Vaata! Kuula! Proovi järele teha! Ja siis hakka mängima!

Ühel pärastlõunal kohtusid Viljandi pärimusmuusika aidas seal tegutseva vabahariduskooli August Pulsti õpistu juhataja Janne Suits ning õpistu üks populaarsemaid koolitajaid Piret Aus, et rääkida täiskasvanuõppest, täiskasvanud õppijatest ja muusika vajalikkusest ning toimest igapäevaelus.

Janne Suits: Oled August Pulsti õpistu üks aktiivsemaid koolitajaid. Mida sa õpetad ja kuidas kirjeldad ennast kui õpetajat?

Piret Aus: Ma loodan, et ma ei õpeta, vaid jagan kogemusi, oskusi. Püüan teadmiste jagamise protsessi hoida partnerlussuhtena, kus omavahel vahetatakse teadmisi ja kogemusi. August Pulsti õpistus õpetan huvilistele karmoškamängu.

Kuidas sa karmoškani ja sealt edasi karmoška õpetamiseni jõudsid?

Karmoška tuli minu ellu viis aastat tagasi ja karmoška juurde viis mind repertuaar, tantsulood, mida selle pilliga mängitakse. Võibki öelda, et armusin enne repertuaari ja siis võtsin pilli kätte. Lihtne oleks arvata, et akordionimängu taustaga läheb teiste lõõtsalistega sõbraks saamine kergelt, aga kus sa seda! Karmoška nõudis omajagu pusimist, enne kui silmad tekkisid sõrmeotstesse. Ega ma ole karmoškamängus ise ka veel tehniliselt kaugeltki perfektne. Mis mulle selle pilli juures meeldib, on see, et eduelamus tuleb väga kiirelt ja saan nautida seda, mida juba oskan.

Pärimusmuusikas õpitakse eeskuju pealt ja kuulmise järgi, usun, et sel moel inspireerin ka teisi. Ma viitsin ja tahan koos oma õpilastega õppida, sest see on ka minu jaoks põnev ja ma ei karda eksida. Pean vahest neile tunnistama, et ma ei oska üht lugu ja mõni teine lugu ei tule mul veel üldse, aga nii proovimegi koos algusest minema hakata. See vast on julgustav ka täiesti algajatele.

Miks üks täiskasvanu pillikursusele tuleb, ja veel olulisem, miks ta sinna käima jääb?

Tullakse ikka huvi ja uudishimu pärast. Mõnele on see lapsepõlveunistus, mille saab praegu teoks teha. On juhuseid, kus vanaisa on pilli pärandanud ja tekib soov proovida, mis häält see pill teeb. On ka neid, keda pereliikmed utsitavad, mõni hakkab lapse kõrvalt pillimängu õppima. Igasuguseid põnevaid lugusid räägitakse, mis teed pidi on kursusele jõutud. See eriline viiruseaasta on pannud inimesi omal moel proovile: uusi asju tegema, uusi oskusi omandama ja õppima.  

On oluline, et kursusele tulnul on kirg muusika vastu. Meie eesmärk kursusel ei ole ilmtingimata jõuda suurtele lavadele esinema. Peamine eesmärk on pilliga sõbraks saada. Esialgu enese jaoks, ja kui läheb hästi ja meeldib, siis juba teistega koos ja miks mitte natuke ka teistele. Meil on sõbralik õhkkond, kus hindeid ei panda, esinema ei sunnita. Üks reegel siiski on: kui koos mängime, siis on oluline, et mängiksime ikka üht ja sama lugu.

Kirjelda mõnda eduelamust. Mis juhtub täiskasvanud õppijaga kui ta saab aru, et tal tuleb pillimäng välja?

Õnn tuleb õuele, silm läheb särama. Mul just viimases grupis üks naisterahvas arvas, et tal kulub vähemalt kolm aastat, enne kui ühe loo selgeks saab ja julgeb tantsuklubis teiste pillimeestega koos üles astuda. Ta on ise pidudel pigem tantsija, kuid soovis end ka pillimehena proovile panna. Läks mööda vaid kaks kuud ja meie grupil avanes võimalus Viljandis, aida tantsumaja sündmusel mängida. See motiveeris teda väga ja sel õhtul kui ta teiste pillimeestega aida saalis mängida sai, oli ta nii õnnelik. Selle töö tegi ta ära ju ise! Minu osa oli vaid näidata mis nupu pealt lugu algab ja õige ots kätte anda.

Eesti pärimusmuusika keskus kuulutas eelmise aasta lõpus välja stipendiumikonkursi. Kandideerisid ja said ka stipendiumi. Räägi natuke ka sellest projektist.

Olen pärit erilisest perest ja tänu sellele on minu jaoks erivajaduste märkamine ja elamine erivajadustega inimeste keskel normaalsus ja elu osa. Üks valdkond, millega ma viimased kümme aastat teadlikult tegelen, ongi, kuidas teha kultuurisündmused kättesaadavaks erivajadustega inimestele. See tähendab näiteks kontsertide või teatrietenduste tõlkimist eesti viipekeelde kuulmispuudega inimestele või tantsuetendusele kirjeldustõlke loomist, et sellest saaksid osa ka nägemispuudega inimesed.

Lisaks on minu ellu tulnud ka vähekindlustatud sihtgrupid, näiteks eakatele õppijatele mõeldud väärikate ülikool ning koolitused töötukassa klientidele. Olen kohtunud inimestega, kes on kaotanud usu iseendasse, kes on ehk koondatud ja tunnevad, et neid ei ole ühiskonnale vaja. Nii tekkis mõte ja edasi juba projekt võtta need inimesed, kes on eluprobleemide keskel järje kaotanud, ja tuua nad karmoškatundi. Muusika kaudu loodan inimeste silmad taas särama saada, et nende usk iseendasse taastuks ja nad tahaksid veel elust rõõmu tunda ja seda rõõmu oma lähedastele jagada. See on kõige olulisem.

Kas eduelamus on sinu kursustel alati garanteeritud?

Ma loodan, aga garanteerida ei saa. Samas vähemasti omalt poolt proovin anda julgustust ja tuge. Ma ei luba õppuril tunnis iseennast halvustada ega öelda, et ta ei saa, ei oska ega saa kunagi oskama. Ma ei lähe sellise provokatsiooniga kaasa. Pigem ulatan käe ja hakkame otsast minema, siis lasen käest lahti ja edasi läheb ta ise. Muusika algab vaikusest. Vaata! Kuula! Proovi järele teha! Ja siis hakka mängima! 

Mida ütleksid inimesele, kes on mõelnud tulla August Pulsti õpistu kursustele või mõnd pilli õppida, aga mingil põhjusel ei ole selleni jõudnud?

Kui mõttele ei järgne esimest sammu, siis ei juhtu mitte midagi!