Eesti tuleb tagasi

Mina olen see nn lihtne ja keskmine Eesti inimene – pensionärist tantsupedagoog ja tantsija, laulja, etendaja, kirjutaja … Riigikogus ja valitsuses ei ole keskmised inimesed, sest neid me valime, nemad on eriliselt targad, intelligentsed. Nendelt ootame tarku otsuseid ja tegusid.

Algas kevad, aga tuju on kehv. Mida suurepärast lootsin ma tunda-näha-kuulda sel 2021. aasta kevadel, ei tea. Tegelikult tean küll, aga olin liiga suur optimist.

Lugeja/kuulaja on harjunud, et räägitakse „sõltub nagu“, „muudaks nagu“ jms. Minusugune tahab teada, kas sõltub, muudab või ei tee seda. Samas saan aru, teemad on nii uued, et teadlased alles uurivad neid. Paljud meedias esinejad, sh saatejuhid, ei suuda öelda õigesti sõnu, mis algavad v-tähega: vaktsiin ja vaktsineerimine.

Niisiis loodan, et õpetajad kannatavad ka minu mõtted ja ütlemised välja!

Kui ma järgneva tekstiga mõnele lugejale n-ö kummikusäärde pissin, siis vahetage jalanõud lihtsalt ära!

31. jaanuaril sattusin üle mitme kuu kuulama TRE raadiost tulevat „Helmete saadet“, mis katkes (15‒20 korda). Kus riigis ma elan? Digiriigis!

Kui raadiosaatega ka edspidi nii toimitakse, suurendab EKRE oma valijaskonda hulgaliselt. Samas ma ju ei tea, kes oli katkestuste taga.

Eesti inimesed ei tea paljutki – nad peavad aimama, omaks võtma. Mõned püüavad ennetada, aga heade mõtete puhul läheb see tavaliselt untsu.

Oma kõnes riigikogu ees 25. jaanuaril 2021 ütles tollane peaministrikandidaat Kaja Kallas, et „… me teame, kuhu liigub maailm, kuhu liigub Euroopa“.

Oleksin tahtnud küsida, mitut riiki ta mõiste „maailm“ koosluses näeb? Kui Euroopaga loodame ühte jalga käia, siis maailm on kontinenditi ja riigiti ikka väga erinev. Kaja Kallase lõpulause oli loosung „Eesti tuleb tagasi!“. Millise aja ja millist Eestit tulevane peaminister tagasi ootab ja mille nimel peaministrina töötab?

Lubadused ja hüüdlaused on meeleolukad ning eriti valimiskampaaniate ajal. Olen juba ette kurb. Paari aasta eest oli Tallinna bussijaama lähedal suurel ekraanil-reklaamil naeratav meeskandidaat, seejärel näidati banaane – 89 senti kilo. Siis naeratas samal ekraanil naine ning seejärel reklaamiti 2,89-eurose kilohinnaga lihakäntsakat Just nii see oli! Kurb ja piinlik.

Ma sipleme ikka ja jälle samades probleemides, nt venekeelsete integreerimine ja keeleõpe; kes on eestlane, kes eestimaalane jm. Olin sunnitud märtsi esimesel poolel mitu korda sõitma bussiga Tallinnast Narva. Buss oli 2/3 võrra reisijaid täis ja pooled sõitjatest maskita, osal kaetud ainult suu. Oma telefonivestlustes kasutasid nad vene keelt. Kas vene inimestele peaks väga vajaliku teabe nende emakeeles edastama? Jah, tundub küll, vähemalt praeguses olukorras, mil haiglad on oma sõnul abivajajatest tulvil.

Aga ehk olid need reisijad lihtsalt eirajad? Või on meie valitsuse korraldused niivõrd väikese kaaluga? Ei saa aru, mida ja keda kardeti, et vajalikke meetmeid kohustuslikuks ei tehtud? Muus maailmas (sh „meie omas Euroopas“) on ju tehtud! Aga mis siin tagantjärele ikka iriseda.

