Segakoolide poolt ja vastu
Eelmisel nädalal levis üle Eesti manifest „Eesti kool on eesti keele kodu“, milles ollakse eesti- ja muukeelsete õpilaste koos õpetamise vastu. Kuidas sellesse üleskutsesse suhtuda?
Manifesti lugedes meenub tahtmatult MTÜ Vene Kool Eestis, mis kaitses aastatel 2011–2016 vene koolilaste õpetamist eraldi vene koolis. MTÜ kirjutas üle poolesaja ametliku pöördumise haridusministrile, õiguskantslerile, presidendile aga ka OSCE-le ja ÜRO-le, nõudes Eesti venekeelse kogukonna diskrimineerimise lõpetamist ja Eesti vene õppekeelega koolide alleshoidmist.
Nende koduleht töötab senini ja seal on paar efektset fotot hiljutisest piketist Keila vene põhikooli kaitseks ehk eestikeelse Keila Kooliga liitmise vastu. Pikettijad hoiavad käes venekeelseid plakateid tekstiga „Maha keeleterror!“ ja „Ei vene keele Baltikumist küüditamisele!“.
Kas manifesti „Eesti kool on eesti keele kodu” autorid loovad MTÜ-ga Vene Kool Eestis ühisrinde? Tundub, et sellele pole nad mõelnud, sest toovad oma eeskujuna välja „põhjaeuroopalikku keskkonda“. Aga ilmselt mõtlevad nad põhjaeuroopaliku all Soomet, ainsat Põhjamaad, kus on vähe segakoole. Erinevalt Taanist, Rootsist ja Norrast, kus neid on väga palju. Soomes on ka kaks riigikeelt ja rootsi õppekeelega koolid – ilmselt on just siit saadud inspiratsiooni. Kuid Soome otsese kopeerimise korral peaks Eesti teine riigikeel olema saksa keel, sest nagu Soomet valitses sajandeid rootsi aadel, nii valitsesid Eestis baltisakslased, mitte venelased.
Samas tuleb tunnistada, et murekoht, millele uus MTÜ osutab, on olemas. Meil on koole, kus on juba tekkinud segaklassid ja kus nendega on probleeme – näiteks Lasnamäe eesti õppekeelega koolid. Vaatame järgnevalt, kuidas hindavad olukorda need, kes segaklassidega vahetult kokku puutuvad, ja kuulame ära ka eksperdid.
Eesti kool on eesti keele kodu
Uus kodanikuliikumine astub vastu ühtse Eesti kooli ulatuslikule propagandale.
Vastureaktsioonina ühtse Eesti kooli massiivsele propagandale avalikkuses on grupp pedagooge, lapsevanemaid ja professoreid algatanud kodanikuliikumise „Eesti kool on eesti keele kodu“, mis seisab vastu eesti laste ärakasutamisele lõimumispoliitika tööriistadena ja mitmikidentiteetide ideoloogia pealetungile.
Liikumine „Eesti kool on eesti keele kodu“ kaitseb eesti laste põhiseaduslikku õigust õppida oma sünni- ja kodumaal eesti koolis, kus valitseb eestikeelne õhustik ja eesti kultuuriruum, mitte endiste NSV Liidu vabariikide ühiskeel ja -kultuur, milleni viiks vene-eesti segakoolid.
Selleks et inimesi uue koolimudeli teemal mitte eksitada, peabki äsjaloodud liikumine põhjendatuks asendada nii osa poliitikute seas kui akadeemilistes ringkondades levitatav eufemism ühtne Eesti kool mõistega eesti-vene segakool, mis kirjeldab uue koolistruktuuri tegelikku sisu palju täpsemalt.
Vastloodud liikumine toetub tõsiasjale, et eesti-vene segakooli mudeli edukaks rakendamiseks puuduvad piisavad ja põhjendatud teadusuuringud ning samuti toimivad eeskujud mujal maailmas. Ida-Virumaa ja samuti Euroopa segakoolide praktika näitab üheselt, et sellistes ühtsuskoolides õppetase langeb.
