Hea keemik töötuks ei jää! Teadlase elu ja teaduse saatus Lätis

Läinud sügisel Läti teaduste akadeemia presidendiks saanud Ivars Kalviņš selgitab, kuidas on farmaatsiauuringutega tegeleval orgaanilise sünteesi instituudil võimalik tänapäeva avatud maailmas vee peal püsida.

Läti teaduste akadeemia orgaanilise sünteesi instituuti (lühidalt OSI) on nimetatud Läti farmaatsiatööstuse uhkuseks. Siinjuures tuleb täpsustada, et OSI pole ettevõte, vaid teadmussiirdega tegelev uurimisasutus. 1993. aastal, kui riigikorra muutus tõi mitmes eluvaldkonnas kaasa senise süsteemi kokkuvarisemise, võis OSI käilakuju akadeemik, keemiadoktor Ivars Kalviņš ühes tollases intervjuus rahulikult tõdeda: „Hea keemik töötuks ei jää.“

OSI bilansiväärtus oli toona ca 264 000 eurot, nüüd – 2021. aastal – on see ca 25 miljonit eurot. Aastaid hiljem, 2010. aastal, tõdes Kalviņš: „Alzheimeri tõbe puudutavad lepingulised uuringud on tellijatele sisse toonud miljardeid, ent meie valitsusjuhid ei usu, et Lätis on ülepea võimalik tegelda ravimite väljatöötamisega.“

Suurte korporatsioonide teenistuses

Nüüd, kümme aastat hiljem, selgitab akadeemik Ivars Kalviņš, kuhu on jõutud ning mis vaevab tema südant. Kalviņši sõnul on lepinguliste uuringute (contract research / CR) nõrk koht see, et tulemused kuuluvad tellijatele. „Toote kommertsialiseerimisest ei tõuse meile mingit kasu!“ nendib ta. „Just seepärast olen seisukohal, et väikese majandusega riikides (Läti, Eesti jt) peab lepinguliste uuringute peatellija olema riik – ministeeriumid, ettevõtluse arendamise ja investeeringute kaasamisega tegelevad sihtasutused jne. Riiklikke uurimisprogramme ja tooteid peaks välja arendama tellijate vahendusel, lähtudes prioriteetsetest majandusvaldkondadest. Sel juhul jääksid kommertsialiseerimisviljad riigile.“

Lätis pole ettevõtteid, kes suudaksid kinni maksta pikaajalisi lepingulisi uuringuid, seepärast on OSI tellijad välisriikide korporatsioonid. „Lepingulised uuringud on meie ainus võimalus teadlastena ellu jääda, sest riigieelarvest eraldatav baasrahastus moodustab meie käibest heal juhul 25%,“ tunnistab Kalviņš.

Instituudi põhiline uurimissuund on farmaatsiauuringud, ent eurofondide abil neid rahastada ei saa. „Võime üritada mõne teise valdkonna projekti „tagauksest“ sisse pugeda, kui tegu on tervishoiuga seotud projektidega, aga meil on raske kvalifitseeruda projektide koordinaatoriteks ning saada lõviosa projekti rahastamiseks ette nähtud rahast.

Tipptasemel püsimiseks peame hoidma ja kasvatama selleks vajalikku nn kriitilist massi: uurijate arvu ja kvaliteeti, doktorante, aparatuuri jne. Inimestele tuleb tagada püsiv hõivatus ja püsiv sissetulek, mitte üksnes projektide ajal, vaid ka nende vaheaegadel või siis, kui meil pole parasjagu õnnestunud „välja võidelda“ järjekordset granti.“

Lepinguliste uuringute pluss on akadeemiku hinnangul see, et nende tellijad on maailma farmaatsiahiiglased, kes nõuavad tippkvaliteeti ja maksimaalset tõhusust – nendega tahavad kõik koostööd teha.

„Tänu sellele õpetame noorkolleege töötama maailma tippliigas ning järgima selle mängureegleid. Need, kes seda suudavad, on tõepoolest tippklassi teadlased,“ selgitab ta. „Kahju, et kasumi korjavad välisriigid, sest Lätis investeeritakse uuringuteks ja innovatsiooniks äraütlemata vähe.“

Tuleb kellegagi koopereeruda

Riikidevahelise COVID-19 vaktsiini arenduse võidujooksu taustal tekib küsimus, milline on olnud Läti valitsuse, teadlaste ja ravimitootjate koostöö. Äsja, 2021. aasta veebruaris, teatas Läti ravimitootja Grindeksi nõukogu esimees ning suurim aktsionär Kirovs Lipmans avalikult, et Läti tervishoiuministeerium ei näita üles erilist huvi farmaatsiavaldkonna vastu.

