Kelleks sa tahad saada, kui suureks kasvad? Juutuuberiks!
4. märtsil esietendub TEMUFI noortelavastus „U-TUBE“, mis uurib noorte veebisuhtlust.
Statistikaameti andmetel kasutas 2018. aasta lõpu seisuga internetti 99,5% Eestis elavatest 16–24-aastastest noortest ehk pea kõik. 97% vastanutest kasutas internetti ka liikvel olles. EU Kids Online’i värske Eesti uuringu järgi veedab 41% lastest igal koolipäeval internetis kaks-kolm tundi ning kõige populaarsem tegevus on Youtube’i videote vaatamine.
„Kelleks sa tahad saada, kui suureks kasvad?“ küsis Friedebert Tuglas väikeselt Illimarilt. Praegusel ajal vastaks poiss: „Juutuuberiks!“ See on 21. sajandi unistuste amet. Kes on juutuuber? Ta on justkui režissöör, operaator, valgustaja ja näitleja samal ajal. Seda kõike vastavalt oma oskustele ja vajadustele.
Noortelavastus „U-TUBE“ räägib loo teismelisest poisist nimega Illimar, kelle suur unistus on saada juutuuberiks. Mis sellega kaasneb? Kuulsus, raha, glamuur, tasuta riided, vitamiinijoogid jne, jne. Pealtnäha lillelise elu juurde kuuluvad aga ka küberkiusamine, internetipedofiilia, sotsialiseerumise probleemid ja depressioon. Lavastus, mida soovitame vaatama tulla alates 6. klassist, avab teemat eri vaatepunktidest. Pärast etendust toimub vestlusring koos näitlejate ja tuntud juutuuberi Hensugustaga, kes on ühtlasi lavastuse mentor.
Laval on Kaarel Targo (Must Kast) ja Tanel Ting (Kuressaare teater).
Näidendi autor ja lavastaja Peep Maasik, kunstnik Jan-Erik Sarv, helilooja ja muusikaline kujundaja Martin Aulis, videokunstnik Kevin Kohjus, valguskujundaja Kristo Kuusik, koreograaf Tanel Ting (Kuressaare teater).
Etendused toimuvad 4. märtsist 9. aprillini üle Eesti. Etendus on ühes vaatuses ja kestab üks tund ja 15 minutit. Grupisoodustuse saamiseks palume kirjutada temufi@temufi.ee.
Vaata lisaks
INTERVJUU LAVASTAJAGA
Noortelavastuse „U-TUBE“ autor ja lavastaja Peep Maasik, miks see teema teile huvi pakkus?
Umbes paar aastat tagasi avastasin, et olen YouTube’i ära uppunud, vaatan pidevalt igasuguseid videoid, jälgin, mida noored Youtube’is ja sotsiaalmeedias teevad ja mis seal toimub. Eesti oli jõudnud juutuuberluse aega ning ma nägin, kuidas meie teismelised sotsiaalmeedias üha rohkem aega veetsid ja tegutsesid. Põhiline, mida noored sealt otsivad, ongi emotsioon. Eriti ahvatlev tundub ise teistele emotsioone pakkuda ja parimal juhul sellega ka raha teenida. Mis võiks olla parem, kui istuda kodus arvuti taga, mängida arvutimänge ja selle eest veel äraelamist võimaldavat tasu saada?!
Nägin kõrvalt, kuidas lapsed sellest maailmast vaimustusse sattusid ning väiksemad püüdsid suuremate eeskujul kõike järele teha: võtsid telefonid kätte, filmisid, postitasid, kusjuures mulle tundus, et seda tehti ilma igasuguse filtrita. Tabasin end mõttelt, et selles maailmas justkui ei olegi reegleid. Paraku paljud põrusid, sest iga tegevus nõuab oskusi ja teadmisi. Seda, mis kommentaariumis lahti läks, oli lausa valus vaadata. Kommenteerijad on halastamatud ega anna midagi andeks.
Olen 28-aastane, aga kümne-kaheteistkümneaastaselt ma isegi ei teadnud, mis on depressioon või ärevushäired. Tänapäeval on see normaalsus. Ehkki põhjuseid on ilmselt teisigi, usun, et suures osas on vaimsed probleemid tingitud sotsiaalmeediast. Mulle tundus, et just praegu on õige aeg see lavastus välja tuua ja sellest teemast rääkida. Kaasasime lavastuse juurde ka Eesti ühe kuulsama juutuuberi Hensugusta, kes on aidanud meid õigel rajal püsida.
Kas vaatate noorte sotsiaalmeedia tarbimist pigem mureliku pilguga?
Ma ei taha väita, et juutuuberlus või sotsiaalmeedia oleks üdini halb, seal on ka palju positiivseid külgi. Päris kindlasti laiendab see maailmapilti, annab infot ja aitab asjadega kursis olla. Teatavasti on ka kogu maailma turundus suurel määral sotsiaalmeediasse kolinud.
Asjal on paraku ka negatiivne pool, millest meie lavastus samuti räägib. Ka seda varjupoolt tuleks noortele näidata ja nendega koos läbi analüüsida. Kui on mure, räägi sellest oma lähedastega: sõbraga, ema-isaga, vanaema-vanaisaga, ja enesetunne läheb kergemaks. Oma muresid sotsiaalmeedias jagada ei ole minu arvates hea lahendus. Kahjuks liigub asi üha enam selles suunas, et tänapäeva lapsehoidjad on IPad ja nutitelefon. Et terveks jääda, peaksime oskama end internetimaailmas paremini kaitsta.
Lavastuse sõnum lastevanematele ja õpetajatele ongi, et ükski asi ei ole iseenesest halb, kuid täiskasvanu kohus on jälgida ja kursis olla, mida noor sotsiaalmeedias teeb ja milliseid videoid üles riputab. Noorele ei tuleks anda hinnanguid, mis on hea, mis halb, vaid teda targalt suunata. Täiskasvanute enda eeskuju on hästi tähtis.
Soovitate lavastust vaatama tulla alates kuuendast klassist.
Jah, alates kuuendast klassist, aga ka täiskasvanutel. Põhikooli algus on aeg, mil huvi maailma vastu tärkab. Pealegi ei ole sellele vanusegrupile teatritel kuigi palju pakkuda. Noori ongi raske teatrisse saada, kuna nad elavad sotsiaalmeedias. Noor küsib, miks ta peab tulema teatrisse istuma? Hea küll, kui õpetaja käsib ja tunnist ära saab, võib ju minna. Usun, et sotsiaalmeedia teema huvitab noori. Pärast etendust toimuv arutelu on minu arvates noortelavastuste puhul hea võti veel sammuke noorele lähemale astuda.
Kuidas lavastuse sõnum noorteni viia?
See ongi põhiküsimus, sest moraalilugemist ei viitsi keegi kuulata ja näpuga viibutamine ei aita. Seda tuleb teha peenes võtmes: näidata, et kui toimid sedasi, võib juhtuda nii. Noortele tuleb jätta võimalus ise oma järeldused teha, nad ei ole rumalad, vaid saavad väga hästi asjadest aru. Ise mingi arusaamise või äratundmiseni jõudmine ongi kõige väärtuslikum.
Küsis Tiina Vapper