Koolikass mõtiskleb loodusainete õpetamisest Võru gümnaasiumis

Nagu juba teate, olen mina oma nime saanud Johannes Käisi järgi, kes tegutses kunagi samas majas, kus toimetab praegu Võru gümnaasium. Tol ajal nimetati kooli Võru õpetajate seminariks ja Käis oli selle direktor aastatel 1921–1930. Hariduselt loodusteadlasena pidas minu nimekaim Johannes Käis väga tähtsaks sidet loodusega.

Tema seisukoht oli, et igas inimeses elab lapsest saadik seesmine tung looduse poole. Looduse tundmine ja tema elu mõistmine on loodusearmastuse eeltingimus, sest armastada võib ainult seda, mis on mõistusele tuttav ja hingele lähedal. Loodusearmastus ja hoolivus ümbritseva suhtes on ka isamaa-armastuse kujunemise põhialus. Eriti tähtsaks pidas Käis praktilist loodusõpet ja õppeekskursioone, sest nii tekib side loodusega efektiivsemalt kui ainult õpikuid tudeerides. Aga juba oma tegutsemise ajal tõdes Käis, et praktiline loodusõpe nõuab õpetajalt tavalisest suuremat pingutust ja juhtkonna toetust, eriti linnakoolis.

Praegu seisame silmitsi samade probleemidega: tihe õppekava ning vähe aega ja energiat praktilise loodusõppe jaoks. Lisame siia veel moodsa ühiskonna haigused, nagu õpilaste järjest kehvem keskendumisvõime ja lühimälu. Sellest hoolimata on Võru gümnaasiumis üritatud maksimaalselt ära kasutada olemasolevaid võimalusi. Näiteks lubab valikainete nädal huvilistel keskenduda terve nädala vaid ühele ainele, mis on võimaldanud loodusteadustes selliseid praktilisi kursusi läbi viia nagu „Linnaökoloogia“, „Laboratoorsed tööd ja mikroskoopia alused“, „Praktiline keemia“ ja „Praktiline füüsika“, „Goldbergi masina ehitamine“, „Inseneeria“ jt. Paljudes nendes valikainetes on suur roll vaatlusel, mida tähtsustas juba Johannes Käis. Vaatlus loodusteadustes nõuab parajal hulgal täpsust ja keskendumisvõimet ning oli Käisi sõnul parim viis astuda ümbritsevaga kontakti ja seda mõista.

Samuti lubab sellises vormis valikainete nädal minna koolimajast pikemalt välja. Võrratu Võrumaa looduse keskel oleks patt seda mitte ära kasutada. Näiteks saavad õpilased kursuste „Matk Karula maastikel“ ja „Liikumine ja üleelamine metsas“ raames minna mitmeks päevaks loodusesse, keskendudes vastavalt siis kas looduse tundmaõppimisele või ellujäämisoskuste arendamisele. Peab tõdema, et need kursused valinud õpilased on eriti vaprad. Kui paljud täiskasvanutest saaksid hakkama oktoobrikuus kolm päeva maastikul liikumisega (täisvarustuses) ja ööbimisega välitingimustes, ka talvel! Valikainete nädala väliselt läheb 10. loodusklass igal kevadel kolmepäevasesse õppelaagrisse Ähijärve äärde Karula rahvusparki, kus läbitakse mitmeid õpitubasid ning ööbitakse telkides. Õpilased on öelnud, et selline kogemus mitte ainult ei rikasta teadmisi, vaid loob ka tihedama sideme klassikaaslastega.

Päevaks maja tühi

Käis tähtsustas õppeekskursioone ja korraldas neid ka ise üsna palju. Võru gümnaasiumis jääb iga septembrikuu ühel päeval maja tühjaks, sest kõik klassid sõidavad õppeekskursioonile. Reaal- ja loodusklassid sõidavad kas Tartusse või Tõraverre ning rõhk on juba pigem teaduslikul lähenemisel loodusele.

Alati ei ole võimalik ega ka vajalik praktilist loodusõpet klassiruumist ja koolist välja viia. Igas kuus ühel korral toimub suurel vahetunnil loodusviktoriin, kus klasside võistkonnad pistavad rinda huvitavaid nuputamisülesandeid lahendades. Sügiseti saavad andekamad koostöös Valga ja Põlva gümnaasiumiga osaleda matemaatika- ja loodusteaduste päeval „Quantum“ ning olümpiaadide ettevalmistuslaagris OMG. Mai alguses toimuval loodusainete nädalal üritatakse õpilasi suunata põnevate ülesannete ja fotokonkursi toel iseseisvalt märkama looduses toimuvat.

Mul on põhjust nurru lüüa, minu nimekaimu põhimõtteid üritatakse järgida ka praeguses Võru gümnaasiumis. Leian, et kui iga õpetaja ja lapsevanem suunaks lapsi/noori rohkem märkama looduses toimuvat ning seda tundma õppima, saaksime jätkusuutlikuma maailma ja parema tuleviku. Looduse hoidmine oma südame lähedal on kasulik meile ka individuaalselt: toimugu ühiskonnas millised muutused tahes, loodus pakub meile alati tuge, kui me vaid oskame seda sealt otsida.

Koolikass Johannese mõtteid vahendas Paula Solvak, Võru gümnaasiumi geograafiaõpetaja