Liikumise „Eesti kool on eesti keele kodu“ eesmärk on viia eesti lapsevanemate ja kogu rahvani arusaam, et ei ole õigustatud, vaid on lausa kuritegelik eesti laste ärakasutamine tööjõuna liiga suure arvu muulaste laste lõimimiseks. Seda enam, et see toimub eesti laste emakeeleõppe ja intellektuaalsete võimete arendamise arvelt.
„Eeldada, et eesti koolides säilib eestikeelne ja põhjaeuroopalik keskkond ja eesti meel juhul, kui 400 000 Eestis elava muu-, peamiselt venekeelse elaniku lapsed pannakse kokku 890 000 eestlase lastega, on naeruväärne utoopia,“ sõnab liikumise eestvedaja, lapsevanem Triin Teramäe, kultuuriteoreetikust ettevõtja, varasemalt kultuuriürituste korraldaja, kes on elanud väga mitmes kultuuris ja tegelnud aastaid Eesti kuvandiga välismaal.
Pedagoogid kinnitavad, et kui rühmas on üle 10% teise emakeelega lapsi, siis lõimumist ja keeleõpet enam ei toimu ning kannatab kogu rühma õppeedukus. Lasteaednik ja pedagoog Eeva Holm ütleb: „Eestis peab eesti väikelaps saama õppida eestikeelses keelekeskkonnas. Riigikeele ja võõrkeelte õpetamise kohustus olgu täiskasvanutel, mitte alles emakeelt omandavatel lastel. Eesmärk peab olema lapse areng ja keeleoskus, mitte mitme erineva rahva üheks sulatamine või üldse kultuuritus.“
Praeguse eesti kooli mudeli edu kinnitavad PISA testide silmapaistvad tulemused ja samuti pikad haridustraditsioonid, mis on aidanud eestlusel säilida ka võõrvõimude ajal. Mari-Vivian Ellam, eesti keele kui võõrkeele õpetaja ning emakeele- ja kirjandusõpetaja, ütleb: „Hariduslik mitmekesisus on pigem rikkus. Eesti haridus on üks maailma parimaid, koolivõrgu ühtlustamine võib muuta üldise hariduspildi halvemaks. On olemas 100% tõhus keelekümblusmeetod, mis on ideaalne lahendus keeleoskusprobleemile ega kahjusta Eesti koolisüsteemi tervikuna.“
Liikumine „Eesti kool on eesti keele kodu“ leiab, et Eesti on euroopalik eluterve rahvusriik, kus kasvavatest lastest ei tohi saada juurteta postsovetlikku halli massi, mis oleks eesti-vene segakooli mudeli rakendamise tagajärg.
„Eesti kool on eesti keele kodu“ ühendab sadu lapsevanemaid, pedagooge ja teadlasi, kellest paljud ei julge paraku jõuliselt propageeritava eesti-vene segakooli ehk ühtse Eesti kooli vastu avalikult protestida, sest kardavad valitseva ideoloogiaga vastuollu minnes kaotada oma töökoha. Liikumine toimetab mitmes töörühmas ja on huvitatud arendama avalikku debatti meedias, et tasakaalustada vene-eesti segakooli sisseviimiseks rohkelt tiražeeritud, kuid äärmiselt küsitavaid väiteid.
Kõik huvilised on oodatud liituma liikumise Facebooki-grupiga „Eesti kool on eesti keele kodu“.
Triin Teramäe, Eeva Holm
Praktikute kogemus
Praktikud on nõus, et muukeelseid lapsi ei tohi olla klassis üle kümne protsendi. Nad rõhutavad, et muukeelsed lapsed peavad hakkama eesti keelt omandama juba lasteaias. Tänapäeva koolinoored ei pea enam tähtsaks, mis rahvusest keegi on. Segregatsiooni probleemid on laiemad kui ainult koos või eraldi õppimine.
