Las ma võidan, ja kui ma ka ei võida, olen andnud endast parima

Nii kõlab eriolümpia vanne. Special Olympics International on maailma suurim intellekti- ja liitpuudega inimeste spordiorganisatsioon, millega Eesti aastal 1989 liitus. Maailmas on ligi 5,5 miljonit eriolümpiasportlast enam kui 190 riigist, lisaks vabatahtlikud ja toetajad. Eestis on organisatsiooniga liitunuid 2000 ringis, osalejaid aga oluliselt rohkem. Lisaks hoolekandeasutustele on liitunud kõik suuremad erikoolid, mitmed lasteaiad ja kutsekoolid – kaks kolmandikku osalejaist ongi lapsed ja noored.

Veebruari teisel nädalal harjutas Eesti eriolümpiakoondis Otepääl treeninglaagris 2022. aasta jaanuaris toimuvateks Kaasani maailmamängudeks. Eestit läheb esindama kümneliikmeline murdmaasuusatajate võistkond, neli räätsajooksjat ja saalihokimängijad. Suusatajad on jagatud kolme kategooriasse: I kategooria suusatajad läbivad 50 m või 100 m individuaaldistantsi; II kategooria sportlased 500 m, 1 km või 2,5 km distantsi ning III kategooria omad 2,5 km, 5 km või 10 km distantsi. Lisaks osalevad II ja III kategooria sportlased 4 x 1 km teatevõistluses.

Eesti eriolümpia spordidirektor Siret Kruk, kuidas treeninglaager Otepääl korda läks?

Väga hästi. Nii põhikoosseis kui ka varuvõistlejad olid täies koosseisus kohal, terved ja said treenida. Sel talvel on olnud suusatamiseks ja räätsajooksuks ju ideaalsed tingimused. Koondises on esindatud Tartu Maarja kool, Tartu Kroonuaia kool, Kammeri kool, Porkuni kool, Haapsalu Viigi kool, Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskool, ülejäänud võistlejad on päevakeskustest ja hoolekandeasutustest.

Pärast äratust toimus õues sörkjooks ja hommikvõimlemine, hommikusöögi järel oli väike paus ja edasi kahetunnine treening. Teine treening oli pärastlõunal. Meie tublimad suusatajad osalesid ka Tartu maratoni 16 km virtuaalsõidul ja nägid möödaminnes Otepääl samal ajal toimunud talveralli melu.

Eelmine laager oli oktoobris Käärikul, kus suusatajad harjutasid rullsuuskadel ja räätsajooksjad pehmel liivasel maastikul. Nüüd kontrollisidki treenerid treeningpäevikutest, mida sportlased vahepealsel ajal on teinud, ning andsid uued ülesanded ja soovitused järgmise laagrini.

Kas maailmamängudele pääsevad parimatest parimad?

Nii see ei ole. Eriolümpia on osalus-, mitte saavutussport. Võin tuua näiteks kaugushüppe: maailmamängudele võib pääseda sportlane, kes hüppab kaugust 6 meetrit, samuti sportlane, kes suudab hüpata 50 cm. Eriolümpias kehtib divisjonide süsteem, mis tähendab, et võistlejad jagatakse eelvõistluste tulemuste põhjal tasemegruppidesse. Eestis on selline süsteem kasutusel viimased kümme aastat, enne seda ei olnud nõrgemal sportlasel mingit võimalust medalit saada. Kui ühes vanusegrupis oli võistlejaid palju, pandi nad kõik ühte pingeritta, nagu tavaspordis tehakse. Medali said ainult esimesed kolm, teistel motivatsioon kadus. Nüüd on need, kes suudavad kaugemale hüpata, ühes grupis, need, kelle tulemus on tagasihoidlikum, teises. See võimaldab paljudel sportlastel auhinnalistele kohtadele tulla. Osalemise eest saavad medali, kaelapaela või mõne muu auhinna ka teised, et kõik tunneksid end hästi ja tunnustatuna.

