Täiskasvanute koolituse kvaliteet – sadul sea seljas?

26. veebr. 2021 Riina Kütt TÜ haridusinnovatsiooni magistrant, koolituskeskuse Tungal juhataja, täiskasvanute koolitaja - 9 Kommentaari
TÜ haridusinnovatsiooni magistrant, koolituskeskuse Tungal juhataja ja täiskasvanute koolitaja Riina Kütt.

Hiljuti ilmus ERR-i portaalis uudis pealkirjaga „Ministeerium tahab täiskasvanute koolitajatele rangemaid nõudeid“ (17.02). Võib arvata, et need täiskasvanud, kellel on koolitustega pigem negatiivne kogemus, noogutasid seda lugedes nõustudes. Samal ajal leidus ilmselt ka neid, kelle juuksed artikli lugemise järel meelehärmist püsti tõusid. Miks nii? 

Esmalt tuleb rõhutada, et kui jutt on TÜ haridusinnovatsiooni magistranttäienduskoolituse kvaliteedi kontrollist ministeeriumi poolt, on kõne all ainult riigi rahastatav täienduskoolitus. See tähendab, et fookuses on riigihanked, Riigi Tugiteenuste Keskuse projektid, töötukassa koolituskaardi partnerlus ning kõigi avaliku sektori asutuste ja organisatsioonide poolt oma personalile tellitud koolitused. Täiskasvanute koolitajad, kes tegutsevad erarahastuse baasil, ja õppijad, kes ise enda koolitamise eest maksavad, võivad end riigi seatud nõuete osas jätkuvalt vabalt tunda, sest neile kõnealune kvaliteedireeglistik ei kohaldu.

Edasi peatungi riigi rahastataval täienduskoolitusel ning keskendun neile mõistelistele ja kontseptuaalsetele ebakõladele, mis mõjutavad olulisel määral sisulist kvaliteeditööd.

Kas sadul teeb seast hobuse?

Teemasse põgusalt süvenedes võib tunduda hea mõte nimetada kõiki täiskasvanute osalusel toimuvaid organiseeritud õppetegevusi täienduskoolituseks. See võis tunduda suurepärane lahendus ka siis, kui valmistati ette praegu kehtivat täiskasvanute koolituse seadust. Seda kinnitab nimetatud õigusakti seletuskiri, milles väidetakse, et täiskasvanukoolituse valdkonna terminoloogia ühtlustamine koos teiste muudatustega korrastab täiskasvanute täienduskoolituse valdkonda, muudab täienduskoolitusasutuste tegevuse läbipaistvamaks ning parandab kvaliteetse täiskasvanuhariduse kättesaadavust.

Viis aastat uue loogikaga seaduse rakendamist on praeguseks ära näidanud terminoloogilise ühtlustamise ebaloogilisuse ja kahjulikkuse, sest vabaharidust, mille filosoofilised juured asuvad hoopis teises mullas kui tööalase täienduskoolituse omad, ei ole võimalik taandada „mittetööalaseks täienduskoolituseks“. Vabaharidusele ei saa rakendada seaduse ja rakendusaktide tasandil tööalase täienduskoolitusega samasuguseid nõudeid ning oodata, et see annaks samal ajal ka tulemuse, mida meie ühiskond riigi rahastatud vabahariduselt õigustatult ootab. 

Mis on vabaharidus?

Vabahariduslik liikumine on Eesti taasiseseisvumise järel toimetanud sogastes vetes, mille arengusuundi on suure osana dikteerinud riigi kui peamise rahastaja nõuded. Lugu on pikk ja keeruline ning väärib eraldi käsitlust. Artikli eesmärgist lähtuvalt esitan vaid mõned olulised kvaliteedi teemaga seotud aspektid. 

Ajaloolis-kultuurilisest perspektiivist vaadatuna liigitub vabaharidus täiskasvanuhariduse alaliigiks, mille juured on antiikhumanismis ja liberaalses haridusfilosoofias. See on valdkond, mida nimetatakse paljudes Euroopa Liidu täiskasvanuõpet käsitlevates dokumentides viimasel ajal kui liberal adult education (liberaalne täiskasvanuharidus). Seda tehakse selguse huvides, sest väljend adult education (täiskasvanuharidus) on riikide ajaloolise ja kultuurilise mitmekesisuse tõttu liiga paljude tähendustega koormatud ning võib sõltuvalt kontekstist tähendada absoluutselt kõiki täiskasvanuhariduse, õppe, õppimise ja õpetamisega seotud tegevusi.

