Georg Otsa rektoriaastat meenutades

Georg Otsa nimelise muusikakooli kauaaegsel kontsertmeistril ja üldklaveriõpetajal Aino Merilal on kodus tõeline uunikum – Georg Otsa allkirjaga Tallinna muusikakooli lõpudiplom. 1952. aastal olid Tallinna muusikakool ja Tallinna konservatoorium veel ühise juhtimise all, Georg Ots oli rektor vaid ühe õppeaasta: 1951/1952.

Muusikakool eraldus kaksikkoolist 1954. aastal ja alustas tegevust Heino Rannapi juhtimisel. Pärast Georg Otsa surma (1975) ristiti Tallinna muusikakool Georg Otsa nimeliseks, mida praegu kutsutakse ka lihtsalt Otsa kooliks.

Aino Merila meenutab: „Mind seob Georg Otsaga ka see, et oleme prantsuse lütseumi kaudu koolikaaslased. Sel aastal, kui Georg Ots lõpetas (1938), astusin mina esimesse klassi. Paraku sain ma lütseumis õppida vaid kaks aastat, sest Nõukogude võim pani meie prantsuse kallakuga kooli 1940. aastal kinni.

Mind pandi prantsuse lütseumi õppima seetõttu, et mu postkontori ülema abist isa soovis, et minust saaks tulevikus ka postkontori töötaja, ja tol ajal oli posti rahvusvaheline keel prantsuse keel.

Sõda lõi kõik plaanid segamini. Läksime perega Tallinnast Pärnusse ja mina lõpetasin hoopis Lydia Koidula nimelise keskkooli. Kuna olin Tallinnas mõned aastad õppinud Erika Franzi juures klaverit, sain Pärnu lastemuusikakoolis kohe kolmandasse klassi. Mind võttis oma õpilaseks tollane klaveriosakonna juhataja Alice Mardi.

Suure muutuse mu ellu tõi üle-eestiline koolinoorte isetegevuse olümpiaad Tallinnas, kuhu mind saadeti esindama Lydia Koidula nimelist keskkooli. Olin just lõpetanud lastemuusikakooli ja nii mängisin žüriile ette oma hästi sissemängitud lõpukava (Bachi prelüüdi ja fuuga c-moll, Rahmaninovi „Policinelli“ ja Beethoveni sonaadi). Žürii esimees professor Bruno Lukk küsis minult kohe pärast esinemist, kelle juurde ma edasi õppima minna tahan. Olin segaduses, sest mul ei olnud üldse plaanis muusikaõpinguid jätkata. Sinnamaani oli isa lootnud minust postiametnikku koolitada. Vastasin professor Lukile arglikult, et tahaksin õppida dotsent Anna Klasi juures. Sellega oli mu edasine elutee otsustatud: õppisin dotsent Anna Klasi juures kaheksa aastat, kuni konservatooriumi lõpetamiseni.“

Sirje Vihma-Normet (edaspidi S.V.-N.): Kõik teie õpetajad – Erika Franz, Alice Mardi ja Anna Klas – olid end täiendanud sõjaeelses kõige kuulsamas muusikakõrgkoolis Berliner Hochschule für Musik. Erika Franzi kaudu võite end pidada lausa legendaarse Artur Schnabeli muusikaliseks lapselapseks. Õpetajatega on teil tõesti vedanud. Meenutage palun oma muusikutee ilusamaid hetki.

Aino Merila: Juba tudengipõlves hakkasin Tallinna muusikakoolis tööle klaverisaatjana, sealt sain oma esimese tööraamatu. Töötasin professorite Alumäe, Laane ja Lippuse keelpilliklassis. Klaverisaatja kutsest saigi hiljem mu leivatöö.

Pärast konservatooriumi lõpetamist suunati mind algul tööle Pärnu lastemuusikakooli. Sinna tuli õpetajaks ka suurepärane pianist Liia Saar, kellega koos esinesime kahel klaveril. Ühel kontserdil mängisime isegi Tšaikovski esimest klaverikontserti – mina mängisin orkestripartiid. Otsa-kooli kutsus mind Heino Rannap – neil olevat väga kontsertmeistrit vaja. Nii tulingi tagasi Tallinnasse ja olen Otsa koolis töötanud kokku 40 aastat, kuni pensionile jäämiseni 2000. aastal. Pärast seda olen andnud klaveritunde oma kodus algajatele muusikaõppuritele.

