Uus mantra – heaolu hariduses
Kui õppimise aeg on elu ise, mitte ettevalmistus eluks, siis ei saa õppimine olla ainult heaolukeskne – see peab olema ka probleemikeskne, sest elu koosneb probleemidest.
Kuuldes sõnapaari „heaolu hariduses“, meenub mulle kui täiskasvanute õpetajale esmajärjekorras Põhjamaade õpiringide traditsioon, kus täiskasvanud ise korraldavad oma õppimist, valides nii õppimise teemasid kui ka meetodeid. Ja nad on rahul. Neil ongi heaolu hariduses.
Eks meil Eestiski ole pikka aega sellise õppeviisi vastu huvi tuntud, kuigi sellega kaasneb kurblik ohe: „Need on ju rikkad riigid.“ On jah, aga kuidagi nad ju sellisteks said! Keegi ei toonud seda kandikul kätte, ise ehitasid ja nägid vaeva. Ei saa salata, ka meie teeme regulaarselt jõupingutusi tuleviku nimel, püüdes arvestada seejuures õppija heaoluga. „Tark ja tegus Eesti 2035“ on väga optimistlik kirjutis, kuid mõjub mõnele õpetajale nagu pidu katku ajal.
Sellegipoolest pakub ühistöö võimalusi heaoluks hariduses, nagu näiteks ka Waldorfi koolide aktsepteerimine Eestis. Nüüd võiksid maakonnad julgemini toetada neid humanismi sädemekesi oma hariduselus. Noored tulevad maale, kui seal on tuntud ja tore kool nende lastele. Tööd teevad nad ju enamasti nn kodukontoris. Heaolu inimese elus ja hariduses ei tähenda ainult materiaalset keskkonda, vaid eelkõige seda vaimset keskkonda, kus ta päeva jooksul kõige rohkem aega veedab.
Heaoluks vajalikud üldpädevused
Kuidas siis mõista heaolu? Kas selle alla kuulub õppimise kõrval ka töö (mille võtavad üle nupukad robotid), sh õpetaja töö, mis kolib virtuaalkeskkonda? Kes peaks vastutama õpetava inimese heaolu eest: ametiühing, koolipidaja, lapsevanemad, HTM? Teatavasti on TÜ-s juba 2017. aastast õpetajatele täiendusõppeprogramm „Lapse subjektiivne heaolu hariduses“, kus arendatakse õpetaja neid pädevusi, mis on vajalikud õpilase heaolu arvestava õpikeskkonna arendamiseks. Eurorahaga lükati käima.
Põhimõtteliselt olen nõus, et kui üldse miski, siis õmblusteta haridus on üks inimarengut toetav jõud lähiaastatel. Formaalharidus või, nagu tavaks öelda, kooliharidus muutub kindlasti paindlikumaks. Kui õppijal on valikuvõimalusi, siis tunneb ta ennast paremini. Seega on üks heaolupädevus osata teha arukaid valikuid. Aga meenub ka antiigist meieni jõudnud ütlus „nosce te ipsum“ ehk „tunneta iseennast“. Teiste sõnadega – oska läbi mõelda, mida sa tegelikult vajad.
Mammutkoolid ja kaasav haridus on n-ö ajastu veidrused. Need ei too heaolu, vaid ökonoomsust. Maakonnad hakkavad teadlikult kujundama oma koolikorraldust, sest sellest sõltub tulevikus nende jõukus ja elanike arv. Ärksad ja ennast arendavad inimesed kindlustavad kodukoha arengut. Tahan öelda seda, et heaolu hariduses ei ole ainult hariduse, vaid ka kultuuri küsimus. Võimu ja vaimu suhtlus võiks ometigi tiheneda loomulikuks arenguhoovaks.
Uue täiskasvanute haridusseaduse (TäKS) väljatöötamise kavatsuses nõustun seisukohaga, et haridusasutuste kvaliteedikontroll lonkab. Arvan aga, et mitte kontrolli ei pea arendama, vaid haridusasutuse juhi kompetentsust ja vastutust tuleks oluliselt tõsta. Julgen küsida ka vilkalt liikvele läinud sõnaühendite „tõenduspõhine õppemetoodika“ ja „õppemetoodiline materjal“ kohta. Veel mõni aastad tagasi öeldi „teaduspõhine“, mis pani enamiku koolitajaid muigama. Siis muudeti see häbelikult tõenduspõhiseks, mis tegelikult asja ei muuda. Kas siin viidatakse sellele, et keemikutelt on tarvis heakskiitu, et korraldada seebikeetmise kursusi?
