14. märts on päev, mil võiks mõelda kahele olulisele ainele

Heal lapsel öeldakse olevat mitu nime. 14. märtsil tähistatakse mitut hariduse ja haritusega seotud päeva: on emakeelepäev, π-päev (3,14) ja rahvusvaheline matemaatikapäev. Paar mõtet selles loetelus viimasest.

Miks sellest päevast rääkida? Ei ole vaja valida aasta valemit, aasta võistlust, õpetajat või õppejõudu. Samuti puudub vajadus täiendada ainevõistluste nimekirja. Kutsun mõtlema matemaatikale kui meie igapäevasele teekaaslasele, nagu on seda emakeel, tehnikasaavutused, teadmised ühiskonnast ja loodusseadustest.

Mõtleme sellele, miks on see kaunis ja paljudele teistele oma saavutusi lahkelt jagav teadus ning selle esindajad ühiskonnas nagu teisel pool rindejoont. Toon paar näidet.

Miks ei usuta prognoose?

Kõige sagedamini kuuleme praegu matemaatikast koroonaga seotud uudistest. Värske akadeemik statistikaprofessor Krista Fischer aitab ennustada olukorda riigis statistiliste mudelite abil ega ole seni eksinud. Miks siis need, kes peaksid otsuseid langetama, ei usu prognoose?

Aasta tagasi oldi üldse väga pahane, miks on teadusnõukojas statistik, kes on vaikimisi eluvõõras ega tea päriselust suurt midagi. Ometi on statistika väga eluline matemaatika haru.

Lugupeetud teaduste akadeemia president Tarmo Soomere, kes oma doktoritöö kaitses matemaatikuna lainetest, ennustas Pärnu üleujutusi jaanuaritormis oluliselt täpsemalt, kui seda tegi riigi ilmateenistus, ja jällegi ei usutud spetsialisti.

Igapäevaelus on lähim side matemaatikaga koolis käivate laste kaudu. Siin kulgeb rindejoon õpilaste ja nende vanemate ning õpetajate ning muude kooli tegelaste vahel. Ühelt poolt osa vanemate arusaam, et kui neil oli koolis matemaatika raske ja õpetajaga ei klappinud, tuleb sellist suhtumist matemaatikasse sisendada ka lapsele ja kodus ta juba eos „üles keerata“. Teiselt poolt üritab osa õpetajaid maksku mis maksab oma arusaamist peale suruda. Õpetaja on siin nõrgemal positsioonil, sest tema karjäär kestab kauem kui lapse koolitee. Inimene aga kulub ning tekib läbipõlemise oht. Siin on kerge kaotada silmist kooliskäimise tegelikku mõtet, milleks on noore inimese arenemine. Õnneks käib see siiski vaid osa inimeste kohta ja enamik õpetajaid ning õpilasi on ühel meelel. 

Pandi kolm ära

Toon mõned näited enda kogemusest müütidega võitlemisel.

Esimesed kaks kivi lähevad haridusasutuste kapsaaeda. Kui mind valiti paar aastat tagasi Tallinna tehnikaülikooli aasta õppejõuks, sain kutse osaleda TTÜ arenguseminaril Vihulas. Tegin seal oma tööst lühikese ettekande. Minu peamine mõte oli, et tehnikaülikool kui asjalikke inimesi koolitav kool ei peaks levitama müüti, et kõik, kes saavad matemaatikast, füüsikast või keemiast aru või oskavad programmeerida, ei ole ilmtingimata opakad elik muidu keerulised natuurid. Kui mind ei usutud, tõin üsna värske näite ülikooli enda turundusosakonna kokku pandud kuulutusest. Vaadake ja mõelge ise, mis ettekujutus tekib inimesest, kes õpib matemaatikat.

Tunnen paljusid kolleege eri ülikoolides ja üldhariduskoolides, aga sellist tüüpi veel pole kohanud. Enamasti on nad väga toredad inimesed ega eristu millegi poolest teistest. Seda nii Eestis kui mujal. Positiivse näitena võib tuua esile uut Delfis avatud Videoõpsi, kus õpetavad tavalised inimesed.

Teine kogemus oli ühe tudengiga, kelle esimest kirjalikku tööd lugedes tekkis lootusetuse tunne. Samas tärkas sportlik huvi, kus see mõtlemise klapp sulgub. Pühendasin talle personaalselt aega ja lõpuks tegi ta oma eksamid/arvestused ausalt ära.

Viimasel kohtumisel ütles noor daam oma kogemuste kohta: „Põhikoolis pandi mulle kolm ära, et must lahti saada, keskkoolis tehti sama tingimusel, et ma matemaatika riigieksamit ei vali (oli kunagi selline võimalus). Nüüd sain esimest korda aru, mida matemaatikas üldse tehakse.“ Ma ei mäleta, mis maakonnast ta oli, aga kas tuleb tuttav ette? See oli lihtsalt üks eksperiment ja loomulikult mitte jätkusuutlik kõigi nõrkade õpilastega.

Kolmas tähelepanek puudutab ühiskonda ennast. Kui jutt läheb raskustele koolis, tuuakse nende reas esimesena välja matemaatika. Veelgi hullem: kui jutt läheb tuupimisele, on jällegi esimene matemaatika. Kui seda teevad tunnustatud tegelased, alates Evelin Võigemastist ja lõpetades „Mehed ei nuta“ trioga, on selge, et reaalainete õppimisele see kasuks ei tule ja võitluse tulemus on ette otsustatud. Olgu öeldud, et matemaatikas on siiski olulisim aru saada, osata rakendada ning seoseid luua.

Mis siis teha?

Teen ettepaneku astuda mõlemalt poolt samm tagasi. Kui vaja, tunnistada oma vigu. Kes on lugenud mingeidki kommentaare netis, teab, et kui üks pool väljendab ennast reljeefselt, ei saa ka teine pool alla jääda ning olukord läheb hullemaks. Sama on selles vägikaikaveos.

Seega kutsun üles õppijate ja õpetajate koostööle. Ärgem kaotagem silmist tegelikku sihti, sest „väike rahvas ei saa endale lubada olla loll“. Nii ütles Albert Uustulndi „Tuulte tallermaas“ liivlasest Kuressaare merekooli direktor kapten Gulbis ja temaga tuleb nõustuda.

Soovin hingejõudu kõigile õpetajatele, kelle käe all meie õpilased läbi aastate kahte põhiainet – matemaatikat ja meie kaunist emakeelt – omandavad.