E-kooli kest vajab telesisu
Kuni koroonaviiruseni oli Eesti e-koolil igati edumeelne kuvand: lapsevanemad piilusid igaval koosolekul mobiilist noorte hindeid, õpetajad jagasid klassiinfot ja sellest kuulvad välismaalased aina ahhetasid. Aga selline e-kool on siiski ainult korralduslik kanal ning sisuvoogu toodab meie koolis igale klassile laivis endiselt eraldi õpetaja. Põhimõtteliselt ikka nagu Tootsi ja Teele ajal.
Ülbus, pimedus või laiskus
Maades, kus sellist e-kooli polnud, võeti hiljemalt pandeemia esimese laine lõpuks eelmisel kevadel jalad kõhu alt välja ja hakati pakkuma televisioonis ja veebis senisest rohkem ja kvaliteetsemat koolitundide videosisu. On see siis meie tipukoht PISA testis, mujalgi aladel kohatav e-ülbus, õpetajate vastuseis, haridusministeeriumi ja telekanalite lihtviisiline pimedus või laiskus, aga ka pandeemia teisel laineharjal pole meil tekkinud arutelugi telekooli (taas)käivitamiseks.
Ometi võiks just mastaapne audiovisuaalne haridusprogramm olla vastuseks tõepoolest suurte hariduslünkade täitmiseks. Loodav sisu oleks samas püsiväärtusega ning kasutatav ka pärast pandeemia raugemist ja mistahes järgmise katku korral. Meie miljardiliste kriisiabiprogrammide puhul ei peaks see jääma ka raha taha.
Esmajoones vaataks muidugi ERR-i ja Jupiteri poole. Aga sama hästi võiksid haridusprogrammi loomises ja levis osaleda ka erakanalid. Eriti Kanal 2 ja selle Apollo platvorm. Või ka TV3.
Muidugi on sada miljonit seletust, kui keeruline see protsess on. Alates eesmärkide sõnastamisest kuni hangeteni välja. Ja palju küsimusi tuleb veel enne lahendada, alustades sellest, et kelle mure see üldse on?
Hapnik paljudele tegijatele
Ehk oleks aga siiski abi olemasolevad varud üle vaadata ja kaeda põgusalt, mida teised on aastaga saavutanud.
Kultuuri ja sporti on suletud uste taga oluliselt vähem kui rahuajal. Nende valdkondade teletoimetajaid rakendatakse küll mujal uudistes, aga erioludes sobivad nad ideaalselt haridussaadete tegemiseks.
Suur osa tele- ja veebiproduktsiooni ettevõtteid seisavad jõude, kuna üritusi, festivale, kampaaniaid jpmt ei toimu. Haridussaadete tegemine võiks neist paljudele olla just selleks hapnikuks, mis võimaldab väljuda palgatoetuse saajate sabast.
Muuseumidest ja elamuskeskustest saaks pakkuda põnevat rakendust kõrgvormis spetsialistidele, kes suudavad esitada ainetunde keskmisest koolitunnist/õpetajast elavamalt (muidu koolid vooride kaupa neid maju ei külastaks).
Mõistagi annaks haridussaadetes osalemine parimatele õpetajatele indu oma taset hoida nii staatuse kui lisasissetuleku pärast. Võib küll olla, et keskmine ja kehvem õpetaja tunneb telekoolist ohtu oma töökohale. Mis pikas perspektiivis võib olla tõsi – kroonilise õpetajate defitsiidi puhul võib telekool hakata tõepoolest ka kehvemaid õpetajaid asendama.
Ja veel võib üle korrata põhilise: tekkinud hariduslünki tuleb asuda täitma ning selline õppeprogramm oleks püsiväärtusega, st selle sisu oleks kasutatav enamikus ainetes pikki aastaid. Platvormid ja keskkonnad muutuvad, aga Lauri Leesi 1987. aastal üles võetud prantsuse keele tund on õppijale toeks ka praegu.
Alustaks vanavara uuest pakendamisest
Kõigepealt vanade haridussaadete kättesaadavus ja pakendamine. ERR-i arhiivis on nüüdseks suurem osa üldse olemasolevast video-, audio- ja fotokogust avalikult kättesaadav. Lihtotsing on abiks.
