Tuleviku tunniplaan
Tuleviku tunniplaani „õppeained“ peaksid olema lugude jutustamine, uudishimu ja katsetamine, püsivus ja kannatlikkus, loovus, julgus, koostöö jms.
Sellise ideega esines tänavusel Soome suurimal haridusmessil EDUCA 2021 Perttu Pölönen, 24-aastane futurist, leiutaja, helilooja ja inspireeriv kõneleja. Perttu on võitnud EL-i suurima noorte teadusvõistluse ja MIT nimetas ta aastal 2018 üheks 35 innovaatorist Euroopas.
EDUCA 2021 toimus 29. ja 30. jaanuaril Helsingis, seekord veebis, ja messi peateemad olid koroonaaja õpe, haridus tulevikus, õpetaja kompetentsuse areng, hindamiskultuur gümnaasiumis jm. Esimese päeva ettekanded peeti inglise keeles, messi kõik esinemised on järelvaadatavad https://educa.messukeskus.com/ohjelma/.
Kes on lugenud Perttu Pölöse raamatuid „Tulevikuidentiteet“ ja „Tuleviku tunniplaan“, sellele tuli tema ettekanne EDUCA messil tuttav ette, kuid esinemine pani ikkagi kaasa mõtlema. Need kaks raamatut on Soomes bestsellerid, mida aga teadjamad lugejad peavad gümnasistidele sobivaks lugemisvaraks.
„Kas sa oled võimaldaja, innustaja, sünteesija, selgitaja või hoopis mingis muus rollis?“ – niisuguse algusega, millele slaidil sekundeeris pikem loend tulevikus olulistest oskustest-omadustest, tekitas esineja huvi edasise vastu.
Digiilma laienedes peab enam tähelepanu pöörama sellele, mis meid masinatest eristab, teeb meid asendamatuks ja ka õnnelikumaks. Muutuste kiirust ja ulatust silmas pidades on ju üsna mõttetu esitada teismelistele või noorematelegi küsimust, kelleks nad tahavad saada. Meie praegused ametid on nende tööelu ajaks hoopis teistsuguste ülesannetega, lisandunud on sellised töökohad, mida me ei oska ettegi kujutada. Sestap on Perttu Pölöse arvates oluline tähtsustada ametinimetuste asemel hoopis oskustega seotud omadusi ja enesetundmist.
Need omadused, tegevused, oskused, millega seod oma tulevikku, pakuvad raamatu autori arvates hoopis olemuslikumat mõtteainet. Need toovad esile väärtusi ja eesmärke, mis on palju püsivamad kui ametinimetused. Töö saab inimlikuma tähenduse. Selgitaja oskused tähtsustuvad näiteks õpetaja, treeneri, konsultandi ametis, aga nendest oskustest lähtudes on lihtsam end kujutleda ka kellegi teisena. Ametinimetusega oma tulevikku ahendada on suur risk.
Pölönen tõdeb, et me kõik oleme segu mitmesugustest oskustest. Oma „tunniplaanis“ keskendus ta 12 oskusele, millel on tema arvates tulevikus eriline tähendus. Nappi esinemisaega mahtus vähe pikemaid põhjendusi, eriti lõpuminuteil. Raamatute tagasisideski heidetakse talle ette pealiskaudsust. Mulle tunduvad need 12 ainet siiski vähem või rohkem edasimõtlemist väärivat.
Lugude jutustamine ja suhtlus – oskus iseendast rääkida, oma ideid esitleda ja põhjendada, tuua esile oma ideede väärtusi, end mõistetavaks teha. See peaks juba põhikoolis saama harjumuseks. Just motivatsiooni ja põhjuste ning väärtuste esitlemise oskus on see, milles masinad, robotid meid asendada ei saa. CV-gi ei peaks olema pelk faktirida, loona on see palju kõnekam ja mõjuvam, seda ei unusta nii kergesti.
Kired ja loomus – iseenda, oma huvide parem tundmine, et tajuda ka seda, missugusesse ümbrusse sobin. Kirg suunab tegema rohkem, kui nõutakse. Ka rutiinses töös võib oma loomusele ja kirele toetudes üllatavaid lisaväärtusi luua.
Uudishimu ja katsetamine – juba lasteaiast peaks tähtsustuma loominguline lähenemine, kus ei tähtsustata ühesugust „õiget“ tulemust, kus uudishimul ja katsetamisõhinal on tähtis koht.
Püsivus ja kannatlikkus – meid ümbritsev keskkond on harjutanud meid tähelepanu kiirelt ühelt objektilt teisele ümber lülitama. Pikemad projektid ja keskendumist nõudvad ülesanded aitaksid sellele vastukaalu luua.
Tulevik ja tehnoloogia – tuleviku suundumused räägivad haigustest, kliima soojenemisest, suurenevast konkurentsist ja tehnoloogia tungimisest igapäevaellu. Kuidas saada hakkama maailmas, kus prognoositakse ka vaimsete häirete kasvu.
Empaatia ja ausus – teesklusest ja reklaamidest on vaja läbi näha, ausust aus pidada. Oleme head valetajad, kui ennast kirjeldame.
Eetika ja moraalne julgus – seadused tulevad teatud viivitusega. Kuidas me käitume, millega arvestame, kui reeglid on kehtestamata?
Tõlgendamine ja meediakriitilisus – vanemate ja lähedaste kõrval on kasvataja rollis sotsiaalmeedia, tuhanded salakasvatajad, kellest ja kelle mõjust vanemad ja kool teadlikud pole. Tähtis on õpetada lapsi kuuldut-loetut tõlgendama, meediakriitiliseks suhtumiseks ette valmistada.
Loovus ja improvisatsioon – see on kui värav teadmatutes olukordades hakkamasaamiseks.
Probleemide lahendamine ja kohanemisvõime – seostub paljus enesetundmisega.
Ettevõtlikkus ja meeskonnatöö – ise pead õppima vastutama, pole enam selliseid töid, kus tööandja annab sulle kindluse. Ka koostööks on vaja õppida.
Heaolu ja enesetundmine – tervise tähtsus, oma piiride tundmine ja oma tervise ning heaolu eest hoolitsemine. Ei pea kõike teadma, tähtis on jõuda hoiakuni – suudan toime tulla, saan hakkama, olen edukas.
Perttu Pölönen tõdeb: „Kooli ülesanne on aidata leida kirg ja enesekindlus. Maailma ei muudeta olemasoleva vastu võideldes või vanast lahendusest uut versiooni kujundades. Maailma muudetakse, luues alternatiive, mille valguses vana lahendus kõlbmatu tundub.“
Tundub süsteemitu lähenemine, aga mõtteainet pakub. Kooli eesmärk peaks olema, et kooli lõpetaja saaks pärast kooli elus iseseisvalt hakkama. Kui selle eesmärgi vaatenurgast kooli vaadata, siis oleks paljugi vaja ümber korraldada.