Väärtuskasvatus: Mis teeb kooli edukaks?

Briti haridusteadlane ja koolijuht Gary Lewis läks direktoriks väga kehvade tulemuste ja õhustikuga kooli ning töötas selle üles õppeasutuseks, mida tuuakse senini eeskujuks.

Oma haridusfilosoofiat ja -praktikat tutvustas Gary Lewis loenguga Tartu ülikooli eetikakeskuse väärtuskasvatuse konverentsil läinud aasta 3. detsembril. Olles viimase pooleteise aasta jooksul külastanud 220 Suurbritannia kooli, koondas ta oma ettekandesse väärtused ja tegevussuunad, mis on aidanud neil koolidel edeneda ja muutnud nii õpetajate kui ka õpilaste elu. „Koolis võivad olla parimad õpetajad, kuid nende mõju võib ära nullida halb direktor. Juhi osa on ülioluline,“ on Gary Lewis veendunud.

Oma ligi 40-aastase karjääri on ta pühendanud iseloomukasvatuse edendamisele koolides. Just iseloomukasvatus kui väärtuskasvatuse osa on see võluvits, mis tema sõnul loob koolides hea ja õppimist toetava õhustiku. Gary Lewis on töötanud Birminghami ülikooli juures Jubilee väärtuskasvatuse teaduskeskuses; ta on ka iseloomukasvatuse ühingu juht. Tegu on riikliku organisatsiooniga, mis teeb koostööd teadlastega, et toetada koole, mis soovivad iseloomukasvatuse programmi kasutusele võtta.

Millest alustada?

Gary Lewis sai tuntuks koolijuhina Kings Langley keskkoolis, kus õpivad 11–18-aastased noored. Ta alustas tööd siis, kui „kool oli praktiliselt riigi hariduse edetabelites üks viimaseid“. Lapsed käitusid halvasti, õhus oli viha, õpetajad ja koolipersonal olid demoraliseerunud. „Ausalt öeldes polnud kooli juures mitte ühtegi aspekti, mis oleks korralikult töötanud, sealhulgas juhtkond – rääkimata korra hoidmisest koolis,“ kirjeldab Lewis. Uue direktorina tööle asudes tuli tal välja mõelda, mida teha, et kool jalule aidata. „Toona ma ei teadnud, et hakkan tegelema iseloomukasvatusega, aga mõtlesin selle peale, mis oli toiminud minu laste puhul ja mis toimis minu peal siis, kui minu vanemad mind kasvatasid. Mõtlesin, et küllap see toimib ka kooliõpilaste puhul.“

Lewis alustas sellest, et seadis õpilastele ja õpetajatele selged piirid. „Kui alustada tööd koolis, kus asjad ei ole hästi, tuleb kõigepealt anda väga selged suunised,“ soovitab ta. „Oli vaja, et õpilased mõistaksid: nad peavad ise otsustama, et tahavad hästi käituda.“ Ta möönab, et päris algul tuli olla kohati ka autoritaarne ja mõned õpetajad, kes ei nõustunud kaasa töötama, lahkusid.

Teiseks, kooli väärtused peavad olema kogu kooliperele mõistetavad, et iga inimene oskaks mis tahes olukorras õige valiku teha. „See, kuidas sa käitud, sõltub su väärtustest. Ei loe see, kes on sinu sõbrad, sa pead ise olema arukas, omama kainet mõistust ja tegema häid otsuseid,“ arutleb Lewis. „Mida me lastelt ootame? Me tahame, et lapsed oleksid õnnelikud, rahul, et neil elus hästi läheks, et nad mõistaksid, et elu on väärtuslik ja sellel on mõte. Selleks on vaja head iseloomu. Kui head iseloomu ei ole, pole võimalik täielikult mõista, mida tähendab õnnetunne; mida tähendab, et mul läheb hästi.“

