Emakeel on elusõnad

5. märts 2021 Enda Naaber kirjanik, kultuuriajakirjanik - Kommenteeri artiklit

Leiab kinnitust mõte, et Aavik armastas ilu. Sellest lähtus tema jaoks ka keeleilu kui eesmärgi saavutamine.

Aeg on keeletundlikult erinev. Keel muutub pidevalt, millest jutustab meie kultuurilugu. Filoloogiadoktor Juta Kõvamees Kitching on öelnud: „Räägitakse kauni emakeele väärtusest – seda saab vaevalt mõõta. Eesti keel identifitseerib meid, hoiab meid kokku ja eraldab meid teistest. Keel kannab meie kultuuri ja kasvatab omariiklust.“

Seda tõde kinnitab elu ise. Ja kui räägime keele ilust ja keele muutumistest, siis meenutame kindlasti Eesti suurimat keeleuuendajat Johannes Aavikut, kelle 140. sünniaastapäeva tähistamiseks ilmus filoloogiamagister Helgi Vihma raamat „Johannes Aavik – aatemees ja keeleuuendaja“.

Keeleteadlane ja kultuuriloolane Helgi Vihma on varem avaldanud keeleuuendajast mitmeid raamatuid. Ta on Johannes Aaviku seltsi asutaja 1992. aastal ja Kuressaares Aavikute majamuuseumi looja samal aastal. Tagasivaatena võin öelda ka seda: just Helgi Vihma tõi Johannes Aaviku unustusest ja tema ümber vaikimisest välja, pidades selle nimel omas ajas karmi eluvõitlust. Vihma sel ajal kirjutatud kirjad mulle jutustavad sellest. Need ulatuvad ajaliselt möödunud sajandi 50. aastatesse.

Keeleuuenduse kurv

„Avastasin kirjandusmuuseumis raamatuid, mille autori nimi oli musta tušiga kaetud. Loomulikult uurisin ma välja, kes on raamatute „Keele kaunima kõlavuse poole“, „Rahvamurded ja kirjakeel“, „Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika“ autor (1956). Ja minu ees avanes aateliste mõtete mänguväli.“

Ja autor ei olnud keegi teine kui saarlane Johannes Aavik. Koos Karl Mihklaga koostas Helgi Vihma Aaviku 90 aasta juubeliks raamatu „Üheksa aastakümmet“ kaasteeliste mälestustest. Helgi Vihma kirjutab mulle: „See oli suur heitluste aeg. Raamat ilmus mitte 1970. aastal, vaid aasta hiljem nendesamade heitluste pärast, aga enne seda, 17. juunil 1970 sain KKI direktori käskkirja, noomituse Johannes Aaviku kohta andmete kogumise eest … Meie kohus on teha kõigile kättesaadavaks Aaviku tähelepanuväärne looming, milles peegelduvad tema vaated haridusele, keelele, kirjandusele, teadusele, kunstile jpm. huvitavale; tutvustada teda erakordselt julge keelefilosoofia loojana, eesti kirjakeele uuendajana ja korraldajana, kirjanikuna.“

Nii ongi Helgi Vihmal tekkinud koduring koos Aavikuga ja seda kinnitab ka tema hiljuti ilmunud raamat „Johannes Aavik – aatemees ja keeleuuendaja“. Jah, kindlasti oli Aavik aateline isiksus, geenius. Leiab kinnitust mõte, et Aavik armastas ilu, ja sellest lähtus ka tema jaoks keeleilu kui eesmärgi saavutamine.

Helgi Vihma kirjutab oma raamatus: „Tema [Aaviku – toim] eesmärgiks oli kahekümnenda sajandi esimese veerandi üsna lihtsakoelise eesti kirjakeele arendamine Euroopa tasemel kultuurkeeleks. Keeleuuendus põhines sügavalt mõtestatud keelefilosoofial, mida tollal alati ei mõistetud.“

21. juulil 1918 on Johannaes Aavik kirjutanud oma päevaraamatus: „Vahest alles 1960–80 hakatakse mind täieliselt mõistma ja hindama. Ja ses ajajärgus oleksin oma loomingulisemas miljöös.“

„Keeleuuenduse kurv tuleb lõpmatuseni tõmmata“ – ka need sõnad kuuluvad keeleuuendajale.

Kultuurkeele mõõdud

Mu loo alguses oli juttu ajast ja keele muutumisest ajas. Selle muutumise(d) on fikseerinud Aavik just aatemehena. Aleksis Rannit on oma pühendusluuletuses Johannes Aavikule „Keel” (lk 9) kirjutanud:

„Täis viiulite leelutamist helget,

täis lauget õhtulaotust on me keel.

Jää võitmatuks ja andestavalt heldeks,

lehtmetsane ja mullapäälne keel.“

Oma keeleuuenduses rõhus Aavik mitte juhuslikult sellele, et keeleuuendus jõuaks Eestist kaugemale. Kultuurkeele mõõdud vajasid seda. Ja seda sünnitas meie kultuurilugu, sai omaette nähtuseks. Venestamine kui protsess püüdis aastaid eestlust, sealhulgas meie kirjakeelt ohustada.

Andekas Johannes Aavik sai oma eesmärkide elluviimisel sõbraks paljude keeltega.

Ja võiks öelda, et tema jaoks oli tekkinud selline kolmnurk: laensõnad, uussõnad ja murded. Kui 1919. ja 1921. aastal ilmus Aavikult raamat 4000 murdesõnaga, oli ilmne: meie keelel on tagavara. Kas praegune huvi murdekeele vastu põlineb äkki sellest kaugest ajast? Elu ju teeb spiraale! Astuda Aaviku jälgedes – see on kui tema kingitus … Ühesõnaga ütleme nii: Aaviku mentaliteet elab meis ka tänases.

Helgi Vihma raamatu avasin muidugi nagu ikka – algusest. Ta saatesõna on ka täiuslikkus ise!

„Aaviku algatatud ja juhitud eesti keeleuuendus 20. sajandi esimeses pooles oli sugulaskeelte reformidest ja eesti kogu varasemast keelearendusest märksa radikaalsem mitte ainult sõnaloome meetodite, vaid (eriti) grammatika reformimise poolest: see puudutas nii keele morfoloogiat kui ka lauseehitust.”

Tänu sellele raamatule on meil nüüd olemas ka Aaviku täielik, huvitav elulugu. Ning põhjalikus ülevaates tuleb juttu nii Kuressaare nooreestlusest, Aaviku tõlketegevusest, hõimuaatelisusest, keeleõpikute koostamisest jpm. Tuleb välja, et Aavik oli polüglott.

Raamat süvendab ja suurendab autori ja lugejate koduringi keeleuuendajaga, tema geniaalse loominguga. Aavikut mäletatakse ja meenutatakse nii Eestis kui mujal maailmas. Ja asjata ei nimetata Aavikut maailmakuulsaks keeleuuendajaks.

Külapoisist keeleuuendajaks

Olles tagasi ülikoolilinnas, sai temast kirjakeele sihipärane korrastaja. Kuid tema ideedele ja ettepanekutele oli ka vastuseisjaid.

„Aastal 1914 valiti Eesti Kirjanduse Seltsi sekretäriks J. V. Veski, kes ei tunnustanud Aaviku propageeritud sõnaloome viise, murdesõnade kogumist ja nende toomist kirjakeelde. Keeleuuenduse vaadete selgitamiseks ja uudete levitamiseks ning nende kodunemise kiirendamiseks asutas Aavik 1914. aastal oma kirjastuse Reform. Kirjastus tegutses kuni aastani 1933. Aavik asutas ka ajakirjad „Keeleline Kuukiri” ja „Keeleuuendus”, mille toimetajaks oli ta ise.“

See kõik oli suur jõud keeleuuenduse arenguks, ellujäämiseks. Ja sellise targa kombel tegutses Aavik peaaegu oma elu lõpuni.