Arhiveerimise süsteem on siiski niru. Haridus on kategooriana küll olemas, aga sinna on kuhjatud ühte jadasse ikka tõesti kõike, alates „4 × 4“ reisisaatest. See on umbes samasugune segapuder nagu kategooria „Elu“, milles asub ehk isegi iroonilisel moel Rein Järliku sari „Surma ei otsinud keegi“.
1970-ndatest kuni 1990-ndate lõpuni loodust pole videotunde ja tundide juurde sobivat sisu küll palju, aga olemasoleva võiks siiski koondada ning ainete ja kooliastmete/klasside kaupa ära jagada. Eelkõige keeletunnid.
Vanemate klassidele saaks nii humanitaar- kui reaalainetele lisamaterjali välja sõeluda „Avatud ülikooli“ (ETV) ja „Ööülikooli (Eesti Raadio) kogust. Kooli ainekava tundvad inimesed leiaksid kindlasti ka muudest ERR-i arhiivi kategooriatest materjale, mida sobiks ainekavas konkreetsete ainetundidega siduda.
Staarõpetajad kaamera ette
ERR-i Novaatoris on nipet-näpet õppimise kohta. Teadusuudiseid võiks aga küll aineõpetajate pilguga sorteerida.
Jupiteris hariduse/kooli sahtlit pole. Ometi sobiks just Jupiteri-sarnane platvorm telekoolile kõige paremini.
Lisaks olemasolevatele või uutele veebikanalitele võiks vabalt arutada ka uue lineaarkanali tegemist ainult haridussaadetele, mis annaks koolitunde kasvõi 24/7.
Samuti puudub meie telekavadest ja ka viimase kahe aastakümne arhiivist klassi ees tundi andev õpetaja, muuseumirott või selle ainevalla staar. Muidugi vajab see korraldamist ja raha, aga paljud riigid seda teevad, ja eduga.
Neli suurt ja kolm väikest näidet
Järgnevalt viiteid teiste riikide teles ja veebis olevatele haridusprogrammidele.
Prantsusmaa
Selle riigi koolitelevisioon teeb kadedaks ja kindlasti on see ka meie prantsuse keele ja kirjanduse huvilistele oluline võimalus end täiendada (osaliselt siiski geopiiranguga).
Seal on nii õpetajad tahvli ees kui ka hästi toimetatud videod, enamasti pooletunnised loengud.
Väga head harivad kümne küsimusega testid eri ainetes, nagu ajalugu ja kirjandus.
Võõrkeeltest õpetatakse inglise, hispaania ja saksa keelt.
Ühendkuningriik
Avalik-õiguslikul BBC-l on nii veebis kui lineaarlevis mastaapne haridussaadete tele- ja raadioprogramm. Iga inglise keele oskaja ka meil võib vabalt kasutada.
https://www.bbc.com/news/education-55591821
Venemaa
Haridusministeeriumi loodud E-Kool sisaldab lisaks õppematerjalide eeskujulikule täispaketile (1.‒11. klass) ka animatsioone ja videoid. Eraldi on õpilase, lapsevanema, õpetaja ja kooli profiilid. Ainult istu arvuti taha ja õpi. Kui mitte muuks, siis eesti noortele võiks see olla suurepärane koht vene keelt harjutada.
Suurem osa 11. klassi eksamiaineid on saada ka videotundidena à 30 min (õpetaja tahvli ees räägib).
Lisaks üleriigilisele töötab ka Moskva Haridustelevisioon, mis on pealinna haridusosakonna tele- ja veebikanal. Sisaldab ainetunde peamiselt põhikoolile, palju on ka õpetajatele ja haridusametnikele orienteeritud materjale ja uudiseid.
Saksamaa
Tänavu jaanuari keskel koos koolide sulgemisega alustas ARD alpha, mis on Baierimaa avalikõigusliku BR-i ja Austria ühine koolikanal. Saateid argipäevadel kl 9‒12.
https://www.br.de/mediathek/rubriken/themenseite-schule-daheim-100
Ainetundidest korralikud videod ja muud õppematerjalid, vabalt ka meil nähtavad, st geoblokita. Seda lisaks juba varem töötanud koolikanalile ZDF Terra X plus School.
