Eeva Holmi vastulause Ingar Dubolazovile: „Eestlasi ei tohi omal maal diskrimineerida!“
Eesti keele arengukava seab eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade eesmärgiks kahjuks vaid sõnades, tegelikult tegeleb eesti keele arendamisele keskendumise asemel hoopis võõrkeeltega. Mainimata sealjuures, et isegi okupatsiooni ajal ei olnud nii vähe emakeeletunde kui praegu.
Eesti lasteaedade ja koolide muutmine venekeelse keskkonnaga asutusteks, nagu näeme Tallinna lasteaedadest ja Ida-Viru koolidest, kus üle 10% lapsi on venekeelsed, töötab otseselt vastu põhiseaduse preambulile ja vähendab eesti keele elujõudu ja areaali.
Loomulikult tuleb tagada hea haridus ka neile, kelle emakeel ei ole eesti keel, aga muulastele on efektiivseim riigikeeleõppe vorm keelekümblus. Ingar Dubolazov kirjutab: „Eestikeelse õppe tagamisel on rõhk praegu alusharidusel, kus on tööl 103 eestikeelset õpetajat venekeelsetes lasteaiarühmades.“ Need õpetajad on aga lisatud vene õpetajatele, neid ei ole asendatud kasvõi ühe venekeelse õpetajaga. Tagajärg on segane keelekompott.
Ka lasteaias tuleks rakendada keelekümblusmetoodikat. Keelekümblusrühmad võiksid olla aga väiksemad, et õpetajal oleks aega lastega rohkem rääkida. Keelekümblusrühmast peaksid lapsed saama edasi õppida keelekümblusklassis. Eesti kooli võiksid tulla ainult need, kes tõesti juba eesti keelt oskavad, mitte ei hakka eesti koolis tekitama juurde probleeme, mida muukeelsete liiga suur osakaal juba praegu eesti koolides põhjustab, nagu võis lugeda ka Kuristiku gümnaasiumi direktori Raino Libliku kommentaarist. Tema juttu kinnitavad teised.
Just hea hariduse tagamiseks ei tohi eesti koolidesse ja lasteaedadesse lubada liiga palju venekeelseid õpilasi ‒ see toob tasemelanguse. Seega propageerib HTM ametnik otseselt eesti koolide maailma tipptasemel hariduse hävitamist. Vene koolide madalam tase ei ole Eesti Vabariigi süü. Pange tähele: eesti õpilaste head tulemused on kujunenud aastasadade jooksul ning eelkõige eesti rahvas ise on haridust tähtsaks pidanud. 1897. aasta rahvaloenduse andmetel oli Venemaal tollal keskmine kirjaoskus 21% ja Eestis 80%.
Eesti kool, nii nagu hiina kool või vene kool, tähendab selle rahva laste kooli, kus õpivad ülekaalukalt selle rahva keelt kõnelejad. Eesti lastele peab jääma nende põhiseaduslik õigus eesti koolile ja keeleruumile, ainus, mis tagab eestluse säilimise. Eesti lapsi diskrimineerivast pahatahtlikust retoorikast tuleb hoiduda.
Ametnik räägib kõikidele võrdsete võimaluste andmisest ühiskonna- ja tööelus, aga kahjuks on tegelikkus praegu see, et tööturul eelistatakse vene emakeelega eesti keelt oskavaid noori eestlastele, kes vene keelt ei oska. Tuleb lõpetada vene keel domineerine ja eestlaste diskrimineerimine Eestis, ainsal väiksel maalapil, kus eesti keel ja kultuur saab õitseda.
Tõsi, lapsevanemad saavad otsustada. Praegu saavad vene lapsevanemad valida monokultuurse venekeelse kooli ning eesti kooli vahel, kus on samuti aina rohkem venekeelset keelekeskkonda. Eesti vanematel Tallinnas ja Ida-Virumaal jääb aga järjest vähemaks lasteaedu, kus keelekeskkond on eestikeelne. Praegu suletakse Ida-Virumaal eesti koole ja eesti lapsed sunnitakse vene-eesti segakombinaatidesse (Lüganuse ja Narva näited). Seega propageeritakse rahvuslikku diskrimineerimist: vene lapsevanematel on valikuvõimalus, aga eesti lapsevanematel mitte.
Lugege ka artiklit „Eesti kool on ja jääb eesti keele koduks“.
Venestamise perioodil 19. sajandi lõpul, kui koolides emakeel kõrvale tõrjuti, suunas Reiman tähelepanu laste kodusele õpetusele. Ta asutas küladesse lugemisringid koolieelsetele lastele, et neil kooli minnes oleks emakeeles lugemine juba selge. Täna on selle mehe sünniaastapäev!