Lugemise kaksiktee

Tähtede tundmine automatiseerub, ja me loeme sõnu.

Sõnade tundmine automatiseerub, ja me loeme mõtteid.

Kui sõnad on tuntud ja tekst lihtne, siis liigutakse kiirteel. Kui aga tekstis on tundmatuid sõnu, siis minnakse raskeveoteele. Kogenud lugejate mõtteprotsessid liiguvad otse sõnade kirjapildilt nende tähendusele.

Lugemisel on mõnikord probleemiks loetu kaasahääldamine kas kuuldavalt või vaikselt sisekõnes. Inimene vaatab trükitud sõna, hääldab seda mõttes, tunneb sõna ära ja siis meenub talle selle tähendus. Kas aga lihtsamalt ei saaks: liikuda kirjapildilt kohe sõna tähendusele? 

Vastamiseks vaatleme lugemisel toimuvaid protsesse veidi detailsemalt. Teadlased on neid kirjeldanud lugemise kaksikteena (Karageorgos jt, 2020), milles mõlemad algavad tähtede tajumisest ja jõuavad sõnade tähenduse mõistmiseni. Sõna tähenduseks on mõttemuster (mental representation), mis esineb sageli kas kujutluspildina või sõna seostena teiste sõnadega. Selleni jõudmiseks tuleb aga kasutada kuulmis- või nägemissõnavara lugeja mälus, et leida tajutud signaalile vastav sõna.

Raskeveo- ja kiirtee

Skemaatiliselt on lugemise kaksikteed kujutatud joonisel. Tavaline nendest teedest on liikumine sõnade kirjapildilt nende hääldamisele ja siis sõna tähendusele. Nimetame seda teed raskeveoteeks, sest niimoodi loetakse raskeid tekste.

Kogenud lugejate mõtteprotsessid liiguvad aga otse sõnade kirjapildilt nende tähendusele. Olgu see lugemise kiirtee. Need kaks teed asuvad peaajus eri kohtades. Castles, Rastle ja Nation (2018) näitavad, kus asuvad peaajus sõnade kirjapilt, helipilt ja tähendus. Nad kirjutavad, et viimase 20 aasta neuroloogilised uuringud on näidanud, et teksti mõtestamiseks on kaks teed. Üks on fonoloogiliselt vahendatud tee ja teine on otsetee trükitud tekstilt tähendusele.

Lugemise mõlema tee omandamiseks tuleb harjutada. Aga enne kui lugemist harjutada, õpivad lapsed kõnet mõistma ja rääkima. Selle aluseks on nende üha arenev kuulmissõnavara, milles sõnale vastav helirida seostub sõna tähendusega. Laps kuuleb helirida, otsib samasuguse üles kuulmissõnavarast ja saab sealt sõna tähenduse. Koolieelses eas kuuleb laps paljusid heliridu korduvalt ja nende seosed vastavate sõnade tähendusega muutuvad tema kuulmissõnavaras tugevaks.

Lugemise omandamine toetub kõnele. Laps õpib ära tähtedele vastavad häälikud ja püüab siis häälikute reast kuuldavat sõna moodustada. Kui see õnnestub, siis leiab laps kuulmissõnavarast sõnaga seotud kujutluspildi. Laps on sõna mõistnud. Ta on liikunud nähtud täherealt hääldatud helidele ja sealt sõna tähendusele (joonisel alt paremalt vasakule ja siis üles). Ära on kasutatud varem õpitud heliridade ja sõnade tähenduse tugevad seosed.

Kiire lugemine soodustab nägemissõnavara arengut

Teine tee nähtud täherealt sõna tähenduseni on lühem, see kulgeb nägemissõnavara kaudu, milles on täheridade seosed vastavate sõnade tähendustega. See lühem tee on kiirem ka seetõttu, et opereerimine kujutlustega on kiirem kui opereerimine sõnadega. Vaja on aga küllaltki suurt nägemissõnavara. Anderson ja Scanlon (2020) väidavad, et kogenud lugejatel võib see olla kuni 40 000 ja isegi 80 000 sõnavormi.