S. V.-N.: Georg Ots õppis Anna Klasi juures Nõukogude tagalas nn Jaroslavli kunstiansamblites. Jaroslavli koguti kokku sõjakeerisesse sattunud kunstiandelised inimesed. Eesmärk oli sõjameestele esinemas käia. Sealt said üleliidulise tuule tiibadesse Georg Ots, klaveriduo Anna Klas ja Bruno Lukk, Gustav Ernesaks oma meeskooriga ja paljud teised. Kas teie olete kunagi kuulnud Georg Otsa klaverit mängimas?

Aino Merila: Mina ei ole, aga mu lauljatest õpingukaaslased, kes Estonia teatri kooris laulsid, rääkisid, et proovi vaheajal tormasid kõik puhvetisse või kriketit mängima, aga Georg Ots läks hoopis kulisside kõrval seisva klaveri juurde ja hakkas mängima Mozarti sonaate. Ta olevat mänginud silmapaistvalt hästi.

Meie ühine klaveriõpetaja Anna Klas oli tõesti väga hea õpetaja, range ja asjalik. Ta ei kiitnud sind eriti ka siis, kui olid eksamil hiilgavalt esinenud. Kui talle tundi toodud teose esitus ei meeldinud, siis võttis ta demonstratiivselt välja sigareti ja hakkas seda sealsamas klassis suitsetama. Ja alles siis läks tõeliseks loominguliseks tööks lahti.

S.V-N.: Olete olnud kontsertmeister viiuliklassis, puhkpilliklassides ja isegi levimuusika osakonnas, kus tuleb rohkesti improviseerida. Selle töö mahtu oskavad hinnata vist küll ainult professionaalid. Keda te oma õpilastest tahaksite esile tõsta?

Aino Merila: Eriti hea vahekord oli mul Kaljo Westi flöödiklassi õpilastega. Ka oma konservatooriumi riigieksamil (1957) mängisin kammeransamblis flötistiga – legendaarse Samuel Saulusega. Esitasime Eesti esiettekandes Sergei Prokofjevi teise flöödikontserdi, mis lõi lausa furoori. Töötasin ka koos Robert Kasemäe metsasarveklassi ja Olev Piknurme ning Hannes Altrovi klarnetiklassi õpilastega.

Olen Otsa koolis olnud kontsertmeistriks flöödiõpilastele Erkki-Sven Tüürile, Jaak Joalale, Peeter Malkovile ja isegi Jaan Õunale. Klaveritunde olen andnud laulja Aile Aszonyle, kitarrist Mart Soole, saksofonist Lembit Saarsalule jt. Otsa koolis oli erakordselt huvitav töötada.

S.V-N: Kuuldes Georg Otsa nime, mis tema esitusest teile kohe meenub?

Aino Merila: Edgar Arro laul „Kodulinn Tallinn“, mille Arro kirjutas Jaroslavli päevil ja mis sõjajärgseil aastail kõlas väga tihti raadios. Olen ikka mõelnud, missuguste tunnetega Georg Ots oma kodulinna Tallinnasse saabus – lapsepõlvest armsaks saanud Estonia teater oli varemetes, nagu ka konservatooriumi hoone, mis on praegu koduks Georg Otsa nim muusikakoolile.

Vanadelt fotodelt on näha, et Georg Ots lõi kaasa Estonia teatri varemete koristustalgutel. Ta laulis kaasa ka sõjajärgsel esimesel esietendusel estoonlaste ajutises kodus kinos Gloria (praegune vene teater). Tšaikovski ooperis „Jevgeni Onegin“, mis esietendus 7. novembril 1944. aastal, laulis ta Zaretski osatäitja ootamatu haigestumise tõttu ise selle Onegini sekundandi partii. Hiljem sai legendiks juba Otsa Onegin, millega ta hiilgas paljudel lavadel.