Vabaharidus ei ole täiskasvanute huviharidus, ehkki viimasel ajal on olnud märgata tendentsi hakata seda niisugusel kujul määratlema (vt nt haridusvaldkonna arengukava 2021–2035). Vabaharidus on oma olemuselt suurem ja sügavam kui täiskasvanute huviharidus ja seetõttu on nende terminite võrdsustamine mitteasjakohane, et mitte öelda problemaatiline. 

Täiskasvanute huviharidus võiks täiesti loogiliselt olla see valdkond, kuhu riik raha ei panusta ning seetõttu ka kvaliteedinõuete kontrollimisega kuidagi ei sekku. Eestkoste alt vabad täiskasvanud vabaturumajandusega riigis peaksid omama õigust osta oma raha eest ükskõik missugust teenust tingimusel, et nad ei kahjusta seeläbi kaasinimesi ega ühiskonda laiemalt. 

Vabahariduses potentsiaalina olemasolevas mõõtmes aga ei käsitata õppivat täiskasvanut pelgalt oma isikliku huvi rahuldajana, vaid inimest kui ühiskonna liiget, kelle vastutus ennast arendada lähtub iga üksikisiku vastutusest inimkonna kui terviku eksistentsi ja kultuurilise arengu eest. Selle avara ühiskondliku mõõtme kaudu jõuab vabahariduslike koolituste rahastamise juurde ringiga tagasi ka avalik huvi. 

Kuna sotsiaalne tellimus on üldises plaanis niikuinii olemas, võiks vabaharidus Eestis olla valdkond, mis lisaks kultuurilise järjepidevuse kandmisele ja aktiivse kodanikkonna kujundamisele kaasa aitamise kõrval peab oma südameasjaks ka sotsiaalse sidususe suurendamist ja osalejate ühiskondliku seisundi parandamist. 

Vabaharidus võiks niisugusele rollile pretendeerida seda enam, et hoolimata elukestvas õppes osalemise kõrgest üldprotsendist on Eesti täiskasvanuhariduses märgata suurt kihistumist. Kõrgharidusega täiskasvanute õppes osalemine on meil ligi neli korda kõrgem kui madala haridustasemega inimeste õppes osalemine, kuid terviklikku vastutust olukorra parandamise eest ei ole seni veel ükski esindusorganisatsioon ega -institutsioon võtnud. 

Eelnevat kokku võttes saab väita, et riik peaks igal juhul hoiduma vabahariduse taandamisest täiskasvanute huvihariduseks ning haridus- ja teadusministeeriumil võiks olla vabahariduse kvaliteeditöö suunamisse asja küll, aga mitte samal kujul ja samast loogikast lähtudes nagu tööalase täienduskoolituse puhul. 

Paneme sadula hobusele tagasi 

17. detsembril 1999. aastal vahetasid Õpetajate Lehe veergudel üpris tuliselt arvamusi ETKA Andrase tollane juht Talvi Märja ja vabaharidusliidu juht Ivo Eesmaa teemal, kas täiskasvanuharidus Eestis peaks tähendama vabaharidust nagu Põhjamaades või tööalast täiendkoolitust. Näib, et ring on täis saamas ja ligi paarkümmend aastat toimunud püüe võrdsustada täiskasvanuharidus tööalase täienduskoolitusega ning hoida vabaharidust selle kõrval täiesti eraldi „mittetööalase täienduskoolituse“ valdkonnana, on oma aja selgelt ära elanud. 

Kui soovime, et tööalane täienduskoolitus oleks kvaliteetne ja annaks tulemusi, mida erialane, kutse- ja ametialane täiendus- ja ümberõpe andma peab, ning tahame, et täiskasvanuharidus hõlmaks samal ajal ka selgelt defineeritud, õigusaktidega tagatud ja rahaga toetatud valdkonda, mille põhitähelepanu keskendub sotsiaalse kaasatuse suurendamisele ning neile ühiskonnaliikmetele, kes seni on elukestvast õppest kui avalikust hüvest eemale jäänud, tuleb täiskasvanuhariduse teemale läheneda pigem tegevusvaldkondi eristades kui ühtlustades.

Retrospektiivselt dokumente analüüsides on selge, et kvaliteediprobleeme on olnud igas täiskasvanuhariduse alaliigis, nii tööalases täienduskoolituses kui ka vabahariduses. Paraku ei ole lähenemine „pole mõistet, pole probleemi“ andnud soovitud tulemusi. Mõistete ühtlustamine on selle asemel nihutanud teatud probleemide avaldumise mõnda teise kohta ja osa probleeme isegi võimendanud. 