Maailmamängudele valitakse võistlejad välja samal põhimõttel. Kuna ühes divisjonis võib olla maksimaalselt kaheksa sportlast, moodustatakse vanusegruppides, kus on rohkem võistlejaid, mitu divisjoni. Et maailmamängudel on igal riigil igas kategoorias kindel arv kohti, lähevad sel juhul kõigi divisjonide esikohad loosikasti ja osalejad valitakse välja loosi abil. See näitabki, et pakume võimalust kõigile.

Vanuserühmad on 8–11, 12–15, 16–21 ja 22+. Maailmamängudele minejatele oleme pannud vanuse alampiiriks 16, et sportlane oleks füüsiliselt ja vaimselt küpsem ja saaks need kaks nädalat kodust eemal iseseisvalt hakkama.

Mis on kõige populaarsemad spordialad?

Sügishooaega alustame alati jooksukrossiga, mis toimub juba aastaid Kiigemetsa kooli juures ja on väga populaarne. Osalejaid on 180 ringis ja oleks veel rohkem. Et aga rahvamass liiga suureks ei läheks, oleme seadnud piirangu, et ühest asutusest saab osaleda kuni kaheksa sportlast. Ka ujumine, kergejõustik, suusatamine, jalgpall, korvpall ja matkamine on populaarsed.

Väiksem on huvi ilu- ja sportvõimlemise vastu. Need on tehnilisemad alad, mis nõuavad harjutuste ja kavade selgeks õppimist ning milleks ettevalmistumine vajab rohkem oskusi ja aega. Sportvõimlemiseks on vaja riistvara, mida paljudes koolides ei ole. Ka džuudos on vähem osalejaid, aga need, kes on, on väga tublid ja käivad ka riiklikel võistlustel.

Räätsajooks on uus ala, mis eelmisel aastal oli esmakordselt võistluste kavas. Üha enam kogub populaarsust saalihoki.

Bowling’us korraldame eraldi võistlusi lihtsustatud õppekava õpilastele, toimetulekuõpilastele ja hoolekandeasutustele. Rahvaste palli kaasame samuti toimetulekuõpilasi. Bocce on spordiala, mida Eestis harrastavadki ainult eriolümpiasportlased. Tegu on kuulimänguga, mis sobib ka ratastoolisportlastele.

Kas erivajadustega sportlastele treenereid jagub?

Meil on mõned väga tublid treenerid, kes jõuavad ja teevad palju, kusjuures suure osa asju vabatahtlikult ja oma vabast ajast. Eesmärk on kaasata rohkem spordiklubide treenereid. Hea koostöö on meil olnud Eesti jalgpalliklubiga, kuid tahaksime luua spordiklubide juurde veel rohkem treeninggruppe, kus meie sportlased saaksid käia. Spordiklubide treenerid on harjunud treenima saavutussportlasi ja neil pole kogemusi ega oskusi treenida erivajadusega inimesi, kes vajavad suunamist, toetamist, motiveerimist. Soovimegi neile selles vallas koolitusi pakkuda. Eelmise aasta lõpust toetame hoolekande- ja kõiki teisi asutusi, kes on huvitatud treeninggrupi avamisest. Meie suurim mure ongi, et pärast kooli lõpetamist paljud meie sportlased kaovad.

Kas kehakultuuri eriala üliõpilased saavad teadmisi erivajadustega lastest?

Sel ajal, kui mina Tartu ülikoolis õppisin, oli erivajadustega inimeste kehaline kasvatus vabaaine. Tänu sellele ma üldse eriolümpia süsteemi juurde jõudsin. Käisime Kroonuaia koolis praktilist tundi vaatamas, mulle hakkas see meeldima ning pärast ülikooli lõpetamist õnnestuski mul sinna tööle saada. Tegin õpetajana ka ise üliõpilastele näidistunde, sest vahetu kontakt nende lastega on väga oluline.

Viimased kaks aastat ma enam õpetajana ei tööta, aga ülikooliga teen koostööd endiselt: käin üliõpilastele eriolümpia tegemistest rääkimas. Ülikoolis on erivajadusega laste kehaline kasvatus endiselt vabaaine, aga oluliselt suuremas mahus. Seda valivad paljud kehakultuuri ja eripedagoogika tudengid.

Mis on erivajadusega lapsi treenides kõige tähtsam?