Vjatšeslav Konovalov, Narva Pähklimäe gümnaasiumi direktor:
Eesti kooli idee võib olla väga kena, kuid selle rakendamiseks on seni pakutud väga vähe lahendusi. Ja neid ongi raske pakkuda. Manifesti autorid ise märgivad ka, et õpetajaid pole, eriti neid, kes õpetaksid vene koolis mitte eesti keelt, vaid eesti keeles. Teiseks pole õppematerjale, mis aitaksid õpilastel, kelle emakeel pole eesti keel, omandada teadmisi ainetes, mida hakatakse loodetavasti eesti keeles õpetama.
Selles osas olen manifesti autoritega mõnevõrra nõus, et olukord muutub. Narvas õpib igal aastal üha rohkem vene lapsi eesti lasteaedades eesti keelt. Nad naudivad eesti keele keskkonda ja üha suurem osa muukeelsetest lastest käib kas eesti koolis või liitub keelekümblusklassidega.
Ideed, et Eesti kool on eesti keele kodu, oleme kuulnud ka varem eri erakondadesse kuuluvatelt, enamasti paremale kalduvatelt poliitikutelt. Kuid soov õpetada eesti lapsi teistest eraldi pole mitte ainult natsionalistlik, vaid on ka tegelikkusega vastuolus. Kooliseinte vahel on maailm juba ammu mitmekesine ja rahvusvaheline, seal teevad koostööd väga erineva kultuurilise ja etnilise taustaga inimesed. Selle fakti ees silma kinni pigistamine ja laste õpetamine tegelikkust ignoreerides ei sobi kokku euroopalike väärtustega, laste emotsionaalse intelligentsuse ega sotsiaalse teadlikkuse kujundamisega. Kui meil on kunagi ühtne Eesti kool, siis näen seda pigem kohana, kus lapsi hinnatakse selle järgi, kes nad on isiksustena, mitte selle järgi, mis etniline taust neil on või mis keelt nad kodus räägivad.
Tatjana Ait, Jõhvi gümnaasiumi direktor:
Arvan, et Eestis peavadki olema ainult eesti õppekeelega koolid. Ja mitte ühtne Eesti kool, vaid lihtsalt eesti kool. Kas ühe katuse all õpivad ainult eesti või ka vene rahvusest lapsed, pole oluline. Tähtis on et iga õpilane areneb ja õpib ning õpib eesti keeles. Kui laps on vene kultuuritaustaga, siis on kool see koht, kus ta õpib Eestist ja eesti keelest aru saama ning hakkab seda riiki austama ja armastama.
Segakoolide vastased väidavad, et vene kodukeelega lapsel on eesti koolis raske. Aga raskustes lapsi ju aidatakse. Nendest moodustatakse eri õppeainetes tasemerühmi. Lisaks nõustamised, mentorid, täiskasvanute abi. Meie koolis õpib ja areneb iga laps, sõltumata emakeelest.
Nad väidavad ka, et eesti lapsi kasutatakse vene laste õpetajatena. See pole tõsi. Kui meile tuleb uusi õpilasi, kes eesti keelt hästi ei oska, leiavad nad ise endale abilise ja tihti on selleks eesti keelt hästi oskav vene klassikaaslane. Me näeme ka seda, et eesti ja vene emakeelega noortel on väga head ja sõbralikud suhted. Nad õpivad koos, rääkides seejuures nii eesti kui vene keeles. Meie koolis on vene kultuuritaustaga õpilasi palju, ligi pooled õpilastest. Osa neist õpib vene, aga paljud ka eesti õppekeelega klassis ja kõik on rahul.