Oh Sa armas alma’kene!
Nüüd tahetakse teha sinust siis tõsist massiülikooli. Kuidas jääb eliidiarendamise hälliga? Eduks loetakse nüüd üha rohkem kursusi, mille lõpus saadakse mikrokraad/oskustunnistus. Seda nimetatakse tasemeõppe ja täienduskoolituse sümbioosiks. Aga mis saab põhimõttest 1% teadusele? Sellise rahastuskombinatsiooniga on lihtne öelda: „Aga me ju suurendasime teie rahastust.“
Teadus oleks nagu midagi, mida saab teha ka suurest huvist ja rõõmustada siis rahvast, kes nagunii millestki aru ei saa. Mis ajastu see on, kus Ülikoolist tehakse rahvakool? Kolleegidega rääkides on esile tõusnud idee eraldiseisvast õpetajate seminarist. Põhjamaades õpitakse õpetajaks seminarides ja noored tunnevad ennast seal hästi. Selline seminar annaks eelkõige rakenduspõhist kõrgharidust.
Üha paisuv täienduskoolitus oma suveülikoolide, kolmanda nooruse ülikoolide ja muu sellisega on suures osas nn varjatud rahastamine. Mitte et see halb oleks, aga mängureeglid lööb see igatahes segamini ja paljud probleemikeskse õppega täiskasvanute koolitamise organisatsioonid kannatavad. Ministeeriumi poolt vaadates näib argumendiks olevat jälle see tõenduspõhisus. Justkui oleks tõenduspõhisust üksnes ülikoolis!
Oluline küsimus on hoopis: mida teha, kui koolituse pakkujate hulgas leidub sullereid, kes tõenduspõhisusest rääkides seda printsiipi tegelikult ei järgi. Järelevalve on kohmakas. Tsiteerin TäKS-i: „Seega võib hindamine sisaldada enesehindamise analüüsi tegemist, infrastruktuuri, kliendikesksust jne.“ Arvan, et kontroll õppe kvaliteedi üle tulebki anda õppijate enda kätte, nagu see on laialdaselt Põhjamaades.
2018. aastal korraldati kokku 90 711 täienduskoolitust 420 343 osalejale. Pea iga teine eestimaalane on käinud õppust võtmas. Formaalhariduses on hakatud rääkima õpirajast, mis on täiskasvanuhariduses vana asi ja millele on vaja anda ka üldhariduskoolis roheline tee – valikuvõimalused tekitavad parema tunde!
Massilise koolikiusamise, õpetajate ja õpetajate abide krooniline puudus ja ebakohane palk on olnud meil aastakümneid valupunkt number üks. Ju oleme selle kroonilise haigusega nii ära harjunud, et enam ei märkagi. Küsimus on nüüd selles, kas suudame võtta sõnapaari „heaolu hariduses“ tõsiselt või oskame leida pigem bürokraatlikke ja ainult paberile jäävaid lahendusi.
Õppimine ei pruugi olla ainult lineaarne ja loogiliselt üles ehitatud, sest elu on täis ootamatusi ja üllatusi. Õppimine ei saa olla ka ainult distsipliinikeskne, sest elu ei ole selline. Küll aga eeldab õppimine kui elu ise teatavat eneseohjamise oskuse arengut, õpioskusi, eneseväljendus- ja koostööoskusi, julgust ning oma potentsiaali maksimaalset realiseerimist. Siin näeme humanismi realiseerumist – inimesel on õigus ja vabadus olla ning saada üha rohkem iseendaks, Ta valib ise jõupingutusi väärivad tegevused, arvestades ühiskonnas välja kujunenud norme.
Aituma, Reet Valgmaa!
Kui rajame HARIDUSE heaolule, siis kaob peagi haridus ISE. See on Eestis juba täiesti tuntav …
Tõeline haridus nõuab maast madalast kokku puutumist RASKUSTEGA ja võimalust raskusi-vastuolusid ületada-lahendada … Selline on lihtne arengupsühholoogiline tõde!