajaid koolipingist ei tule. Mujalt tulnud pole halvemad, lapsed ei jää rumalamaks.
Õpetajaks ei saa õppida, vaid peab sündima. Kui õpetajat sinu sees ei ole, siis ükski koolitus sinust õpetajat ei tee.
Urmo Uiboleht: Kui ülikoolidest ei tule, otsimegi uue õngitsemiskoha. Pangast kedagi leida on praegu tõenäolisem kui ülikoolist!
Seriaalis „Pank“ nägime, et pank oli noortele atraktiivne töökoht, sest seal oli meeskonna vibe ja üksteist toetati. Kui seal läks liiga reguleerituks, muutus ka panga maine tööandjana. Peame koolides vaatama, kuhu noor tahab tulla, millist töökeskkonda ta vajab. Saame kujundada tööruumi füüsiliselt ja vaimselt sõbralikuks mitte ainult noorte, vaid ka nende jaoks, kes mujalt kooli tulevad.
Viljar Aro: 11. klass teeb meil juba 30 aastat kabareed, mille mõte oli kunagi lendu ühte liita. Ette valmistades süüakse koos puud soola ära. Kui koolis on traditsioone, mida ei saa kanda üks õpetaja, vaid mitu või mitukümmend koos, tuleb töö- ja tulemusrõõm, ja see kinnistub. Töö käigus vahetatakse mõtteid ka õpilaste eripäradest, metoodikatest, ja see käib nagu muuseas, mitte ei tulda selleks spetsiaalselt kokku. Koolikultuur on tähtis, et õpetaja tahaks sellesse kooli tulla ega tahaks ära minna.
Mida ütlete lõpetuseks?
Viljar Aro: Meie saame hakkama. Ma ei tahaks küll palgast rääkida, kuid noor tahab tööle tulles palgaks vähemalt 1500 eurot. Vahepeal oli palgaküsimuses juba lootus. Kolmandik õpetajaid on üle 60-aastased. Mida me kümne aasta pärast teeme? Tahan, et oleksime ka siis PISA tulemuste pingereas samas kohas. Kõige selle kandjad on tublid õpetajad, kes juba pensionil või kohe lähevad. Oleme maailmas, kus pingutust enam ei nõuta, sest muidu on laps kurb. Oleme allakäigutrepil, mille võti on õpetajate puudus.
Urmo Uiboleht: Riigi osast ei saa üle ega ümber. Oleme tahtnud saavutada palju: kaasavat haridust, muutunud õpikäsitust, õppijat toetavat hindamist, digipööret. Nende eesmärkide saavutamiseks ei piisa aja- ja raharessursist. Ootan meie kõikide ja ka HTM-i panust, et panna täpselt kokku pilt, millest õpetajaamet koosneb. Siis vaatame, kuidas on selle ressursiga võimalik saavutada tulemused, ja sõnastame uued ootused-lootused.
Mari Roostik: Minu põlvkonnale kaalub juba töö tähenduslikkus üle paarsada eurot üles- või allapoole. Me pole nõus saama vähem tähendusliku töö eest rohkem palka. Aga olen nõus, et peaksime mõtlema õpetajaametist kui hästi olulisest ja vastutusrikkast ametist ja ka tasustama vastutust, mis maailma põnevaima ja väljakutsuvaima ametiga kaasneb.
Egle Rumberg: Mida rohkem on meil koole, millest koolipere ise lugu peab, seda parem on Eesti koolide üldine maine.
Unistus olla õpetaja
Katrin Usin, Saaremaa ühisgümnaasiumi klassiõpetaja:
Õpetaja on elukutse, amet ja töö, kuid eelkõige on see kutsumus, sest õpetaja roll on eriline ja tähendab pühendumist õpilastele ja iseendale. Õpetajaametisse kandideerides on vaja endale meelde tuletada, et see tähendab igapäevast, lausa ööpäevaringset tööd. See ei tähenda, et õpetajal ei oleks nädalavahetusi või puhkust, vaid seda, et käituda tuleb nii, et oled eeskujuks nooremale generatsioonile. Kogu aeg. Olen õpetajaks tahtnud saada juba pisikesest peale. Läbi aastate on mul tekkinud ootused ja unistused.
Unistus inspireerida
Õpetaja on eeskuju, motiveerija, inspireerija. Õpetaja on õpilastele ema/isa, sõber, tugiisik või kõik eelnev korraga. Sellega annab õpetaja tõuke õpilase mina, väärtuste ja moraali arenemisele. Oluline on, et õpilastes kujuneks välja kindel minapilt, arusaamine maailmast, usk teistesse ja iseendasse, oskustesse. Õpetaja muudab ja kujundab elusid. Klassis peab olema õpetaja, kelle poole saab alati pöörduda, nii rõõmu kui ka murega.