Ma ei mäleta aastakümneid ühtki vene ja eesti õpilaste konflikti. Tundub, et praegu on ainult täiskasvanutele tähtis, mis rahvusest keegi on, noortele pole see oluline. Kui anda seda segakoolivastast teksti lugeda progümnaasiumi- või gümnaasiuminoortele, ei saaks nad ilmselt aru, mida taotletakse. Meie noored tunnevad uhkust, et Eestil on oma keel ja kultuur ning et ka teistest rahvustest lapsed tahavad seda keelt ja kultuuri mõista ning tundma õppida.
Me peame mõtlema oma noorte tulevikule. Kui meie noored valdavad kooli lõpetades vabalt eesti, vene ja inglise keelt, avaneb nende ees palju rohkem võimalusi.
Raino Liblik, Tallinna Kuristiku gümnaasiumi direktor:
Olen täiesti nõus, et ühes klassis ei tohi olla teist keelt rääkivaid lapsi rohkem kui 10%. See on kaks-kolm õpilast klassi kohta. See ei muuda väga keelepilti ka koridoris ja tunnivälisel ajal ning teiskeelsed lapsed saavad hästi hakkama. Eesti koolides üldiselt ongi muukeelseid lapsi 10% ringis, kuid Lasnamäe eesti koolides on olukord teine. Näiteks meie koolis on teist keelt kõnelevaid lapsi klassis 25–40% ja üha rohkem vene lapsevanemaid tahab oma lapsi meie kooli panna. Kas riik saaks kehtestada piiri, et muukeelsed õpilased jaotuksid ühtlasemalt ja teist keelt kõnelevaid Lasnamäel elavaid lapsi suunataks ka kaugemal asuvatesse eesti koolidesse? Praegu ma kahtlen selles.
Probleem on selles, et vene kodudest tulnud lapsed ei ole lasteaias sageli piisavalt eesti keelt õppinud ja seda rohkem peame meie koolis pingutama. Väljakutse on eelkõige perekonnad, kus meelsus, eesti keele oskus ning laste toetamine jätab kõvasti soovida. Eriti tõsiseks läheb asi siis, kui muu koduse keelega lapsel on mõni erivajadus. Õpiraskusega õpilasel on võõras keeles väga raske õppida ning äärmiselt keeruline on see ka koolile! Peame moodustama nende jaoks väiksed eesti keele täiendava õppe tasemerühmad. Samuti peame palkama nii 1. kui ka 2. klassis õppivatele teist keelt rääkivatele lastele klassi kaks abiõpetajat, kes aitavad neid lapsi matemaatika, loodusõpetuse ja teiste ainete õppimisel väikestes tasemerühmades. Täiendavat raha on vaja nende laste individuaalõppe jaoks jne. Õpetajatele on see kõik väga suur lisakoormus ja koolile kulukas. Ei maksa ära unustada ka füüsilist keskkonda, ja seda just koolides, kus on ruumipuudus.
Seni on Lasnamäe eesti õppekeelega koolid saanud vene laste õpetamiseks vajalikku täiendavat raha linnalt ja projektidest. Käesoleval aastal aitab meid uus projekt „Professionaalne eesti keele õpetaja põhikoolis“. See aga tähendab, et peame igal aastal raha uuesti taotlema ja pärast aru andma, kuidas me seda kasutasime. Arvan, et teist keelt rääkivaid lapsi õpetavad eesti õppekeelega koolid peaksid saama seda raha taotluseta, lihtsalt teiskeelsete laste arvu järgi. Vastasel juhul võivad õpetajad sellest bürokraatiast ära väsida ja endale muu töö otsida. Ebastabiilsus ja kindluse puudumine iga uue õppeaasta ees ei lase luua parimat süsteemi. Teist keelt rääkivate laste eesti koolis õpetamine ei peaks olema projekt, vaid seadustega reguleeritud tavapärane koolielu.
