Keele ja meele mallistamisest

Iga vanem taotleb last vermida enda sarnaseks, vähemasti „teiste“ sarnaseks. Suurim häda on aga see, kui kui lapsest saab „omamoodi“, „iseenda moodi“, sest „teisitimõtlemine on solvav“, nagu täheldas kunagi Juri Lotman.

Keele ja meele puhul tuleb kurvastusega tõdeda, et Nõukogude vaim pole Eestist kuhugi kadunud, ja seda suuresti tänu ideoloogiatöötajatele – keele- ja sisutoimetajatele, „õppinud“ filoloogidele. Nõukogude ideoloogia nägi ette standardset, hälveteta ja ortodoksset keelt ja meelt, mida iseloomustas kirja- ja kõnekeele range lahutamine, võitlus igandliku lõunaeesti keelega ja saarlastelt õ nõudmine. Ei sallitud ka ümberütlemisi ja sünonüüme.

Totalitaarne režiim on sellepärast totalitaarne, et ta on totaalne, st kamandab kõiki eluvaldkondi ega tunnista massiinimese kõrval indiviidi. Inimene on sootsiumi, partei nägu. Kuhu me välja jõuame, kui igal inimesel on oma keel ja arvamine, see on ju ühiskonna lõhestamine!

Õige keel on ajalehekeel! Selle ilmekas tunnustäht on raskus „omaenese“ keele- ja meeleruumis kasvanud kirjamehel leida avaldamiseks häid toimetajaid ja hoiduda arhaisme, russitsisme ja anglitsisme jahtivaist keelevardjaist, kes isegi ÕS-i oma aabitsaks ei pea, vaid kelle kaugem unistus on „lugejale arusaadav“ Basic Estonian umbkaudu 850 sõnaga piirduva Basic English’i eeskujul.

Eesti keele suurepärane tundja Uku Masing kirjutas omal ajal: „Ühes Pärnu kohvikus paarikümne aasta eest tõusikdaamidest „raffas“ otsustas, et kalhosnikule suunatavas kirjanduses ei tohi esineda üle 300 sõna, sest ta on „lihtne inimene“, kuigi ametlikult „keeruka psüühikaga“. Mõnel peaks veel ehk meeles olema, kuidas Jaan Kaplinski eesti keeles kirjutamisega hüvasti jättis. Kurbnaljakas on kuulda kurtmist, et muidu korralik tekst/tõlge, aga puhuti hüppavad esile „võõrad sõnad“, nagu avitama, täävitama, vastne, eilane, mullune jne, mis trükivigadena riivavad silma.

Normeeritud ja nülitud keel toob ka normeeritud ja nülitud meele – riigitruuduse, millega põhjendati ka sõda tartu keele vastu. Ega sa 2021. a naljalt sõna ja leheruumi ei pälvi, kui söandad kahelda maksvas doktriinis, nt „kroonviirusele kaotatud eludes“. Olgu su mõttekäik kui tahes teaduspõhine ja loogiline, sellel on küljes üks viga – see on „omamoodi“, mallistamata, suukorvistamata. „Paberitega“ toimetaja või ajakirjanik otsustab, mis on tõepärane, mis „metsik mõtlemine“. Masse juhib „üksmeel“ – Ilja Ehrenburgi „Tapa sakslast“, ameeriklaste slogan „Better Dead than Red“ jm.

Hiljuti olnud emakeelepäevale mõeldes, hoidkem oma emakeelt ja ärgem muutugem „raffaks“, hoidkem oma „lohakusi“. Kaitsku Jumal meid „kalhosnikute“ eest. Sõna on vaba ja mõte on vaba!