Unistus olla kaasaegne õpetaja
Noored muutuvad, seega oodatakse tänapäeva õpetajalt, et ta oleks avatud ja paindlik, läheks kaasa nii noorte mõttelaadi kui ka uuendustega. Pedagoogid peaks püüdma tekitada nii klassis kui ka väljaspool õpilastele vastuvõetavat ja õppimist soodustavat keskkonda. Kui traditsiooniliselt peeti õpetaja peamiseks ülesandeks klassi ees seismist ja ainealase info automaatset edastamist, siis tänapäeval peetakse õpetaja peamiseks ülesandeks õpioskuste õpetamist, et lapsed saaksid õppida nii, nagu on neile kõige lihtsam, mugavam ja loogilisem. Nüüdisaegne õppemetoodika väärtustab terviklikku õpikeskkonda, kus arvestatakse iga õpilase isiksuse ja vajadustega. Tulevane Eesti kujuneb noortega iga päev tööd tehes ja neid nii vaimselt kui ka emotsionaalselt suunates.
Unistus suuta olla enesekriitiline
Kiiresti arenevas ühiskonnas soovitakse muuta õppimise ja õpetamise stiili. Muutuseid ei tuleks oodata teistelt, vaid alustama peab iseendast. Vaid ennast analüüsides saab teha õigeid järeldusi, kuidas veelgi paremini õpetada. Õpetajana on oluline kõikvõimalikele situatsioonidele tunnis kiirelt reageerida. Kõik ei lähe alati nii, nagu planeeritud. Pärast valede otsuste vastuvõtmist tuleb õpilastele oma eksimusi ka tunnistada. Õpilased mõistavad tekkinud olukorda, kuna õppides kogevad nad seda pea iga päev. Vead käivad õppimisprotsessi juurde, on lausa oodatud. Eksimine on õppimisele kasulik, see toob endaga kaasa vigade analüüsi ja parandamise. Tulemus võib tekitada olukorra, kus õpilased mõistavad, et õpetaja on inimene nagu nemadki – eksimine on inimlik ja õigete otsuste tegemiseks vajatakse aega.
Unistus olla hea meeskonnatöös
Koolielus on oluline arvestada eri osapooltega: juhtkond, kolleegid, õpilased, lapsevanemad. Eesmärk on kõigil üks: õpilaste toetamine. Tunnustavad sõnad, tunni planeerimiseks ideede jagamine, üldine füüsiline ja vaimne toetus – kõik see teeb igaühe natuke rõõmsamaks ja viib eesmärgile lähemale.
Unistus olla õnnelik õpetaja
Uudiste kajastused, õpetajate toa jutt, üldine arusaam – õpetaja töö olevat raske, palk väike ja ületunde palju. Aga mis saaks siis, kui otsime hoopis üles selle, mis on positiivne ja teeb õpetaja õnnelikuks? Õpetaja, kes on elurõõmus, väldib läbipõlemist ja naudib oma igapäevast tööd raskustest hoolimata, on lähemal oma eesmärkidele ja unistustele kui negatiivselt häälestatud õpetaja. Hea emotsioon tekib eesmärgi nimel ühiselt pingutades.
Unistus olla ebatraditsiooniline õpetaja
Kui õpetaja korraldab vahel ebaharilikke tunde, annab see õpilastele motivatsiooni õppimiseks või inspiratsiooni igapäevaelus. Õpetada saab ka mängu ja huvitava tegevuse kaudu, näiteks vahetab õpetaja õpilastega kohad. Õpetaja on õpilastele alati toeks, kuid peamine roll õpiprotsessis on täita õpilastel endal. Õpilased saavad teistsuguse kogemuse, harjutavad iseseisvaks tööks, tekib parem ülevaade enda tugevustest ja suurem usk iseendasse. Samuti vähendab see tavalist koolirutiini ja teeb igapäevaelu põnevamaks.
Unistus olla õ p e t a j a
Hea õpetaja on minu jaoks keegi, kes õpib pidevalt ääretult põnevas maailmas, kus iga päev on järgmisest erinev. Arenguvõimeline õpetaja mitte ainult ei edasta ainealast infot, vaid õpetab ka kõike muud, mis on eluks vajalik. Õpetaja ei õpeta ainet, vaid toetab õpilasi sobilike õpioskuste arendamisel. Õpilased õpetavad ka õpetajat, iga päev. Seega on õpilaste ja õpetaja vaheline usaldus, avatus, austus ja koostöö väga olulised. Kui minu käest küsitakse, kes ma olen, soovin uhkusega öelda: „Ma olen õpetaja.“
Kui me saaksime kooli rohkem isiksusi! — Kui seda metsa ees ei oleks!
Kõigepealt peavad koolis direktorid olema isiksused, sest ainult isiksus kannatab välja ja mõistab teist enesesarnast. Neid oli koolide eesotsas ja on praegugi, aga vähe ja vähemaks tundub jäävat. Linnas veel kuidagi, aga maakoolide direktorid on vallaametnike tõmmata ja tõugata ning ei saagi neid väga süüdistada selles, et piiluvad ja kikitavad kõrvu vallamaja poole.
Julged peavad nad kah olema, et õpetajast isiksust kaitsta, sest see ei tööta tõesti vaid õpiku ja eeskirjade järgi. Sellisele on kerge küüned taha saada ja lahti kangutada.
Ühesõnaga, alustagem direktoritest.