Rohkelt kasutatud sõnad on „tõhustame“, „eraldame-lisame raha“, „toetame“ jne. On hea, kui on inimesi, kes teavad täpselt, mida teevad.

Riik peab raha juurde andma mh selleks, et Ida-Virumaa lasteaedades eesti keelt õpetada. Muukeelseid on integreeritud-lõimutud Eesti ühiskonda juba 30 aastat! Raha on selleks eraldatud mitu korda.

Soovitan võtta eeskujuks Tallinna balletikooli, kus kakskeelset õpet on antud eelmise sajandi 60-ndate teisest poolest. Jah, saan aru, et Ida-Virumaal on asi keerulisem kui klassikaline ballett, aga siiski.

Endise TLÜ koreograafiaeriala õppejõuna (staaž 33 aastat) mäletan umbes viie aasta tagust aega, mil erialatundides räägiti-seletati vajadusel mitmes keeles, sh vene keeles. Samas kui tunnis oli üksainus vahetusüliõpilane (nt Soomest), viisid nii mõnedki eestlasest õppejõud erialatunde läbi inglise keeles, ja seda hoolimata tõsiasjast, et seitse üliõpilast olid eestlased ja kolm venelased. Kuidas seda nimetada?

Oma kõnes riigikogu ees 25. jaanuaril küsi tulevane peaminister Kaja Kallas, „kes see seda defineerib, kes on see õige eestlane?“.

Jah, sellele küsimusele ei ole teadlasedki ühest vastust andnud. TÜ ülikooli professor ütles paari aasta eest tele-eetris välja: „Õige eestlane on see eestlane, kes arvab, et on eestlane ja ennast eestlaseks peab.“ See oli nii mahlakas lause, et kirjutasin saate, lause ja ütleja nime enesele märkmikku üles.

Loomulikult on eestluse, eesti kultuuri ja keelega seotu praegu vähem tähelepanu all kui pandeemiaga seotu. Praegu peabki nii olema. Kohe oli Eestis keegi, kes tahtis luua üleeuroopalise digitaalse vaktsineerimispassi. Hea, et asi on veel arutlemisel-täiendamisel. Tegelikkus on, et viirusega seoses on palju vastamata küsimusi. Uusi teadmisi lisandub iga päev.

Vaktsineeritud ja loodava digitaalse vaktsineerimispassi (see luuakse niikuinii!) omanikud võivad tulevikus enesele „palju ja paremat“ lubada. Vaktsineeritud inimene kätkeb endas madalamat ohtu ja on eelistatud seisuses, nt piiride ületamisel. Kas nn DVP (digitaalne vaktsineerimispass) kehtib ka tuhandete sõdade-katastroofide eest põgenejate puhul?

Meedias on nimetatud seda „digitõendit“ muu hulgas vaktsiinipassiks. Mina tahan teada, kas piiridel jäävad kehtima testimise ja hilisema isolatsiooni võimalused.

On jäänud kõrvu, et vaktsineerimist ei tohi muuta kohustuslikuks. Siis saime teada, et tööandja võib mittevaktsineerituga töölepingu lõpetada ehk nad töölt lahti lasta. Mitte selle pärast, et töötaja ei ole kaitsesüste teinud, vaid seetõttu, et inimene ei kvalifitseeru enam ametikohale. Samas, paljud kahtlevad, kas lasta endale see päästev süst (päästvad süstid) teha või ei. Mina ei ole aru saanud, miks näidatakse televiisoris vaktsineerimist pea alati väga lähedalt: jämedapoolne ja vaat et kuuesentimeetrine süstlanõel vajutatakse täisnurga all lihasesse. Saaks ju ka delikaatsemalt.

Mäletan, et Nõukogude okupatsiooni ajal pidi lasteaedade, koolide õpetajatel olema tervisetõend. Kas ja millal selline nõue kadus?