Ivars Kalviņši eelkäija Läti teaduse akadeemia presidendina, nüüd asepresident Ojārs Spārītis meenutas, mida ütles talle (Läti geeniuuringute kontekstis) üks jaapanlasest Nobeli preemia laureaat: „Ärge arvake, et te ainukesed olete, kes kõnealuse probleemistikuga tegeleb; maailmas võib olla kümneid teadlaste kollektiive, kes uurivad sama asja. Ning võimalik, et nad on jõudnud samasuguse tulemuseni, mis teiegi. Ent neil – erinevalt teist – on selja taga tootmine, kontsernid, riigi tugi.“

OSI on suutnud end ära majandada peaasjalikult lepinguliste uuringute eest saadava rahaga, aga ka nn eurorahaga. Mõne aasta eest, kui püüti õigustada Läti riigi kasinaid investeeringuid teadusesse ja innovatsiooni, kurtis Läti Panga ökonomist Agnese Rutkovska oma kirjutises Läti ärilehes Dienas Bizness, et Läti erasektori vastavad investeeringud on väga madalad. Riik sai niiviisi korraks „heita palli“ erasektorile. OSI-le heideti ette, et uute ravimite väljatöötamine nõuab vähemalt paar Läti riigieelarvet [Tufts Centeri 2003. aasta hinnangu kohaselt kulus uue ravimi tootmiseks 1,04 miljardit dollarit, see summa oli 2014. aastaks kahekordistunud – H. K.], sestap tuleb kellegagi koopereeruda.

Ivars Kalviņši sõnul on OSI välja töötanud vähemalt 18 originaalpreparaati (sealhulgas Tegafur, Meldonium, Belinostat jt). Belinostat registreeriti Ameerika Ühendriikides 2014. aastal, OSI hakkas seda välja töötama 2000. aastal. „Mõistagi ei olnud meil mingeid miljardeid,“ ütleb akadeemik. „Uute ravimite väljatöötamiseks tuleb koopereeruda nendega, kellel on raha kliinilisteks uuringuteks. Võiks koopereeruda Läti riigiga, aga sel pole midagi vaja.“

Ta ütleb, et tellijad maksavad OSI-le töö eest paar miljonit ning müüvad nende leitud aktiivained 150 miljoni eest mõnele farmaatsiahiiglasele – seepärast, et neil on välja panna 5–10 miljonit, täiendamaks meie tulemusi uuringutega, mis kinnitavad, et aine on stabiilne, pole toksiline, ei lagune organismis ülemäära kiiresti jne, mis määravadki aktiivaine sobivuse, et selle najal ravimit toota. „Meil seda raha pole, riik ei soovi investeerida, sestap jääb riik ilma sadadest miljonitest, mille meie kliendid oma tasku pistavad,“ arvab akadeemik.

Ravim ellujäämiseks: toodete väljatöötamine

Lätis on suurettevõtted ainult riiklikus sektoris (Latvenergo, Läti Riigimets jt.) Nad suudaksid investeerida teadusesse ja innovatsiooni, ent neil läheb niigi hästi. Erasektori ettevõtted on peaasjalikult väikesed ja keskmised ettevõtted, neil ei ole investeerimisvõimekust ning pangad ei anna neile suuri investeerimislaene. Läti farmaatsiafirmadel pole samuti uurimiskeskusi, pealegi ei taha nad tunnistada, et just uute toodete väljatöötamine oleks ülitõhus relv karmis konkurentsis ellujäämiseks.

„Praegu võib ju igal aastal vanade ravimite hindu tõsta ning elada nagu kuninga kass!“ leiab akadeemik. „Aga meile heidab riik ette, et oleme lepingulistele uuringutele keskendunud, teadlased tegelgu hoopis artiklite avaldamisega välismaal.“

2017. aasta kevadel lõppes seni üks OSI mastaapsemaid teadusprojekte, mida rahastati eurofondidest (4,7 miljonit eurot). Projekti raames naasis Lätimaale kuus tippteadlast: Northwesti ülikoolist (USA), Michigani ülikoolist (USA), Geeli etalonainete ja mõõtmiste instituudist (Belgia), Marseille’is asuvast Prantsusmaa rahvuslikust teaduskeskusest, Zürichi ülikoolist, Müncheni Ludwig Maximiliani ülikoolist. Kõik „tagasirändajad“ OSI-s enam ei tööta, kuid Lätist ei ole nad lahkunud. Neid motiveerisid konkurentsivõimeline töötasu, arenguperspektiivid, huvitavad uuringud. Ainult neid on raske kinni hoida, keda huvitavad alusuuringud (s.t teadusuuringud ilma otsese praktilise rakenduse eesmärgita).

Ühtepidi tundub kõik justkui kena olevat. Euroraha võimalikust ärakukkumisest tingitud blackout OSI inimesi ei ohustavat, sest „hea keemik töötuks ei jää“. Plaanis on alustada taimekeemiauuringutega, seepärast tahetakse investeerida viis miljonit eurot uue fütokeemia keskuse rajamiseks.