Arvan, et kannatlikkus. Sageli tuleb ühe väikese edusammu nimel meeletult tööd teha. Aga seda suurem rõõm on tulemusest. Loengus olen ikka toonud üliõpilastele näiteks eduka ratastoolisportlase, kes alguses suutis iseseisvalt ujuda vaid ühe meetri. Tasapisi pikenes vahemaa kümnele meetrile. Lõpuks võitis ta maailmamängudel kuldmedali. Treener peab olema universaalne inimene, sest võistlustel tuleb sportlasele olla nii vanemate, arsti kui ka psühholoogi eest.

Kuidas meie sportlased võistlustel hakkama saavad?

Väga hästi. Eestis, nagu ka Lätis, Leedus, Venemaal, kuuluvad eriolümpia süsteemi ka lihtsustatud õppekaval õppijad, kelle võimed ja oskused on toimetulekulaste omadest ees. Teistes riikides pakutakse eriolümpial osalemise võimalust rohkem toimetulekulastele. Arvan, et võimalus peab olema kõigil ning koolid võiksid võistlustele saata rohkem erineva võimekusega lapsi. Ise koolis töötades püüdsin seda põhimõtet järgida. Mõne kooli puhul paistab silma, et üks ja sama seltskond käib igal võistlusel. On arusaadav, et õpetaja või treener soovib näidata, et tema lapsed on heal tasemel ja treenivad palju. Siiski võiks tugevamaid sportlasi suunata rohkem ühendava spordi programmidesse, kus on koos erivajadusega ja normsportlased.

Milline võistlus järgmisena tulemas on?

3. ja 4. märtsil toimuvad Otepää talimängud, mis on kahtlemata aasta suursündmus. Tänavu toimuvad need juba kümnendat korda. Võistlus kestab kaks päeva, võisteldakse maailmatasemel radadel, ööbitakse hotellis ja süüakse restoranis, mis mõne sportlase jaoks on esmakordne kogemus. Sel aastal ei osale koroonapandeemia tõttu Läti ja Leedu sportlased, kes muidu on olnud kohal igal aastal. 2018. aastal toimusid Eestis ka rahvusvahelised Euroopa mängud, mis olid väga suurejoonelised.

Sel aastal on ka talimängude korraldus veidi teistmoodi. Kui 2012. aastast on koostöös politsei- ja piirivalveametiga olnud võistluse oluline osa tõrvikujooks vallamaja eest Tehvandi staadionile, siis seekord koguneme otse staadionile. On avatseremoonia, lipukandmine, tulesüütamine. Esimesel päeval jagatakse võistlejad divisjonidesse, teisel päeval on põhivõistlus. Ka õhtused ühistegevused ja disko jäävad seekord ära, selle asemel pakume vaheldusrikast tegevust looduses: tuubitamist Otepää lumistel nõlvadel, võimalust tõukekelgumatkaks ja uisutamiseks.

Milliseid võimalusi eriolümpia veel pakub?

Ühendava spordi programmist oli juba juttu. Lisaks on meil väikesportlaste programm 2–7-aastastele intellektipuudega lastele ning liikumisaktiivsuse programm neile, kes kasutavad liikumisel mingit abivahendit, ratastooli või rulaatorit ja on väga madala füüsilise võimekusega. Sellesse programmi saab kaasata ka sügava vaimupuudega inimesi. Noorteliidrite programm kaasab nii erivajadusega kui ka tavanoori, et neid omavahel rohkem integreerida.

Kas eriolümpia tegevusi on teie hinnangul piisavalt?

Arvan küll, võistluste ja treeningute graafik on tihe. Maailma suvemängud ja talimängud toimuvad iga kahe aasta tagant, Otepää talimängud, sügisene jooksukross ja võistlused enamikul spordialadel igal aastal. Lisaks pakub rahvusvaheline eriolümpia organisatsioon mitmesuguseid projekte. Näiteks osalesime naiste jalgpalli projektis, sel aastal on tulemas ühendava korvpalli projekt. Tänavu tahame ka rattasõiduga algust teha, sest huvilisi leidub.

Eriolümpia ei ole ju ainult sport, vaid palju enamat.

