Distantsõppe kõrval peab kogu aeg käima paindlikkus

Käesolev õppeaasta on pakkunud palju õppimiskogemusi nii õpilastele kui ka õpetajatele. Distantsõppe korraldamisel on õpetajad märkimisväärselt arenenud. Üks suuremaid väljakutseid on õpilaste motiveerimine. Head kogemused võib jagada kaheks: suhtlemise ja suhete ning õppekorraldusega seotud.

Õpetaja ja õpilase hea suhe on ka kontaktõppes äärmiselt oluline, kuid distantsõppes omandab see eriti väärtusliku rolli. Efektiivseks on osutunud aeg, mis võetakse n-ö niisama elulistel teemadel vestlemiseks. Noortel on palju küsimusi ja nad otsivad vastuseid. Kui õpetaja vastust ei tea, peab ta olema aus ja nii ka ütlema. Motivatsiooni toetab ka see, kui kaasata õpilasi õppeprotsessi kujundamisse, anda neile võimalus ise valida, kuidas järgmist teemat käsitleda või mis vormis nad tahavad iseseisvalt sooritatavate ülesannete kohta tagasisidet saada. Väga paljud õpetajad on rõhutanud, et vabatahtlikkus (võimalus ise valida nt ülesannet, aega või esitamise vormi) motiveerib igal juhul.

Kavad toetavad

Õppekorralduse poolest oleme eelmise kevade halvast kogemusest õppinud, et kõige edukamalt töötab süsteem, kus õpetaja ja õpilased kohtuvad videotunnis. Need peaks olema regulaarsed, et õpilane ja tema pere saaksid arvutikasutust ja õppepäeva planeerida. Pärast katsetusi oleme jäänud tunniplaanipõhise süsteemi juurde − õppeainest olenemata kohtuvad õpilased ja õpetaja tunniplaanis ette nähtud ajal videos (isegi kui õpetaja on ülesande juba kirjalikult e-päevikusse pannud). Nii toetame teismelise päeva organiseeritust, hoiame õpilastega sidet ja neid aktiivsetena ning pakume neile võimaluse saada vastused oma küsimustele.

See annab vajaliku kindlustunde neile, kelle jaoks muutused ja üleüldine segadus raskendavad keskendumist. Loomulikult ei pruugi videotund kesta alati sama kaua kui tavatund – õpilastele saab anda aega iseseisvalt ülesandeid lahendada ja pärast uuesti kokku saada. Põhjalikumat selgitust vajavate teemade puhul on õpetajad kasutanud klassi väiksemateks rühmadeks jagamise taktikat, kus iga rühm kohtub õpetajaga videos kindlal ajal. Tunni tempo on sellisel juhul aeglasem, aga õpetajate enda sõnul maksab tihedam ja sisukam kommunikatsioon rohkem kui edasiliikumise kiirus. 3 x 20 minutit kaheksaliikmelistele gruppidele võib olla tulemuslikum kui 60 minutit tervele klassile.

Organiseeritus ka muudes valdkondades on lõpuklasside pinget vähendanud: oluliste ülesannete andmine piisavalt pikalt ette, teavitamine tagasiside saamise kuupäevadest on abiks näiteks juhul, kus üksikud õpilased jäävad eneseisolatsiooni tõttu distantsõppele. Rohkem kui kunagi varem on konkreetsed plaanid, kavad, täpsed selgitused õpilast toetanud.

Samas peab plaanidega kaasas käima tavapärasest suurem paindlikkus, sest õpilane peab teadma, et ootamatute muutuste korral temaga ikkagi arvestatakse. Distantsõpe peab olema paindlik. Oluline on näiteks küsida pidevalt tagasisidet: kas ülesanded on jõukohased, kui kaua nende tegemiseks aega kulub.

On selgunud, et iseseisvalt tehes kulub samade ülesannete peale rohkem aega kui klassis. Selle info põhjal saab õpetaja kiiresti midagi muuta.

