Õppija rahulolust sotsioloogi pilguga
Inimene on oma eluga rahul siis, kui ta saavutab oma eesmärke, teostab ennast, tajub oma arengut. Loomulikult eeldab see, et ka keskkond (töökoht, kool jms) toetab inimest tema eesmärkide saavutamisel.
Sellisele järeldusele jõuti Tartu ülikooli sotsioloogialaboris juba 1970. aastatel, kui uuriti Tartu ehitusmaterjalide tehase, automajandite ja mõnede teiste ettevõtete töötajate rahulolu tegureid. Töötajad olid rahul, kui said areneda. Sama reegel kehtib kooli puhul: kui õpilane saab seada endale ise eesmärke, valida vahendeid nende saavutamiseks ning tajub oma arengut, siis on ta kooli ja oma eluga rahul.
Paraku on Eesti hariduses praegu levinud teistsugune lähenemine – keskendus on nihkunud õppijate rahulolule, nii et on põhjust küsida, miks on rahulolu tõstetud tähtsamale kohale kui eneseteostus ja areng. Kas arvatakse, et kui tagada õpilasele koolis täiuslik heaolu, siis tekib tal motivatsioon püüelda, areneda, ennast teostada?
Psühholoogia vs. sotsioloogia
Miks Eestis usutakse, et kõik algab heaolust? Miks mõistetakse heaolu tegureid valesti? Selle üks alus on Abraham Maslow’ essee, kus ta oletas, et kõigepealt tahab inimene rahuldada oma esmased vajadused ja alles pärast seda hakkab mõtlema kõrgematele eesmärkidele, sealhulgas eneseteostusele. Paraku kirjeldas Maslow ekstreemseid olukordi, mida meil Eesti koolis (peaaegu) ei esine. Peaaegu niisama tuntud on olnud Frederick Irving Herzbergi rahulolu kontseptsioon. Praegu kogub populaarsust Edward L. Deci ja Richard M. Ryani enesemääratluse teooria (self-determination theory – SDT), mis on kujunenud 30 aastat kestnud empiiriliste uurimuste alusel ja lähtub valdavalt inimese heaolust. On üsna loomulik, et Eesti haridusteadlased järgivad populaarseid suundumusi maailmas (https://www.hm.ee/et/rahulolu.)
Teiseks põhjuseks toon aga selle, et enamik Eesti haridusrahvast ei tunne sotsioloogia põhimõisteid ega oska selle võimalusi kasutada. Õpetajate õppekavades on küll hariduse ja kasvatuse sotsioloogia kursus, kuid see on üsna pinnapealne ega sisalda Eesti koolisüsteemi sotsiaalteaduslikke käsitlusi ja uurimusi.
Nõukogude ajal oli Tartu ülikooli juures küll sotsioloogialabor, kuid samal ajal õppisid tulevased õpetajad ikka pedagoogilist psühholoogiat, mitte sotsioloogiat. Tulevastel õpetajatel oli võimalik lugeda vaid Igor Koni „Isiksuse sotsioloogiat“, kartes, et see raamat keelatakse ilmselt ära. Tõsi, mõnikord uuriti mõnes koolis siiski ka õpilaste omavahelisi suhteid, tehti näiteks sotsiomeetrilisi teste, kuid see jäi väga erandlikuks.
Samal ajal on praeguseni levinud uuringud, kus küsitakse õpilaste (ja viimasel ajal ka hariduse teiste osapoolte) isiklikku arvamust paljude nähtuste kohta. Nii tehaksegi meil haridusuuringuid, mis lähtuvad psühholoogilistest kontseptsioonidest, mis on kujundatud kunstlikes laboratoorsetes tingimustes. Reaalsuses mõjutavad aga õppijat ka ühiskonna, kogukonna ja kooli hierarhilised ja autoritaarsed süsteemid, kus toimivad valitsemise ja allumise suhted.
Heaolu sotsioloogiline aspekt Eesti hariduses
Juba Aristoteles ütles, et inimene on sotsiaalne loom, kes suhtleb teiste inimestega keele abil, kuid Eestis lähtutakse õpilase rahulolu uurides ka riiklikes uuringutes ikkagi psühholoogide välja pakutud kontseptsioonidest.
Näiteks sõlmis HTM 2016. aastal Tartu ülikooli rakendusteaduste instituudiga (RAKE) lepingu haridusega rahuolu hindamise kontseptsiooni ja mõõtevahendite koostamiseks (Maarika Lukk jt, 2016). Valminud kontseptsioon toetub tugevasti Deci ja Ryani psühholoogilisele enesemääratluse kontseptsioonile – veidi liialdatult öeldes peab õpetaja selle kontseptsiooni järgi kõigepealt rahuldama kõigi õppijate kolm psühholoogilist põhivajadust (autonoomia, enesetõhusus ja seotus kogukonnaga) ning alles seejärel tohib ta hakata neile oma õppeainet selgitama.
Haridusseadus on sotsiaalteaduslike arusaamadega hästi kooskõlas. Seal on kirjas, et hariduse eesmärk on õppija areng. Seega tuleks küsitleda õppijaid nende suhete kohta õpingukaaslaste ja kogukonnaga, samuti nende eneseteostuse ja arengu võimaluste kohta. Mõnevõrra õppijate sotsiaalseid suhteid ja nende arengut siiski uuritakse. Kuid õpilaste autonoomia ja enesetõhususe mõõtmiseks sõnastasid RAKE spetsialistid 12 väidet, millest 10 on hinnangud õpetaja käitumisele. Ühel juhul saab õpilane siiski väljendada oma nõusolekut väitega „Olen viimasel ajal koolis uusi teadmisi ja oskusi omandanud“.
Kutsehariduse õpilaste küsitlus (Marianne Leppik, 2019) sisaldab muuhulgas selliseid üldsõnalisi väiteid: „Õpetajad toetavad minu sotsiaalsete (või muude) teadmiste ja oskuste arengut“, „Mul on koolis piisavalt võimalusi, et näidata, mida ma tean või oskan“. Sellistele hajusatele küsimustel antakse tavaliselt stampvastuseid, küsimuse sisu üle pikemalt mõtlemata. Mida sisulist on õpilasel vastata näiteks väitele „Õpingud arendavad minus sotsiaalseid (ja teise küsimusena: ettevõtluse) oskusi“? Või „Õpingud annavad mulle põhjalikud erialased teadmised (ja teise väitena: oskused)“?
Sellistele küsimusele vastas jaatavalt ligi 80% ja eitavalt 4–6% õpilasi (Marianne Leppik 2019, 31). Selline vastuste jaotus näitab, et need küsimused ei diferentseeri õppijaid, seega on jäänud küsimuste koostamise metoodika puudulikuks. Peale selle, kui hinnatakse „õpinguid“, siis pole selge, kas hinnatakse õpetajaid, õpikuid või oma teadmiste iseseisvat täiendamist.
Kas meie kool toetab õppija arengut?
Kõige suuremat rahulolu pakub õppijale see, kui ta tunnetab oma arengut. Järelikult on vaja koostada ainekavu, õpikuid ja õppematerjale õppija arengu teooriast lähtudes. Need peavad esitama mõisted inimese arengu kohta koolis, tööl ja ühiskonnas. Sel juhul saaksid need materjalid (nende mõistesüsteemid) õppijate kompetentsuse ja enesetõhususe sisuks. Õppijad saaksid ise hinnata, kuivõrd need materjalid tagavad näiteks nende sotsiaalse pädevuse arengut koolis, tööl ja ühiskonnas. Noorte kriitilised arvamused võimaldaksid arenguteooriast lähtuvaid ainekavu ja õppematerjale hinnata ja täiustada. See võimaldaks paremini saavutada haridusseaduse ja õppekavade üldeesmärke. See oleks paremini kooskõlas ka personaliseeritud õppe kontseptsiooniga, mille järgi peavad õppijad samuti ise hindama oma õppe eesmärkide saavutamist ehk eluks vajalike teadmiste ja oskuste omandamist.
Senine praktika on olnud kahjuks vastupidine. Aineõpetajad ja välishindajad (riik) hindavad õppijate akadeemilisi teadmisi, kuid üldpädevusi ja sotsiaalseid oskusi, eesmärkide seadmist ja eneseteostust ei hinda ei õpetajad ega õpilased ise. Õppija sotsiaalset arengut on ka väga raske hinnata, sest kogu õppekava ja õppeprotsess ei ole üles ehitatud arengu teooriale ega viidud kooskõlla haridusseaduse ja õppekava eesmärkidega. Seega on vaja hakata õppekava arendama sotsiaalteadusliku kontseptsiooni ja arenguteooria järgi. See on täiesti võimalik, kui selleks on piisavalt poliitilist tahet.
Hariduse sotsiaalteaduslik mudel
Olen arendanud ja levitanud sotsiaalteaduslikust aspektist lähtuva haridussüsteemi mudelit juba üle kümne aasta, kuid riigi tasandil on seda kõike eiratud. Keegi pole hariduse sotsiaalteaduslikku kontseptsiooni kusagil avalikult arvustanud. Ka 2016. aastal algatatud ainekavade ümbersõnastamise kampaania ei ole seni lubanud sotsiaalteaduslikku mudelit kasutada. Selle olemasolule ei ole lubatud isegi mitte viidata.