Helgi Vihma hiljuti ilmunud raamat Aavikust paneb uuesti üle vaatama ja läbi lugema teisedki Vihma teosed Aavikust. Ma ei ole veel nimetanud Vihma raamatut „Kultuurilugu kirjapeeglis“, mis ilmus 1990. aastal. See on Aaviku ja Tuglase kirjavahetus. Nii selgesti ilmnevad selle kaudu kahe suurmehe elulised vaated ajale, loomingule.

Peab rääkima veel Aaviku enda laiast tegutsemishaardest Kuressaarest Tartuni, Soomeni, paguluses Rootsis. Ja ta kirjutas Tuglasele 1909. aastal: „Mu elu suwel Kodulinnas on mulle ikka kõige ilusam, kõige luulelisem olnud, tal on isesugune charme minu kohta …“ Ja just Saaremaal elades ja töötades mõistis keeleuuendaja, et emakeel on elusõnad. Elu on rikkam kui meie emakeel. Et keelt on vaja uuendada, rikastada sõnavara, muuta grammatikat.

Mis mulle näiteks kohe Aaviku uussõnadest meenub? Embama, relv, kahevookne, kaastama jne. Kui ma ei teaks, et need on Aaviku uussõnad, arvaksin, et need on olnud meie keeles keeletekke algusest peale.

Tutvunud kõige looduga Aavikust ja Aaviku enda loominguga, saab selgeks, kuidas ühest külapoisist sai rahvusvahelise tähtsusega keeleuuendaja.

1974. aastal ilmus Rootsis tema „Keeleuuenduse äärmised võimalused“ (teine, muutmata trükk). Seda lugu kirjutades võtsin raamatu riiulilt ja leidsin taas kinnituse Helgi Vihma mõttele keeleuuendamise argilugude eesmärkidest.

„Me peame saama ja ära õppima keele rikka ja ilusa, niisuguse, millest me suurte kultuurrahvaste kõrval ei tarvitse häbeneda, vaid millest koguni võime uhked olla.“

Intiimsemaks muudavad raamatu „Johannes Aavik – aatemees ja keeleuuendaja“ kolm Aaviku kirja Helgi Vihmale. Nimelt juhtis Aavik tähelepanu sellele, et keeleuuendusest kirjutatu Eestis oleks huvitav ja kasulik noorsoole. Ja ta lubas-soovis mitmel korral, et tema loomingut võib kodumaal  tutvustada. Nii vist sündiski „Üheksa aastakümmet“. Ja Helgi Vihma sai jõudu keeleuuendajast kirjutamiseks.

Aaviku 140. sünniaaastapäevaks ilmunud raamat lõpeb mu pühendusluuletusega „Johannes Aaviku elutööle mõeldes“ (lk 93). Sellest lõik:

„Kauni emakeele iluks, nimel

suutis Aavik palju uudset luua.

Tänagi on see veel nagu ime.

Meeldiv on tõesti kõndida ka kauges ajas, Aaviku ajas. Lähendada see olevikule tuleviku nimel. Ja tõesti, et ka noored saaksid osa Aaviku aatelisest loometööst.

„Ma hindan kõrgelt aateinimesi, olen elus leidnud ka aatekaaslasi, keda hirm ja vägivald ei murdnud. Praegune aeg ootab meilt kõigilt tegu – eriti aatelist tegu,“ on Helgi Vihma öelnud juba aastal 2000 ühes intervjuus. Ja see ei ole lihtsalt juhus, et ta tõi esimesena Johannes Aaviku kui Suure Meistri isiku ja loometöö meie kõigi ellu. Ja jätkab seda senini.

Eestluse vaimujõud on olnud ja on tugev ka rasketel aegadel. Nii on sündinudki SÕNUMID Johannes Aavikust. Nii on suudetud kaitsta ja kaitstakse ka edaspidi elusõnu – emakeelt. Tänan!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!