Seda küll. Üks osa on sport, teine aga sotsiaalne pool, mis on olulisemgi. Igal noorel on vaja leida sõpru, õppida vastutama ja endaga toime tulema. Treeningud ja võistlused on iseseisvumisel hea proovikivi.

Eriolümpia ongi väljund, kus erivajadusega laps saab end proovile panna, midagi saavutada, end täisväärtuslikuna tunda. Maailmamängudele saamine on sportlase jaoks väga suur stiimul. Kusjuures eriolümpia maailmamängude korraldus ei erine millegi poolest olümpiamängudest. Need on sama suursugused: võistlused viiakse läbi kõigi reeglite järgi, tribüünid on rahvast täis, ava- ja lõputseremooniad imeuhked ja meelelahutusprogramm heal tasemel. Ka lapsevanemate jaoks on see ülioluline.

Seekord on mul eriti hea meel ühe sportlase üle, kellega alustasin väikesportlaste programmis, kui ta oli kaheaastane. Nüüd on ta kaheksa ja tuleb koos isaga märtsi alguses Otepää talimängudele. Need on tema esimesed suured võistlused. Nii kaugele on ta jõudnud tänu järjekindlusele ja pere toele. Kui ema ei saanud teda trenni viia, viis isa, kui isa ei saanud, siis vanaema või vanaisa. Mitte ühtki trenni ei jäänud vahele, kogu pere oli kaasatud ja lapse areng on silmaga näha.

Lii Laanoja: „Igale lapsele tuleb anda võimalus“

Tartu Maarja kool liitus eriolümpiaga kümme aastat tagasi kehalise kasvatuse õpetaja, treeneri ja füsioterapeudi Lii Laanoja eestvedamisel. Koolis õpivad toimetuleku- ja hooldusõppe lapsed ja seni nii rasked lapsed võistlustel ei osalenud. Nüüdseks käiakse nii liikumisaktiivsuse päevadel kui ka Eestis toimuvatel ja rahvusvahelistel võistlustel.

Miks te otsustasite oma lapsed võistlustele viia?

Minu arvates on mitte ainult lapse, vaid ka tema vanemate jaoks väga tähtis, et laps suudab millegagi hakkama saada ja kogeb tunnustust. Mitte lihtsalt kiitust, et oled tubli, vaid teeb midagi ära suurel üritusel koos teistega. Mõni laps käib pärast võistlust nädal aega koolis ringi, medal kaelas, ja näitab seda uhkusega kõigile. 

Olen Maarja koolis töötanud 19 aastat ning kümmekond aastat tagasi pöördusin korraldajate poole sooviga, et ka meie lapsed saaksid eriolümpial osaleda. Algus oli raske, sageli pidin ise neile võrdse tasemega vastased leidma. Praeguseks on kõik seda aktsepteerinud ja võistlustel käivad ka teiste koolide sügava puudega lapsed.

Kas lastele meeldib võistelda?

Meeldib. Pärast seda, kui laps saab võistlusel oma esimese medali, on ta palju motiveeritum tunnis kaasa tegema. Lapse tugev külg tuleb üles leida ja talle võimalus anda. Mõnele sobivad paremini pallimängud, mõnele kergejõustik. Suusavõistlus on preemia tublimatele trenniskäijatele, sinna on kõige rohkem tahtjaid. Üks pidurdamatu käitumisega poiss hakkas juba oktoobris kepikõndi tegema, et suusavõistlusteks harjutada. Et võistlustele pääseda on tema jaoks kõige tähtsam, paranes ka tema käitumine. Ka korvpall, saalihoki, ilu- ja sportvõimlemine on meie koolis populaarsed alad. Kuna mulle endale meeldivad väga pallimängud, alustame märtsist rannavõrkpalliga. Paneme kokku esimese ühendatud treeninggrupi, kus on koos erivajadusega ja normsportlased. Treenima hakkame Nõo rannavõrkpallihallis ja treeneriks on lubanud tulla tuntud rannavõrkpallur Karl Jaani.

Kuidas lapsed võistluspingega hakkama saavad?