Nägemissõnavara hakkab kujunema juba algklassides, kus laps puutub kokku trükitud sõnade ja nende tähendusega. Mida sagedamini laps sõna näeb ja mõistab, seda tugevamaks muutub sõna kirjapildi seos tähendusega nägemissõnavaras. Selles talletuvad kõigepealt keele sagedased sõnad. Sagedaste sõnade kiire lugemine on efektiivne, kuna 100–300 kõige sagedasemat trükis kasutatavat sõna moodustavad 50–70% tekstide sõnavarast (Anderson, Scanlon, 2020).

Oluline tee nägemissõnavara arendamiseks on lugeda palju ja võimalikult kiiresti. Lugemisel arenevad sõnade kirjapildi seosed nende tähendusega. Lugemine on iseõpetav tegevus – sõnade uued tähendusvarjundid tulevad kontekstist. Lugeda võib üht teksti mitu korda, aga iga kord kiiremini kui eelmisel korral. Grüning (2011) soovitab kolmandal korral teksti lugeda kolm korda kiiremini kui esimesel korral. Kiire lugemine soodustab nägemissõnavara arengut. Seejuures tuleb aga jälgida, et teksti mõistmine oleks vähemalt 70%.

Sõnavara õppimiseks on palju meetodeid ja need on efektiivsed, kuid enamikul juhtudest on neis oluline sõnade hääldamine. Kiiretel lugejatel on sõnade kaasahääldamine vaevumärgatav. Siit on tekkinud idee sisekõne maha suruda (Buswell, 1947).

Koondunud sisekõne puhul on lugemisel väiksem koormus töötavale mälule. Vabanenud mäluressurssi kasutavad kiired lugejad seoste loomiseks lausete ja lõikude vahel ja saavutavad nii teksti parema mõistmise ning meeldejäämise (Karageorgos, P. jt, 2020). Kiire lugemine loob eelduse süvalugemiseks.

Sisekõne mahasurumiseks soovitatakse teha mingit automatiseerunud tegevust ja samal ajal lugeda. Näiteks, sõita trenažööriga ja lugeda lehte, liigutada kiiresti näppu loetava rea all, koputada lugemise ajal rütmi, lugeda peast luuletust ja paberilt teksti. Takistades niimoodi sisekõnet, püütakse suunata lugeja lugemise kiirteele.

Lugemisel on kaksiktee mõlemad harud pidevalt avatud. Kui sõnad on tuntud ja tekst lihtne, siis liigutakse kiirteel – sisekõnet on väga vähe ja silmad liiguvad kiiresti. Kui aga tekstis on tundmatuid sõnu, siis minnakse raskeveoteele, kus ka mõnd sõna hääldatakse. Rayner jt (2016) hoiatavad, et sisekõne täielik mahasurumine kahjustab raskemate tekstide mõistmist. Ka nägemissõnavara kaudu kiiresti lugedes on otstarbekas keerukaid sõnu hääldada (Karageorgos jt, 2020).

Ärge kartke kiiresti lugeda! Hoolitsege vaid, et saaksite tekstist hästi aru!

Kirjandus

• Anderson, K., Scanlon, D. (2020). The Development of Sight Vocabulary. Reading Teacher, Vol. 74 Issue 3, 346-352. DOI 10.1002/trtr.1953
• Buswell G. T. (1947). The subvocalization factor in the improvement of reading: The elementary school journal, nov–dets.
• Castles, A., Rastle, K. ja Nation, K. (2018). Ending the reading wars: Reading acquisition from novice to expert. Psychological Science in the Public Interest, 19, 5–51. doi:10.1177/1529100618772271
• Grüning C. (2011). Kiirlugemine. Tea kirjastus.
• Karageorgos, P., Richter T., Haffman M.-B., Schindler J., Naumann J. (2020). The role of word-recognition accuracy in the development of word-recognition speed and reading comprehension in primary school: A longitudinal examination. Cognitive Development, 56, okt–dets.
• Morita, A., Takahashi, M. (2019). Effects of reading aloud and subvocalization on text comprehension and eye movements. The Japanese Journal of Educational Psychology, 67(1), märts, lk 12–25.
• Rayner, K., Schotter, E. R., Masson, M. E. J., Potter, M. C. ja Treiman, R. (2016). So much to read, so little time: How do we read, and can speed reading help? Psychological Science in the Public Interest, 17(1), 4–34.