Lewis alustas sellega, et korraldas kooli juhtkonnale väljasõidu, kus peeti põhjalik arutelu kooli tuleviku üle. Juhtkond sai ülesande kooli väärtusi regulaarsetel kohtumistel kooliperega tutvustada ja selgitada reegleid. Lewis ise oli koolis pidevalt nähtav: jalutas koridorides, külastas tunde, rääkis laste ja õpetajatega. Igal esmaspäeval lõppesid tunnid koolis kell 14, seejärel oli kõigile õpetajatele kahetunnine koolitus, ja nii aasta aega. „Hirmuõhkkonnast ei ole kasu,“ ütleb ta, „üks meie kooli reegleid oli lahkus suhtlemisel. Sa saad oma kolleegile puudustest ka leebel moel märku anda.“

Tema tegevus kandis vilja. Õpetajate koolituse tulemusel muutunud käitumine kandus üle lastele. Paar aastat hiljem kooli inspekteerima tulnud haridusametnikud olid õpilaste edasijõudmise üle üllatunud. Noored suhtusid õppetöösse hästi, nad ei andnud alla isegi siis, kui midagi oli halvasti läinud, toetasid üksteist, kirjeldab Lewis. „Koolides, kus õpilased ise otsustavad hästi käituda, on oodata edu. Oluline on ka see, et õpilased käituksid hästi nii üksteise suhtes kui ka kogukonnas.“

Gary Lewise kogemus ütleb, et muutused ei tule üleöö: võtab aastaid, et saavutatu muutuks elujõuliseks, nii et isegi kui direktor lahkub, jätkab kool sama heal tasemel.

Edu sõltub kõige rohkem iseloomust

Viimase paarikümne aasta jooksul on Ühendkuningriigis palju arutletud selle üle, mis teeb koolid ja õpilased edukaks. „Sinnani määratleti edu sellega, millised on hinded koolis. Nüüd on leitud, et selleks on vaja midagi enamat kui ainult head hinded,“ kirjeldab kogenud pedagoog. Ühendkuningriigis hakati tegema uuringuid, et selgitada välja, mis muudab inimese edukaks. „Tuli välja, et edu oli väga vähe seotud sellega, millises koolis sa käisid või milline oli sinu taust,“ märgib Lewis. Edu määrab ära iseloom ehk teisisõnu: inimese heaolu ja edu sõltuvad tema suhetest kaasinimeste ja kogukonnaga.

„Iseloomukasvatuse programm on olnud Inglismaal eriti abiks nendele koolidele, millel ei ole seni väga hästi läinud – vanemad ei ole tahtnud sinna oma lapsi saata ja neis on olnud suuri probleeme õpilaste käitumisega,“ lisab Lewis. „Aastatuhandeid tagasi ütles Aristoteles, et voorus on midagi, mis peab meid kõiges saatma. Praegusel koroonaajastul on tugev iseloom olulisem kui kunagi varem.“

Kaks alustala: võime pingutada ja lahke meel

Gary Lewis meenutab Briti haridustegelase ja peaministri nõuniku Sir Anthony Seldoni öeldut: kui sa tahad olla eluga rahul ja õnnelik, on vaja kahte asja. Esiteks, isiklikku pingutust. Sa pead olema kindlameelne ja pingutama, selleta ei saa ka rahulolutunnet tunda. Teiseks on vaja lahket meelt teiste suhtes. „Kui need kaks on olemas, siis on inimesel võimalik tunda, et ta on tõeliselt õnnelik, et tal tõesti läheb hästi,“ märgib Lewis. Ta rõhutab, et oluline on teha vahet: õnnelik olemine ei võrdu lõbuga. Lõbu ja nauding on lühiajalised, näiteks teeb uue telefoni ostmine korraks rõõmu, aga juba varsti hakkad tahtma veelgi uuemat versiooni.