Ega paljud alguses saagi, aga lapsi tuleb õpetada ka kaotama ja pingega hakkama saama. Üks meie hea väravavaht viskas end iga kord, kui talle värav löödi, pikali maha, nuttis ja trampis jalgu. Üks poiss jäi pärast seda, kui keegi rajal temast mööda jooksis, solvumisest seisma. Üks tüdruk ei saanudki esimestel võistlustel stardist minema, vaid istus maha ja nuttis, sest paanika oli nii suur. Kõiki neid asju saab õpetada võistlustel käies. Olen palunud kohtunikelt oma võistlejale uut stardivõimalust kõige äärmisel rajal, et saaksin temaga kaasa joosta. Kui minu poisid mängivad korvpalli ja ma neid kogu aeg ei vaata, jätavad nad mängu pooleli. Üritamegi harjutada, et nad ei oleks palliplatsil minust nii sõltuvad. Kõige tähtsam on luua lastega usalduslik suhe, edasi läheb kõik hästi.

Kas liikumistunde on koolis piisavalt?

Ütleksin, et meil ongi liikumiskallakuga kool. Toimetulekuõpilastega tuleb teha hästi palju individuaaltunde, sest neil on nii erinevad vajadused. Keda on vaja ergutada, keda pidurdada, kellel lihastoonust tõsta, kellel langetada. Kehalise kasvatuse tunnile lisaks käivad nad treeninggruppides ja ujumas ning saavad individuaalset füsioteraapiat. Õpetajad on lastega hästi palju õues, meie õpilased liiguvad väga palju.

Kas lähete märtsi alguses ka Otepää talimängudele?

Jah, koguni kolme asutusega: Maarja kooliga, tugikeskusega ja Räpina aianduskooliga, kus ma samuti erivajadusega õpilaste kehalise kasvatuse õpetajana töötan. Igast asutusest osaleb kuus sportlast. Seekord võtan kaasa ka ühe esimese ja ühe teise klassi lapse, kelle isad tulevad neile tugiisikuks. Minu arvates on suurepärane, kui lapsevanemad on asjaga seotud ja treenivad koos lapsega. Ka tulemus on siis palju parem.

Kuidas sport last arendab?

Lisaks sellele, et füüsis muutub tugevamaks ja rüht paraneb, arenevad ka lapse vaimsed ja sotsiaalsed oskused. Laps tunneb, et on millekski võimeline, et ta on keegi. Võistlustel käimine arendab ka suhtlemisoskust. See kõik aitab elus paremini hakkama saada. Seitse aastat tagasi hakkasime tegema ühendavaid laagreid, kus osalesid intellektipuudega ja tavanoored. Teiste laste normaalsus mõjub meie lastele hästi, kohe on näha, kuidas nad neid peegeldavad ja püüavad järele teha. Kõige paremini õpibki laps oma eakaaslastelt. Usun, et n-ö tavalapsed õppisid omakorda seda, kui avatud ja siirad erivajadusega lapsed on. Üks noormees lubas, et ei kasuta enam kunagi halvustavat väljendit „Oled sa mingi daun või?“, nagu ta vahel on teinud, ning tal oli selle pärast häbi. Arvan, et suhtumine muutub siis, kui puudega inimesi hakatakse päriselt nägema ja mõistma. Eriolümpia on üks võimalus neid kaasata ja panna end hästi tundma.

Millest te kõige rohkem puudust tunnete?

Meil ei ole koolis võimlat, kõik trennid toimuvad väljas. Novembrikuuni mängime õues korvpalli, kui saabub kõige porisem ja pimedam aeg, harjutame sees saalihokit ja edasi tuleb suusatamine. Kohe, kui kevadel lumi ära sulab, alustame õues jalgpalli ja kergejõustikuga. Saalihokit hakkasimegi mängima seepärast, et koolimaja aulas, kus me tunde läbi viime, palli mängida ei saa, sest pall lendab akendesse. Õnneks kavandatakse koolile nüüd spordi- ja teraapiamaja. Teine mure on, et Eestis ei ole täiskasvanud puuetega inimestele tegevust pakkuda, mistõttu paljud jäävad koju. Võiks olla palju rohkem treeninggruppe ja muid valikuvõimalusi. Ka mul endal käib Maarja koolis kaks treeninggruppi. Teisipäeviti oma kooli õpilased ja reedeti peamiselt kooli lõpetanud poisid, kellest kõige vanem on 40-aastane. Võimalus kokku saada,trenni teha ja suhelda on nende jaoks väga oluline.

