Õdus küünlavalgus, ahi köeb õdusalt, lumiste õhtute õdusus … Sõnad „õdus“, „õdusalt“ ja „õdusus“ on kaunis sagedad ja harjumuspärased, vähem aga teatakse ja osatakse kasutada nende aluseks olevat nimisõna „õdu“ (mõnu, hubasus, kodusus) ja veel üht selle tuletist, tegusõna „õduma“. Viimast ei ole „õdu“ tuletiste hulgas „Eesti keele sõnaperede“ raamatuski.

Tolle harva sõna tähendust ei ole tegelikult aga raske aimata: „õduma“ tähendab ‘end kusagil mõnusalt tundma; mõnulema; mõnusasti olema või elama’. Elmar Muugi „Väike õigekeelsus-sõnaraamat“, mille kümme trükki ilmusid 1930. ja 1940. aastatel, seletab seda sõna ühe teise harva ja toreda tuletise abil: „õduma“, see on sama mis „mõnuma“.

Saabuva nädalavahetuse ja sõbrapäeva eel ongi sünnis soovida: jätke töö ja hakake õduma! Kuid sama sõna on kasutatud veel tähenduses ‘edenema, laabuma’. „Aga ütle, miks ei õdu see pidusöök,“ küsib Gustav Suits oma proosaluuletuses „Vana Tühi“ (1921). Paistab, et see tuletis üldse meeldis Suitsule, sest näiteks oma artiklis „Balti kirjandusajaloo katse“ (Eesti Kirjandus 5, 1929) kõneleb ta nii „baltlaste õdumisaastaist“ kui ka „Baltikumi härrasrahvuse õdumisest“, siis küll pigem jälle selle sõna esimeses tähenduses.

Ajalehe Uus Eesti 1940. aasta 15. juuni numbrist leiame veel ühe tüvest „õdu“ tuletatud sõna. Toona oli aktuaalne sõnale „kuurort“ eestilise vaste leidmine – muu hulgas soovitati sõnu „ravistu“ ja „kosukoht“ – ja nõnda teebki keegi J. V. lugejakirjas ettepaneku võtta kuurordi tähenduses tarvitusele uudismoodustis „õdul“, mis käänduks nagu „agul“. Sellega saaks mugavalt liitsõnu moodustada („suviõdul“, „taliõdul“, „mägiõdul“, „õdulküla“) ja „kuurordis viibima“ kohta võiks siis öelda „õdulema“. „Selle uue sõna puhul on meil tegu tüve „õdu“ – (õdus, õduma) vabatuletisega sõna „agul“ inspireerival eeskujul,“ täpsustab J. V.

Kurioosse „õduli“ kasutamist ma küll soovitada ei julge, veidi vähem kurioosset sõna „õduma“ soovitan aga soojalt ja kasutan isegi.