Ekspertide hinnangud
Eksperdid osutavad, et selle manifesti puhul on tegemist Eestis viimasel ajal leviva depressiivse eluvaatega. Kartus, et laiem (näiteks euroopalik või globaalne) samasustunne sööb ära rahvusliku identiteedi, on põhjendamatu. Rõhutatakse, et ühtne eestikeelne kool tagab Eesti ühiskonna suurema sidususe ja annab muukeelsetele noortele Eesti ühiskonnas uusi võimalusi.
Kuulake Raivo Juuraku usutlust TLÜ prof Mati Heidmetsaga:
Mati Heidmets, Tallinna ülikooli sotsiaalpsühholoogia professor:
Liikumine „Eesti kool on eesti keele kodu“ seisab teravalt vastu ideele õpetada eri rahvusest lapsi koos, nimetades seda isegi kuritegelikuks lähenemiseks, mille tulemus on „mitmikidentiteete kandev juurteta postsovetlik hall mass“. Mida sellest arvata?
Manifest kannab viimasel ajal Eestis levivat depressiivset eluvaadet, mille kohaselt eesti keel ja kultuur on ohustatud, murenev ja hääbuv nähtus. Selline alushoiak on kehv ja vildakas. Kehv, kuna mõni võtabki kostvat nutulaulu tõsiselt ning pühib kodumaa tolmu jalgelt. Kes siis ikka tahab ennast ühe nõrga ja väljasureva kooslusega siduda!
See on ka vildakas. Eestlased on kogu oma ajaloo vältel olnud üllatavalt sitked. Oleme üle elanud lugematu hulga võõrvõime, suunanud kraavi kommunismirongi ning seljatanud kriminaalide invasiooni üheksakümnendatel. Kujutlus, et ukraina keevitajad või vene koolilapsed hakkavad meie rahvuskehandit murendama, on fantaasiamaailma produkt. Kui seda keegi üldse murendab, siis ennekõike kodused maailmalõpu kuulutajad.
Teisalt paistab manifestist välja autorite kehv informeeritus Eesti koolis ja hariduses toimuva kohta. Jutt sellest, et „400 000 Eestis elava muu-, peamiselt venekeelse elaniku lapsed pannakse kokku 890 000 eestlase lastega“ on pehmelt öeldes elukauge. Eesti ja vene laste koos õpetamine, mille vastu manifesti autorid sõdivad, on võimalik vaid üksikutes Eesti piirkondades. Enamikul 890 000 eestlasest pole sellega mingit pistmist. Samas seal, kus see on võimalik ja mõistlik, sellist koolimudelit juba katsetatakse. Kui selle armsa nimega liikumise algatajad võtaks vaevaks külastada Kehra gümnaasiumi, Avatud Kooli Tallinnas, Kohtla-Järve gümnaasiumi või mõnda teist koosõpet praktiseerivat kooli, vähendaks see nende stressitaset oluliselt. Ei jälgegi juurteta postsovetlikust hallist massist.
Eks neil hirmujuttudel eestluse hääbumisest on selgelt tajutav poliitiline alltekst. Rahvuse nimel barrikaadidele kutsumine läheb hästi kaubaks, mis sest, et enamik ohtusid on sõrmest välja imetud ning seejärel suureks puhutud. Samas kirglik võitlus „ohustajate“ vastu mobiliseerib ning toob niiditõmbajatele vajalikke dividende.
Aga mitmikidentiteet. Mis see on, kas selles peitub oht?
Identiteet on emotsionaalselt laetud kuuluvustunne, mille kaudu me ennast määratleme. Identiteedi mõttes oleme tänapäeval kõik „mitmikud“, tundes ja väärtustades kuulumist mitmesugustesse kooslustesse. Jüri on nii saarlane kui eestlane, natukene eurooplane ja mõnel suveõhtul isegi maailmakodanik. Tanja on eestivenelane ja Herbert rootsieestlane. Mitmikidentiteet on loomulik asi, kartus, et „muud“ identiteedid hakkavad ohustama meie keskset, rahvuslikku kuuluvustunnet, ei pea paika. Friedebert Tuglase ja Lennart Meri rõhutatud eurooplus ei tähendanud ju seda, et nad olid selle võrra vähem eestlased. Kui „Teeme ära“ maailmakoristajad väljendavad globaalset empaatiat, ei johtu sellest „eesti asja“ alamaks asetamine.