Oleme väga rõõmsad, et viisime õppeaasta algul koolis läbi muutuse, kus õppetöö toimub 70-minutiste tundidena ja päeva keskel on pikem 60-minutine paus. Kuigi mõte ise tekkis juba varem, kannustas kevadine distantsõppe periood ideed praktikasse rakendama ning praegu on see osutunud vägagi toetavaks. Esiteks on õpilastel varasemate 6–8-tunniste päevade asemel ainult 3–4 õppeainet, mis distantsõppe puhul tähendab vähem ümberlülitamist ka digikeskkondade vahel ja ühe ainega saab pikemalt ning rahulikumalt tegeleda. Samuti annab pikem paus päeva keskel võimaluse puhata, süüa lõunat ja käia jalutamas. Selline õppekorraldus sobib ühtviisi nii kontakt- kui distantsõppeks, mistõttu ei ole me distantsõppele jäämisel pidanud õppekorralduses eraldi muutusi tegema.

Rõhk baasteadmistel

Õpitava sisus eeldab distantsõpe igal juhul seda, et õpetaja peab õpitavat materjali selekteerima: 1) mis on olulisim; 2) mida peab kindlasti klassis seletama; 3) mida saab õpilane iseseisvalt uurida. Distantsõpe on pannud õpetajaid tavapärasest enam keskenduma eelkõige üldpädevustele ja ennastjuhtiva õppija kujundamisele. Seda on õpetajad mitmel korral ise välja toonud. Fookus seatakse sellele, et õpilane peab selgeks saama baasteadmised, mida on vaja edasistes õpingutes seoste loomisel, ja vajalikud õpioskused, et baasteadmisi edukalt kasutada. Õpetajad võtavad aega, et selgitada, kuidas saab ülesanded iseseisvalt ära teha oma aega hästi jaotades, selle asemel et pakkuda kõike kandikul ette ja oodata pärast täpset tagasiandmist – selleks ei jää lihtsalt aega.

Muudetud on ka hindamist: palju antakse sõnalist tagasisidet, tõhusam on teha rohkem väikeseid töid, mida ei hinnata, kokkuvõttev hinne kujuneb kas mõne lõpp- või projektülesande sooritamisega või hoopis üldiste oskuste põhjal.

Abiks on olnud teatud ainete või teemade lõimingud: näiteks kirjandus ja ajalugu on leidnud ühised teemad, mida korraga käsitleda ja milles õpilasi ühiselt juhendada. Kahe aine lõputööks pidid lapsed tegema ainult ühe ülesande, aga oli kaks juhendajat, kelle käest abi sai. Märgatav õpetajate ja õpilaste ressursside kokkuhoid.

Praktiliselt kõik õpetajad on rõhutanud, et distantsõppel vajavad lapsed tavapärasega võrreldes enam kiitust ja positiivset tagasisidet. Mis selle põhjus on, ei tea. Võib-olla näevad lapsed klassis koos olles juba õpetaja näoilmest, kas ta on vastusega rahul või mitte.

Distantsõppe vältimatu baastingimus on sobiva tehnika olemasolu. Tartu linnavalitsus varustas juba õppeaasta algul koolid kvaliteetsete veebikaamerate jm vajalikuga. Seetõttu saab õpetaja viia distantsilt tundi läbi nagu siis, kui lapsed on klassis: kaamera asetatakse nii, et õpilased näevad, mida õpetaja tahvlile kirjutab, ja ühiselt saab arutleda. Loomulikult kasutatakse ka mitmeid digikeskkondi, kuid eelmine kevad näitas, et kehtib reegel: vähem on parem. Oleme täheldanud, et mida lähemal on lõpetamine, seda enam vajavad õpilased motivatsiooni säilitamiseks inimlikku kontakti õpetajaga – isegi kui nad saavad seda distantsilt.

Kuula ka Sirje Pärismaa intervjuud Karin Lukiga: