Õpetaja ja sotsiaalmeedia
Digiajastul on internetikasutus muutunud paljude inimeste jaoks normiks ja reaalsuseks − inimesed elavad oma elu veebis. Veebis saab kõike guugeldada, laadida üles pilte ja videoid, otsida õppematerjale, põnevaid vaatamisväärsusi ja suhelda uute ning vanade tuttavatega.
Üha enam populaarsust koguvad mitmesugused sotsiaalmeedia kanalid, kus inimesed saavad jagada nii oma lemmikretsepte kui ka nunnusid kutsikapilte. Osa meist on otsustanud teha kõike avalikult, teised soovivad ajada asju privaatsemalt. Väga levinud on seisukoht, et õpetaja peaks avalikus ruumis alati jääma õpetajaks, aga tänapäeval on ka sotsiaalmeedia osa avalikust ruumist. Kuhu sellisel juhul tõmmata piir avaliku ja privaatse elu vahel? Kuivõrd saab tänapäeval rääkida üldse privaatsusest, kui internetil on igavene mälu, mis jätab meelde iga hiireklõpsu?
Noore inimesena on mul avalikud sotsiaalmeedia kanalid. Olen aru saanud, et kes soovib, leiab minu kohta nagunii endale vajaliku internetist üles, seega otsustasin õpetajana tööle asudes, et jätan sotsiaalmeedia avalikuks ja kasutan selle võimaluse sajaprotsendiliselt ära. Minu kõige aktiivsem sotsiaalmeedia platvorm on minu Instagrami-konto (https://www.instagram.com/katrinusin/). Tahan ka seal olla aus ja jagada oma tõelist elu. See ei ole alati kerge ettevõtmine, kuid teen seda noorema põlvkonna jaoks − noored vajavad kinnitust, et elu ei ole lill ega peagi olema.
On täiesti normaalne tunda end halvasti, nutta, olla mõnikord pahuksis nii iseenda kui ka maailmaga. Aga oluline on ka see, kuidas sellest välja tulla, mida sellest õppida ja kuidas see mõjutab nii sind kui ka teisi sinu ümber.
Olen seda ausat-avalikku Instagrami teinud juba üle aasta ja üha rohkem saan kinnitust, et teen õiget asja. Jälgijad, eriti noored, kirjutavad mulle vahel lausa südantlõhestavaid kirju, mis aitavad mul mõista, et minu õpetajahing saab nende heaks midagi teha. Midagi, mida nad vajavad. Noored, kes mulle kirjutavad, on juba katki; mina saan neid toetada ja nende jaoks olemas olla. Samas, minu töö õpetajana on toetada ja vormida neid pisikesi õpilasi, keda ma iga päev koolis näen. Minu roll klassi ees ei ole lihtsalt aineinfot edastada, vaid ka kõike muud eluks vajalikku õpetada. Õpetada ära tundma erinevaid tundeid ja nendest rääkima. Õpetada lastele, et eksimine on inimlik. Rääkida neile mitmesugustest võimalustest ja minapildi loomisest.
Õpetajatena oleme nooremale põlvkonnale eeskujuks, kogu aeg. Seega on aus sotsiaalmeedia täpselt õige koht, kus õpilased näevad, et õpetaja on inimene nagu nemadki. Õpetaja ei ole kuidagi parem kui õpilased. Mina arvan, et aus ja päris mina on õpilasele parem eeskuju kui mina klassikalises pedagoogi rollis.
Sotsiaalmeediale lisab väärtust võimalus lõputult laiendada oma tutvusringkonda ja teadmisi. Olen leidnud palju kontosid, kus õpetajad jagavad põnevaid mänge, nutikaid lahendusi ja omapäraseid ülesandeid. Saan oma ideid ka teistega jagada. Ideid saavad kasutada ja endale sobilikuks kohandada eri vanuserühma õpetajad, lapsevanemad, teised pereliikmed, miks mitte ka õpilased ise. Milleks leiutada jalgratast?
Muidugi võib sotsiaalmeedia olla ka salakaval, võib esineda vääritimõistmist ja ebakohaseid postitusi, kõik ei taju avaliku ruumiga kaasnevaid ohte − kõik see sõltub suuresti kasutaja enda maailmapildist ja väärtustest. Kindlasti tuleb arvestada, et sotsiaalmeedia on avalik ruum, kus peab kaks korda mõtlema, enne kui midagi postitada. Seega mõistan ma neid õpetajaid, kes soovivad oma isiklikud kontod kinniselt ja suhtlusvõrgustiku profiili oma ametist täiesti eraldi hoida. Ise arvan, et sotsiaalmeedia on tohutu lai platvorm, mille negatiivsete mõjude suhtes peaksime olema ettevaatlikud, aga võimalik tulu sellest on palju suurem.