„Lapsed peavad mõistma, et hea iseloom tähendab seda, et tuleb suuta ka raskustest üle saada, millestki loobuda, probleeme lahendada. Kord ütles mulle üks õpilane, et ta lahendas neli tundi matemaatikaülesandeid, järelikult on ta vastupidav. Vastasin: sulle ju meeldib matemaatika, järelikult polnud see sinu jaoks suurem pingutus. Kui sa oleksid neli tundi ajaloo esseed kirjutanud – mis on sulle raske –, näitaks see, et sul on tugev iseloom.“

Õpilastel peab olema võimalus panna oma iseloom proovile, väidab Lewis. Seda saab teha näiteks kogukonnatöös osaledes. Paljudes briti koolides on loodud võimalused kooliväliseks tegevuseks: õpilased saavad kogukonnas kaasa lüüa, tehes vabatahtlikku tööd. „Vahet pole, kas nad aitavad vanemaid inimesi kogukonnas või teevad midagi muud, aga neil peab olema võimalus rinda pista ühiskonna selliste väljakutsetega,“ kinnitab Lewis.

Õpilased peavad teadma, mida kujutavad endast põhilised voorused: vaprus, õiglus, ausus, kaastundlikkus, enesedistsipliin, tänulikkus, tagasihoidlikkus, tõemeelsus. Nad peavad tundma ka aristotellikku kuldse kesktee printsiipi: midagi ei tohiks olla kas liiga vähe või liiga palju. Näiteks: olgem mitte arad ega hulljulged, vaid julged.

Kui voorused on printsiibina selged, on vaja luua neile baas: see on väärtuste süsteem, mis on kõigile arusaadav. Iga kooli eesmärk võiks olla õpilased, kes on eluga rahul ja kellel läheb hästi, kes edenevad ja puhkevad õitsele. „See on mõistlik eesmärk, mis ühel koolil võiks olla,“ ütleb Lewis. „Ühendkuningriigi parimad koolid on aru saanud, et selle eesmärgi saavutamiseks tuleb iseloomukasvatusega tegelda läbivalt. See peab olema lõimitud kogu kooli tegevusse, seda ei saa lihtsalt juurde lisada.“

Hea iseloomu tunnusjooned

• Eneseregulatsiooni oskus. Õpilane mõistab, et ta vastutab oma käitumise eest, sõltumata sellest, mis elus juhtub või kodus toimub.
• Empaatiavõime. Õpilane mõistab, mida teine inimene tunneb, on lahke ja kaastundlik. Ilma empaatiata ei jõua elus kuhugi.
• Püsivus. Vastu tuleb pidada ka siis, kui on igav, kui midagi ei tule kohe välja, oled teinud vea. Ainult vastupidav ja julge saavutab edu.

Iseloomukasvatuse kolm etappi

• Iseloomu kasvatamine. Regulaarsed meeskonnatreeningud õpetajatele, et neis areneksid enesekindlus, oskused ja pühendumine ja et nad oskaksid neid omadusi ka õpilastel kujundada.
• Iseloomu kinnistamine. Kõige tähtsam on igapäevane suhtlemine, kus kõik teavad, mille eest keegi vastutab. Rohkesti osavõtlikkust ja lahkust õpilaste vastu.
• Iseloomu proovilepanek. Õpilasele antakse võimalus vastutada: koostöös osalemine, võimalus olla liidrirollis, kogukonna teenimine, õppekavavälised võimalused.

Allikas: Gary Lewise ettekanne https://www.eetika.ee/et/konverents2020

KOMMENTAARID

Kuidas te oma koolis piire seate?

Liia Severin, Pärnu vabakooli klassiõpetaja ja õppejuht:

Meil on tundides kokkulepe, et õpilaste arutelu vaigistamiseks tõstab õpetaja käe ja õpilased reageerivad sellele samuti tõstetud käega. 

Koolis on kasutusel nn tõepingid, mis asuvad klassi tagumises otsas. Neil alustame iga koolipäeva päeva eesmärkide seadmisega. Tõepinkidel arutame ka päeva jooksul ilmnevaid rõõme-muresid ja sõlmime kokkuleppeid. Vanematel õpilastel on tõepingid kasutusel klassijuhataja tundides, vaatame üksteisele silma ja räägime noortele olulistel teemadel.