Olen hariduse käsitlemise sotsiaalteaduslikest mudelitest pikemalt kirjutanud Riigikogu Toimetistes nr 32, 2015. Arvasin siis ja arvan ka praegu, et esimeses järjekorras tuleb sotsiaalteaduslik kontseptsioon võtta aluseks sotsiaalainete ainekavade ning õppematerjalide koostamisel.
Rahulolu ja motivatsiooni uurimused on näidanud, kuidas on võimalik suurendada töötajate eneseteostuse võimalusi. Selleks on ühelt poolt nende igapäevase töö sisu rikastamine, aga ka nende võimalused osaleda oma töökeskkonna kujundamisel. See seostub selliste mõistetega nagu meeskonnatöö, juhtimisstiil, osalusdemokraatia nii allüksuse kui ka firma tasandil. Seda kõike saab rakendada ka koolis õpilaste ja õpetajatega. See mudel võimaldab kirjeldada ka õppijate arengu probleeme koolis ja ühiskonnas.
KAAREL HAAV 75
14. veebruaril saab Õpetajate Lehe kauaaegne autor haridussotsioloog Kaarel Haav 75-aastaseks. Soovime talle õnne ja toome mõned väljavõtted tema senisest elukäigust.
Ühiskondlik tegevus
- Eesti sotsioloogide seltsi liige aastast 1989, juhatuse liige 2011–2014.
- Eesti haridusfoorumi liige aastast 1996, juhatuse liige 2002–2020.
- Euroopa hariduse uurijate assotsiatsiooni liige alates 2004.
- Rahvusvahelise ajaloo ja sotsiaalteadusliku hariduse assotsiatsiooni liige alates 2018.
- Euroopa õppekavade uurimise assotsiatsiooni liige alates 2018.
Töökohad
- 2017 – Leibnizi ülikooli Georg Eckerti õpikute uurimise instituudi külalisteadur.
- 2007–2015 – Audentese ülikooli ja Tallinna tehnikaülikooli sotsiaalteaduste õppejõud.
- 2003–2007 – Tartu ülikooli õppekavade arenduskeskuse sotsiaalainete koordinaator, haridusteaduskonna teadur ja sotsioloogia osakonna õppejõud.
- 2000–2002 – Mainori majandusinstituudi professor, õppetooli juhataja.
- 1998–1999 – riigikogu nõunik hariduse ja haldusjuhtimise küsimustes.
- 1992–1997 Kopenhaageni ja Warwicki ärikooli ning Manchesteri Victoria ülikooli külalisteadur.
- 1980–1989 – partei ajaloo instituudi sotsiaalpoliitika osakonna vanemteadur, rahvussuhete ja -teadvuse uurimisgrupi juht.
- 1978–1980 – Tartu ülikooli psühholoogiaosakonna õppejõud, sotsiaalteaduste uurimismeetodite õpetamine.
- 1976–1978 – Leningradi ülikooli psühholoogiateaduskonna aspirant, psühholoogiateaduste kandidaat 1979.
- 1968–1975 – Tartu ülikooli sotsioloogia labori juhataja ja teadur.
Tuntumad raamatud ja artiklid
- „Kui hästi tasub töötada?“ Tallinn: Eesti Raamat, 1988.
- Civic Education in Estonia: Democratic or Authoritarian? (2008). Journal for Social Science Education, Vol. 9, No 1, lk 121–130, ISSN 1618–5293. http://www.jsse.org/2008/2008-1
- Õppekava mudelid ja õpiväljundite arendus inimese, kodaniku ja spetsialisti kujundamisel Eestis. (2015). Riigikogu Toimetised (Rito) 32,
lk 119–132. http://rito.riigikogu.ee/eelmised-numbrid/nr-32/ - European Identity and Citizenship in Estonia: Analyses of Textbooks and Theoretical Developments. (2018). Journal for Social Science Education (JSSE), (2) lk 68–79. http://www.jsse.org/index.php/jsse/article/view/869/993
- A Rational Theory for Development of Curricula and Students vs. Political Models in Curriculum Practice. – Accepted for publication in 2021.
Aituma sisuka artikli eest, Kaarel Haav!
Ühtlasi juhin lugajate tähelepanu (ka sotsioloogia vaatevinklist) suurele erinevusele TÄISKASVANU ja LAPSE (eriti aeg enne suguküpsust) vahel. Meil on hakatud neid (laps on täiskasvanuga võrdne! – pseudoloosung) kõigis valdkondades kahjuks võrdsustama …