Identiteeti ei saa osta ega müüa, pähe määrida ega ära võtta. Identiteet on inimese enesemääratlus, mis peegeldab tema tegelikku – kultuurilist, emotsionaalset, igapäevaelulist – seotust eri kooslustega, kodukülast suure gloobuseni välja. Kartus, et laiem (näiteks euroopalik või globaalne) samasustunne sööb ära rahvusliku identiteedi, on põhjendamatu. Mitmikidentiteete uurinud psühholoogid väidavad, et globaalne ja kohalik samasustunne ei vastandu, vaid võimendavad teineteist. Eraldusjoon ei jookse globalistide ja lokalistide vahelt, vaid nende vahelt, kellele läheb korda ning kellel on kõigest kama kaks. Ühel pool on inimesed kes koristavad innukalt oma külatänavaid ja kiigeplatse ning õhtuti muretsevad suure planeedi pärast, teisel pool need, kes ei tee ühte ega teist.
Kas teisest rahvusest lastega koos õppimine lõhub rahvuslikku identiteeti, teeb inimesest „juurteta halli massi“?
Ma ei tea uurimusi, mis räägiksid koolis toimuva võõrkeeleõppe või siis lapse- ja noorukiea kultuurikontaktide kahjulikkusest identiteedi kujunemisele. Samas, katsetades eesti ja vene laste koos õppimist, on kindlasti asjakohane õpilastega toimuvat pidevalt jälgida ning vajadusel õppekorraldust korrigeerida. Mida sellist õpetamisviisi kasutavad koolid minu teada ka teevad.
Kui Eesti julgeoleku nurgakivi on kuulumine rahvusülestesse ühendustesse, kui Eesti majandusedu taga on hargmaisus, siis ei saa ka Eesti kool omaks võtta risti vastupidist arengurada, tõmmates piire ja seades tõkkeid. Sellised suundumused vähendavad nii meie rahvuslikku võimekust kui ka eesti noorte šanssi oma eluga hästi hakkama saada.
Kas mustanahaline inimene saab olla eestlane? Kas ülikoolis inglise keeles õppiv eestlane on enam päris eestlane?
Eestlaseks ei tee ei nahavärv ega eestipärane eesnimi. Eestlaseks teeb sotsialiseerumine eesti kultuuriruumis ning iseenda määratlemine selle kaudu. Seetõttu on looduses olemas nii mustanahalised kui ka tedretähnilised ja vasakukäelised eestlased.
Kindlasti ei ole inglise, hiina või saksa keeles haridust omandav inimene vähem eestlane kui pelgalt võru murdes suhtleja. Tõenäoliselt hoopis rohkem, tal tekib lihtsalt enam ressurssi ning seetõttu ka võimalusi meie ühisele kultuuriruumile midagi pakkuda.
Siinmail sajandite jooksul üles ehitatud unikaalne kultuuri- ja komberuum on Eesti suurim väärtus. Samas see ruum vaikselt areneb. Kodune naisepeks on meie kultuurinormide hulgast lahkumas, digikultuuri elemendid lisandumas. Kõik, kes ennast meie ruumi sisse ehitavad ja ennast selle kaudu defineerivad, on osa meie rahvusest. Väljast tulijatel võtab see tavaliselt põlvkond-paar aega, sünnist saadik pingutajatel läheb kiiremini.
Kas selles manifestis on ka midagi sellist, millele võib alla kirjutada?