Marju Vainikko: „Keskendusime poja võimetele, mitte võimetusele“

Eripedagoog ja õpetaja Marju Vainikko on töötanud Tartu Maarja koolis 25 aastat, praegu õpib tema käe all 8. klass. Tema Downi sündroomiga poeg Mihkael on kooliajast saati eriolümpiaga tihedalt seotud.

Kuidas Mihkael sporditegemiseni jõudis?

Arvan, et soovi liikuda sai ta juba kodust. Meil on peres viis last, neli venda ja nende õde. Mihkael on lastest vanim ja vendadega kõike kaasa teinud. Alguses oli ta kehvakene ega osanud õieti midagi, aga õpetaja Lii Laanoja käis peale, et poiss peab trenni tulema. Mihkael on nüüdseks 28-aastane, ta on käinud maailmamängudel Liechtensteinis, Austrias, Abu Dhabis ja praegu treenib varuvõistlejana Kaasani mängudeks.

Kas olete pidanud sundima teda trenni minema?

Mitte kunagi! Ta alati ootas ja nautis seda. Eriti meeldib Mihkaelile suusatada, talv ongi tema lemmikaastaaeg. Aga ta hea meelega ka ujub ja sõidab rattaga.

Kuidas te poega kasvatanud olete?

Saime Mihkaeli diagnoosist teada juba sünnitusmajas ja otsustasime sealsamas, et ta kasvab nagu iga teine laps ega jää sellepärast millestki ilma. Nii ongi läinud. Algusest peale keskendusime lapse võimetele, mitte võimetusele. Ta on elanud täiesti tavalist elu, käinud meiega kaasas paadi- ja automatkadel ning kaugetes maades reisimas, me ei ole teda millestki ilma jätnud.

Usun, et suure tõuke tema iseseisvumiseks andis see, et ta alustas oma kooliteed Inglismaal. Mihkael ei osanud veel õieti rääkida, kui pidi minema kooli, kus õppetöö oli inglise keeles. Inglastel on väga hea metoodika, eripedagoogiline süsteem ongi inglaste välja töötatud ja Euroopa vanim. Ehkki ta on raske vaimupuudega, ta loeb ja kirjutab, peab päevikut ja uurib ajalooraamatuid. Eduelamusi, siirast kiitust ja tunnustust koges ta Inglismaal palju. Oluline erinevus on ka inimeste suhtumises. Kui Tartus Toomemäel mänguväljakul võttis üks isa Mihkaeli nähes oma lapse käekõrvale ja läks minema, siis Inglismaal kutsusid teised lapsed teda mängima. Inglismaal ei peeta puudega inimest kuidagi eriliseks ja keegi ei vaata neile viltu.

Mida eriolümpia on talle andnud?

Erivajadusega lapsel on samasugused vajadused nagu igal teisel lapsel, ta vajab enesekindlust, eneseusku, iseseisvust, sõpru. Tal on vaja oma elu ja seda kõike on eriolümpia talle kooli ajal ja hiljem pakkunud. Muidu ei oleks tal muud võimalust kui käia päevakeskuses, eriolümpia aga on täiesti omaette maailm.

Kui sügava puudega noor kooli lõpetab ja koju jääb, tuleb depressioon tohutu kiirusega, kusjuures hädad tabavad teda sügavalt ja raskelt ning tagasiteed leida ei ole lihtne, sest ta ei oska asju mõistusega võtta. Kevadise koroona ajal nägin, kuidas pojal kodus istudes elurõõm ja tahtejõud kaduma hakkasid.

Eriolümpia aitab teda järje peal hoida ja on väga oluline osa tema elust. Kalendris on tal kirjas, millal on järgmine võistlus, siis ta pakib oma koti, läheb ja kohtub sõpradega, peab pingutama ja ise hakkama saama. See kõik on hästi oluline ja tänuväärne. Eriolümpia ongi praegu Eestis ainuke väljund, millega erivajadusega laps saab ka täiskasvanuna edasi tegeleda.