Vahetundides ei ole meil korrapidaja-õpetajaid. Õpilastega oleme arutlenud vahetundides viibimise heast tavast kooli hommikustel kogunemistel ehk hommikulaulmistel. Nendega, kes kokkulepetest kinni ei pea, vesteldakse. Vajadusel oleme väiksemaid suunanud nende korrusel olevatele mattidele rahunema, istuma või lamama. Peame ääretult oluliseks enesejuhtimise oskuste arendamist juba algklassides. Kui õpilane ei suuda kohe kuidagi koolis kokkulepitud piire hoida, oleme kokku kutsunud vestluse kogu perega. Meie nimetame seda väärtusvestluseks.

Elen Sukamägi, Ilmatsalu põhikooli klassiõpetaja:

Õppeaasta alguses koostasid mu 2. klassi õpilased rühmatööna klassi kokkulepped. Arutasime, kuidas need aitavad meil koos paremini hakkama saada. Kokkulepped on klassi seinal, nii on need alati nähtaval.

Igal veerandil analüüsivad õpilased nende kokkulepete põhjal oma käitumist ning seavad vajadusel koos minuga uued eesmärgid. Kasutan VEPA käitumisoskuste mängu metoodikat, mis toob tundi mängulisust ning toetab laste enesejuhtimise ja sotsiaalsete oskuste arengut. Enne uut tegevust või mängu lepime piirid kokku, sest need tagavad kõigile kindlustunde. Tavaliselt järgneb piiride ületamisele vestlus. Õpilased oskavad selgitada, millisest kokkuleppest kinni ei peetud, kuid sageli ei oska nad seletada, mispärast nad nii käitusid. Leian, et see ongi oskus, mida on vaja lapsele õpetada. Kindlasti püüan märgata ja tunnustada õpilast, kes pingutab, et hästi käituda.

Olga Bulatchik, Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumi vene keele õpetaja:

Olen alati arvanud, et õpilased tajuvad piire kuidagi iseenesest, kuid iga õppeaasta alguses oleme klassiga siiski kokkuleppeid sõlminud. Kui juhtub distsipliini rikkumisi või hilinemisi, annan õpilasele mõista, et selline käitumine teeb mind kurvaks. Ma ei vaidle õpilasega klassi ees, vaid eelistan jutuajamist nelja silma all. Austan õpilast ja püüan teda mõista, sest siis on lootust, et õpilane püüab ka mind mõista. Ma jään heatahtlikuks ja rahulikuks, kuid siiski kindlaks nii endale kui ka sõlmitud kokkulepetele. Huumorimeel aitab inimestel üksteist veelgi paremini mõista. 

Urve Parveots, Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja:

Kooliaasta esimesel tunnil saab iga õpilane endale klassis meeldiva koha valida ja peab samal kohal istuma kogu aasta. Kui ta segab tundi või kaasõpilasi, on õpetajal õigus istumiskohta muuta. Selliseid otsuseid tuleb teha harva, aga mõnikord siiski. Vahel juhtub, et õpilane ei kuuletu. Sellisel juhul ei lähe tund enne edasi, kui õpetaja palve on täidetud. Klass asub tavaliselt õpetaja poolele ja õpilane kuuletub. Nii saab vältida reeglite üle vaidlemist.

Teine reegel on, et kui pole rühma- või paaristööd vmt, räägib korraga üks inimene. Olgu see siis õpilane või õpetaja. Kui õpetaja klassis räägib ja keegi hakkab kaasa rääkima, jääb õpetaja vait. Rohkemat pole üldjuhul tarvis. Kui palun mõnel õpilasel vastata, ei tohi teised midagi vahele öelda isegi juhul, kui vastaja eksib, pikemalt mõtleb vmt. See sunnib vastajat pingutama, aga võtab ära ka hirmu, et keegi kommenteerib või mõtleb ja räägib kiiremini kui vastaja.