Olen aastaid mõelnud meie riigikogust teadmisega, et sealsed inimesed on erilised, intelligentsed, targad. Nüüdseks arvan, et suur osa meist on sama intelligentsed ja targad. Küll on meil eelised: ei ole pidanud varjama, liitusid looma, korruptsioonikahtlusi tekitama, ebamääraseid vastuseid andma, ütlema aasta eest, et kaitsemaski ei ole vaja – see ei kaitse ‒ ja nüüd, et on väga vaja jm.

14. märtsil saadeti viimsele teele Johannes Kert. Olin just omade juures surnuaias, kui kõlasid tema auks kahuripaugud. Mõtlesin, kui raske võis olla targal ja intelligentsel inimesel kuulda küsimusi à la „Kas Eesti peaks olema Venemaa koosseisus?“. Minu silmi tulid pisarad …

Samas on koalitsioonilepetes ja vastuvõetud otsustes suures osas vajalikud asjad. Olen õnnelik, et maksud ei tõuse. Või ei tõusegi, hoopis lisanduvad?

Eestis langeb üha enam inimesi sügavasse vaesusesse, kuigi meedias räägitakse, kuidas inimestele on loodud ja luuakse kõiksugu toredusi. Meil on väga rahulikud pensionärid, sh endised õppejõud ja õpetajad. Mina olen küll rahutu. Minu isa ütles alati, et võlg on võõra oma ja võlgnik on manipuleeritav. Mina ei taha olla! Samas on võlgu terve maailm. Kellele? Kes on need lahked-rikkad laenuandjad?

Eestis on eetikakriis ja „intelikensi“ defitsiit.

Ülevoolavust, teiste katkestamist, nähtavalt liiga head enesehinnangut jms on telekanalites hulgaliselt. See kurvastatab mind järjepidevalt. Sellest ma siinkohal ei räägigi, et ei osata konkreetselt-täpselt küsida ja vastata … Kurb!

Ühes reklaamiklipis kuulsin laulule „Koit“ kirjutatud sõnu „toit, liha ja toit …“ või midagi taolist. Minu hinge lõikas see ikka korralikult! Jaak Joalast teos-skulptuur-taies on minu jaoks pahatahtlik, maitsetu, visuaalselt inetu. Kas sellele kulus 70 000?

Otseülekannetest riigikogust (10.‒11. märtsil) tuli äratundmine, et Eesti ei ole tõsiseltvõetav digiriik. Mitu IT-spetsialisti iseenda tööpõllu ja meie riigikogulaste hakkamasaamisega tegeleb?

Aasta algusest senini on olnud ka lõbusat-toredat, nt aastavahetusel mängiti ikka ja jälle hümni! Mäletan, et mõne aasta eest jäeti mainitu Eestis ühel aastavahetusel ära. (Kes tellib muusika? Eks ikka see, kes maksab.)Võrdlen: Soomes, Leedus ja Lätis ei tuldud sellise otsuse peale.

10. jaanuaril Anu Välba saates meeldis mulle väga Justin Petrone, kes oli tulnud stuudiosse kummikutes. Mäletan, et kui mu esimene abikaasa hakkas Rakveres metsaäärsest majahoovist lähedalolevasse poodi minema, hüüdis mu vanadaamist vanaema, et kuidas sa lähed linna, kummikud jalas.

Uue aasta teisel nädalal läks mu nägu aga suuresti naerule – Marko Matvere „laulis raadios“ meeleolukat laulu, kus sõnad „… seal neegrinaistel on rinnad maani“.

Minule tähendab see, et oleme ikka veel vabad, ka kunstis.

Aeg on karm. Ehk on targem mitte jälgida, mida meile meedia kaudu edastatakse? Aga kuidas sa elad, kui maailma ja oma riigi asjadega kursis ei püüa olla?

Ja edastatakse ju ka toredat, sh panda- ja gorillabeebisid, talutavaid meelelahutussaateid, häid ja väga häid lauljaid.

25. jaanuaril riigikogus ütles Kaja Kallas kell 16.12 välja tõe, et „…riigil on eesmärk – hoida eesti keelt ja kultuuri“.

Ma nii väga loodan, et nii saab see olema …

Õpetajatel on siin väga suur kohustus ja vastutus.