Iga nädal lisatakse uusi videoid. Väga korralikud 45-minutised dokumentaalid ja lisamaterjalideks neljaminutised hästi lavastatud videod (osaliselt siiski geobloki ja perioodipiirangutega).
https://www.zdf.de/dokumentation/terra-x/terra-x-plus-schule-100.html
Schule im Lockdown: ARD und ZDF starten Sonderprogramm für Schüler
Soome
YLE-s hariduslehel on kooli põhiained suuremas osas raadiosaadetena, aga süsteemselt kooliprogrammi teemadega seotud. Suur hulk õpiabisaateid videos. Erakordne keelte õppimise valik (kokku 12 keelt) koos rohke lisamaterjaliga.
Holland
Avalik-õigusliku NRT kooliprogramm kuuele vanusegrupile kuni 18 a ja ka ainete kaupa. Ajaloos, geograafias päris ilus valik. Võõrkeeltest ainult inglise ja natuke saksa keelt. Tosinkond põhiainet on aga kõik olemas. Pooletunnised korralikult toodetud saated, nii näitlejate kui ka lektoritega. Head kuni minutised animeeritud klipid olulisemate ajaloo-teemade kohta (High speed history)
Iisrael
Haridustelevisioon läks eetrisse 1966. a riigi ja Rotschildi fondi rahastusel riigi esimese telejaamana, aga 2018. a see sisuliselt suleti. Alles jäi hariduslik lastekanal.
Hariduskanali ja rahvusraamatukogu ühisprojektiga on aga haridusprogrammi hoidlaks raamatukogu ning aastakümnete jooksul toodetud haridussaated on kenasti süstematiseeritult ka praegu vabalt kättesaadavad.
Lisaks õppuritele kodumaal on telekoolidel oluline roll diasporaaga sideme hoidmisel. Alahinnata ei või ka piiriülese kooli kiirelt kasvavat potentsiaali strateegilises kommunikatsioonis.
Tõlketehnoloogia ja keeleõppega satuvad haridussüsteemid senise kaudse konkurentsi asemel juba otseselt samale turuplatsile, kus igaüks terves maailmas saab valida just temale meelepärase keele ja riigi, kelle koolist mida õppida. Sellises maailmas pole eesti rahva püsimajäämiseks enam oluline, millised haubitsad ja radarid on meie riigil, vaid otsustab kool, mis peab olema parem kui Venemaa oma.
Kolleegid!
Siin leiame TAAS arukate mõtete kõrval palju ASJATUNDMATUT (lausa teaduse enda vastast) teksti, millega juba paar aastakümmet lammutatakse teadusliku DIDAKTIKA aluseid Eestis. Süstemaatilise (!) hariduseni, mis arendab ka mõtlemist, saab koos õpilasega minna vaid professionaalse õpetaja saatel. Hoopis teine asi on täiskasvanutega!
Ja välismaa eeskujud on eriti ohtlikud – näiteks anglosaksi maades visati TEADUS, millele peaks toetuma õpetamisprotsess, juba ammu kõrvale (koos tagajärgedega). Neid oleme küllalt järele ahvinud (koos tagajärgedega!). Allakäigu teele on läinud isegi Venemaa …
P.S. Lähemalt-põhjalikumalt alates – “Mure Eesti kooli pärast” (2010) kuni “Carpe diem!” (2020)
Õige Augsburgi usutunnistusega see tekst muidugi kokku ei kõla.
Veel ühe e-allakäigu näite võib tuua aga arstiteaduse alalt. Vaid paar nädalat enne mullust eriolukorda oli Eestis suur teema isegi Haapsalust (ja paljudest väiksematest kohtadest) puudunud perearst. Tallinnast Haapsalu patsiente videosilla vahendusel konsuslteerinud tuntud perearsti peeti üldiselt haledaks hädavariandiks. Täna oleks paljud patsiendid aga vägagi rõõmsad, kui saaksid suhelda oma arstiga kasvõi e-mailiga. Videopildis konsultatsioon tundub lausa luksuslik.