Nii ei leidu haridus- ja teadusministeeriumi tellimusel Eesti kõrg- ja kutsehariduse kvaliteediagentuuri poolt ligi kaheaastase töö tulemusena koostatud ja 2020. aasta kevadel avaldatud raportis „Täienduskoolituse kvaliteet – vastutus, kitsaskohad, võimalused“ otsest ega kaudset viidet arusaamale, et täienduskoolituse kvaliteedi küsimus on suuresti ka sotsiaalse sidususe teema. Raporti empiiriliste andmete põhjal tehtud järeldused on tööalase täienduskoolituse võtmes, hoolimata tõsiasjast, et Eesti elukestva õppe olukorda käsitlevas „Hariduse ja koolituse valdkonna ülevaates 2019“ seostatakse kvaliteediagentuuri töö ajend üheselt madala haridustasemega täiskasvanute õppes osalemise suurendamise vajadusega.

Täiskasvanuharidusel on ühiskonnas väga mitu funktsiooni ning sisulise kvaliteedi edendamiseks tuleb õigusaktide koostamisel ja rahastusotsuste tegemisel sellest ka lähtuda. Tegemist on ülimalt olulise valdkonnaga, mis võib kujuneda suures ulatuses tühjaks tööks, juhul kui tegelda tagajärgede, mitte põhjustega. Võtame õige selle sadula sea seljast ära ja paneme tagasi hobuse selga! Aga kvaliteetselt, palun!


9 arvamust teemale “Täiskasvanute koolituse kvaliteet – sadul sea seljas?”

  1. Reet ütleb:

    Braavo. Ometi on keegi sõnaselgelt seletanud valitsejate pimetähni olemust täiskasvanute hariduses. Vabaharidus ei ole tõesti huviharidus, ta on oma olemuselt kodanikuharidus. Eelmisel sajandil suunatud Homo Sovieticusest vabanemiseks ja rahvuslikkuse turgutuseks…rahvariiete valmistamise kursused jne. Sellel sajandil sotsiaalse sidususe tugevdamiseks…keeleõpe, sotsiaalsete oskuste õpe, võtmeoskuste õpe jne.
    Tänan autorit selge ja sisuka artikli eest.

  2. Jüri Ginter ütleb:

    Kui kirjutame haridusest, siis peaksime jääma EV põhiseaduse raamidesse: § 37. Igaühel on õigus haridusele. … Hariduse andmine on riigi järelevalve all.

    Seda peaksime arvestama ka vabahariduse defineerimisel. See peaks olema midagi, mille andmine on riigi järelvalve all.

    Mulle jääb arusaamatuks huvihariduse alaväärtustamine. Pigem võiks igasugune haridus arvestama ja lähtuma õppija ja ühiskonna huvidest.

    Kasutan võimalust korrata oma ettepanekut, et täiskasvanute koolituse seaduse asemel peaks olema täiskasvanute hariduse seadus. See lähtuks põhiseaduse sättest, et igaühel on õigus haridusele. Seadus peakski reguleerima seda, kuidas täiskasvanud seda õigust realiseerida saavad. Praegu reguleerib seadus koolitusasutuste tegevust.

  3. Tiina Jääger ütleb:

    Nõus Jüri Ginteriga, et “seadus peakski reguleerima seda, kuidas täiskasvanud seda õigust realiseerida saavad”. Korrastamise tuhinas unustame sageli ära õppija ja tema õpisoovid ning-vajadused, keskendudes koolituse korraldajate ja rahastajate soovidele/vajadustele.
    See, mida praegu täiskasvanute huvihariduseks nimetame, on ajalooliselt nii Eestis kui Põhjamaades ikka olnud vabahariduse osa. Segadus on pigem tekkinud sellest, mida peaks rahastama riigile kuuluvast rahakotist ja mis jääb õppija kanda.

  4. Teet ütleb:

    Ka Jüri arvamusel on jumet.

    Igal juhul see ühtlustamine, sarnastamine, lihtsustamine tuleks lõpetada. Muidu võiks ka tootmises ja tarbimises teatada rahvale, et mis sokk, põlvili ja sukk…. Kõik on üks sukk ainult erineva pikkusega!

  5. Henno ütleb:

    Mina olen kohanud väga väikese kasuteguriga koolitusi.
    Vahel jääb mulje, et koolidirektor tellib selliseid ,vaid selleks , et näidata, et koolivaheaeg on enesetäiendamiseks, mitte puhkamiseks.