Ikka on. Kahe käega kirjutan alla põhimõttele, mille kohaselt meie koolikorralduse mitmekesisus on Eesti hariduse suur rikkus. Tõepoolest, Eesti koolipilti mahuvad tuhande õpilasega haridusvabrikud ja tillukesed külakoolid, tuupimiskoolid ja kristlikud õppeasutused, Waldorfi koolid ja Gaia koolid, inglise ja vene keeles õpetavad koolid. Oma koht seal on ka eesti ja vene lapsi koos õpetavatel koolidel. Seal, kus sellise koolitüübi järele jätkub nõudlust ning kus leidub piisavalt vanemaid, kes oma lapsi sellisesse kooli usaldavad. Praegused katsetused näitavad, et leidub nii ühte kui teist. Mistõttu on rahvusliku värvinguga draama sellise koolitüübi ümber selge ülepingutus.
Piret Hartman, kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse asekantsler:
Haridusel on asendamatu roll väga paljudes valdkondades, sh sidusama ühiskonna kujundamisel. Mida enam puutuvad erinevad inimesed ning kogukonnad kokku, harjuvad koos õppima, töötama, osalema ühistegevuses, kogukondlikus liikumises, seda väiksem on rahvuste eraldatuse ning ühiskondlike lõhede tõenäosus. Haridusel on oluline roll eelkõige seetõttu, et lapse- ja noorukieas kujuneb välja maailmapilt, sõpruskond, harjumused, väärtushinnangud.
Eesti keele oskus pakub vene noortele ka täiendavaid karjäärivalikuid. 2019. aastal oli vene põhikooli lõpetajate hulgas B1-tasemel eesti keelt oskajaid 63%, mis pole piisav õpingute jätkamiseks kesk- ja kõrgkoolis. Kutsekeskkooli vene rühmades õppinutest oskas erialast eesti keelt tööleasumiseks piisavalt vaid 40%. Siin näeme üht põhjust, miks esineb tööturul lõhe eestlastest ning teisest rahvusest inimeste vahel ning miks regionaalne segregatsioon süveneb.
Integratsioonimonitooring 2017 toob välja, et 81% eestlastest üldiselt pooldab eri emakeelega laste segarühmi. Nende eestlaste osakaal, kes on vastu, on vähenenud (2015 – 10%, 2017 – 5%). Mida varem koos õppima hakatakse, seda parem, ja aasta-aastalt ongi lasteaedades suurenenud keelekümblejate osakaal ja eesti lasteaiarühmades käib järjest enam muukeelseid lapsi.
Eesti on mitmekesise kultuuriruumiga riik – siin elab 194 rahvust. Mida paremini on eri rahvusest inimesed lõimunud eesti kultuuriruumiga, seda suurem ja jätkusuutlikum see ruum on, seda enam on eesti keele rääkijaid ning traditsioonide kandjaid.
Kindlasti on erineva emakeelega laste koos õppimine väljakutse, kuid haridusega seotud meetmed on pikas perspektiivis oluliselt tulemuslikumad ning odavamad kui hiljem tagajärgedega tegelemine.