  6. Iiris ütleb:

    Ütlen sõna sekka, sest ma ei loe artiklist välja huvihariduse alaväärstamist või peab Jüri silmas üleüldist huvihariduse alavääristamisest. Tegelikkuses ei saa sellegagi nõus olla. Huviharidusel, ka täiskasvanute huviharidusel on oma kindel roll, aga nagu autor kirjutas, siis vastutus huvihariduse pakkujate ja tarbijate puhul jääb nende endi kanda, seda ei ole vaja kvaliteedistandarditega reguleerida, turg paneb asja paika. Vabahariduse sisu ja olemus on pisut sügavamad, tema roll kodanikuühiskonna kasvatamisel oluline kogu riigi vaates.

  7. Riina Kütt ütleb:

    Suur tänu hoogsa arutelu eest! Nii palju häid ja täpsustavaid kommentaare!

    Lisan enda poolt juurde, et lause “Vabaharidus ei ole täiskasvanute huviharidus” oleks ilmselt pidanud olema sõnastatud “vabaharidus ei võrdu täiskasvanute huviharidusega”, sest see oleks olnud mõtte edasi andmise seisukohalt täpsem.

    Olen nõus Tiina kommentaariga, et tõepoolest sisaldab ja on sisaldanud vabaharidus nimetatud riikides ka huvihariduse komponenti ning Suurbritannias on minu andmetel nende vahel kunagi lausa võrdusmärk olnud, st adult education = täiskasvanute huviharidus.

    Mis puutub huvihariduse väärtuse ja väärtustamise temaatikasse, siis selle osas nõustun omakorda Iirise kommentaariga, sest just nii see oligi mõeldud, nagu tema oma kommentaaris välja toob.

  8. Ants Sild ütleb:

    Suur aitäh Riinale ja Õpetajate Lehele tähtsa teemapüstituse eest.
    Kas EV põhiseaduse sõnastus meid ikka piirab? Kas järelevalvet peame mõistma siin üksnes formaalse riikliku järelevalvena? Või saame seda tõlgendada laiemalt – riik peabki jälgima ja tagama, et ühiskonna jaoks kriitilise tähtsusega valdkond toimiks eesmärgipäraselt! Ja seda ka neis valdkondades, mis töötavad (vabal) turul. Haridus ja selle eesmärk – kompetentsed inimesed, kompetentsed organisatsioonid (=Kompetentne Eesti), on EV ja meie inimeste heaolu ja konkurentsivõime alus. Nende vahel on selge põhjus-tagajärg seos.
    Täiskasvanuhariduse teema aktuaalsust näitab see, kui palju erinevaid osapooli on viimasel ajal aktiivselt kaasa rääkimas – vajadusi sõnastamas: koolitajad, kõik suuremad tööandjate oranisatsioonid (sh haruliidud)jt. Kutsekoda on sõnastamas uut kutsesüsteemi+OSKA kontseptsiooni, mis toetaks elukestvat õpet tervikuna.
    Terminite osas valitsevad vasturääkivused pea kõigis valdkondades väljaspool formaalharidust. Kinnitan, Riina, et tööalase täiskasvanuõppe valdkonnas on segadused sama suured, kui vabahariduses. Selge, et ranget teaduslikku täpsust siin ei saavuta, aga ühtlustatum arusaam on hädavajalik.
    TÄKS’i puuduste kõrvaldamine pole võimalik mõistetes ja elukestva õppe eri osade erinevustes selgust loomata. Erinevaid algatusi ja töörühmi terminite ja käsitluste ühtlustamiseks on olnud, aga need on jäänud pigem kitsasteks ekspertaruteludeks.
    Kas on võimalik, et Õpetajate Leht saab oma veergudel eri vaadete välja toomise ja tutvustamise/ühtlustamise enda vedada võtta? Kindlasti oleks saada vaated TLÜ’lt, TÜ’lt, Kutsekojalt, KFL’ilt jt

  9. Peep Leppik ütleb:

    KOLLEEGID!
    Meie üha silmakirjalikumas maailmas räägitakse järjest vähem SISUST. Nii hea on vadistada mitmesuguseid termineid kasutades HARIDUSEST … Kohtan õpetajate koolitamisel pidevalt inimesi, kes ei tea midagi arengupsühholoogiast ja kognitiivsest psühholoogiast kui TEADUSEST. Aga milliseid (täiend)koolitusi nad on läbinud! Mulje loomiseks on loodud litsentsid-atesteerimised … Alati tuleb küsida – kes on atesteerijad?

    Eesmärgiks näib olevat uudsus-atraktiivsus, et oleks vaid huvitav … Aga mis sellest kasu on?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!