Mu isa elab nüüdseks juba 41 aastat Slovakkias, kus on omajagu n-ö külanatsionalismi, eelkõige oma põhivähemuste ungarlaste (kellest tunti end minevikus ohustatuina ja eks Orbani Ungari ajab tänagi küllaltki agressiivset kultuuri/naabruspoliitikat) ja mustlaste, kuid ka endid paremaks pidavate tšehhide ja endast madalamaks, kolkalikumaks vmt peetud russiinide suhtes (õigemini: viimaseid ei peetagi enamiku slovakkide, nagu ka poolakate ja ukrainlaste poolt omaette rahvaks, vaid lihtsalt mägilasteks). Isa on jäänud ainult Eesti kodanikuks ja käis kuni viimase kolme-nelja aastani, mil on liiga põduraks jäänud, aastas kord-paar Eestis. Ning sageli märkis ta siinviibimise käigus, kui tugev on eestlaste rahvustunne võrreldes näiteks nondesamade slovakkidega. Vaatamata ajaloolistele sarnasustele ja sellele, et slovakke on mitu korda rohkem, ning eelmainitud külanatsionalismile. Ning et Eestis on see rahulik, enesekindel. Meie külanatsionalistide valitsuses-käiku on ta ainult eemalt näinud. Ses mõttes võiks Mati Heidmetsa jutuga ju nõustuda – nii, nagu ta seda esitab, peabki nõustuma. Kuid raskem on nõustuda kogu diskussiooni aluseks oleva Eesti 200 algatusega ja viimase alusfilosoofiaga, mis käsitab mitte-eestlaste lõimumist eesti (väikese tähega!) ühiskonda ja riiki Eestis millegi sellisena, kus mõlemad pooled peaksid justkui kusagile keskpõrandale kokku tulema ja tulemuseks oleks mingi uus segaidentiteet. Ikka seesama postintrite jutt, et integratsioon tähendab mõlemapoolseid vastusamme jne. Jah, ma saan aru, et venekeelse elanikkonna arvukuse tõttu on üht-teist paratamatu, et praktikas tuleb… jne, kuid sellise lähenemise põhimõtteline heakskiit, teoreetiliselt õigeks, tõeks tunnistamine oleks lausa kuritegu eestluse vastu. Integratsiooni eelduseks on siiski endiselt see, et võõrsilt tulnud ja nende järglased kui mitte ei võta omaks, siis vähemalt tutvuvad piisavalt kohaliku põlis- ja põhirahva kultuuri, keele, ajaloo, kommete, hoiakute ja käitumisstereotüüpidega. Sellest tulebki lähtuda. Ja minevikutraumasid ei tohi pahupidi pöörata, neile vastupidist hinnangut külge pookida, mis samuti intrite ning post- ja neointrite võte. Eelnimetatud erakonna segaperest juht ise on võrrelnud olukorda Eestis sellega, kuidas viiskümmend aastat koos elanud abikaasad ärkavad hommikul kõrvuti üles ja korraga ütleb üks teisele, et nüüd on kõik, nüüd ma sind enam ei armasta jne, too aga vaatab talle suurte silmadega otsa – et milles asi, kõik oli nii kaua ju nii ilus!? Selline võrdlus on ebardlik – too imestaja ju peksis ja alandas oma “abikaasat”, elas suuresti tema kulul, vahetevahel aga hoidis keldris kinni. Muidugi, seda ei pea ega tohi nõnda esitada uutele põlvkondadele, nemad pole selles süüdi, kuid seda ei tohi ka õigustada ega ehitada säärasele tunnetusele mingisugust “ühtset” kooli.
Esiteks.
Keel ei ole ainult sõnad.
Keeltel on oma ajalooliselt välja kujunenud mõistete süsteem, kus sõnadel võivad eri keeltes olla erinevad, sageli vastandlikud tähendused.
Näiteks.
Natsionalismil (rahvuslusel) on ilma täiendita eesti keeles neutraalne või positiivne tähendus. Vene keeles negatiivne.
Hr. Konovalov kasutab eestikeelset sõna, kuid omistab sellele tähenduse, mis sõnal on vene keeles.
Selliseid mõisteid on palju.
Segakoolis loome siis segadust nii eesti kui vene laste jaoks.
Teiseks.
Lastevanematelt võetakse valikuvabadus ilma olulise põhjuseta.
Ametnike jaoks on lapsed vaid ühikud exceli tabelis.
Vanemad võivad eksida, kuid nemad tunnevad oma lapsi paremini, neile ei ole lapsed mingid ühikud ja nad tahavad oma lastele parimat.
Kolmandaks.
Tegelik probleem on seal, kus pole enam piisavalt ei vene ega eestikeelseid lapsi, kellega kooli pidada. Nende laste haridustee vajab lahendamist ja üht lihtsat teed ei ole.