KEELEKASTE ⟩ Kuidas sündis j

5. märts 2021 Priit Põhjala - Kommenteeri artiklit
Priit Põhjala.

Ambrose Bierce’i kuulsast „The Devil’s Dictionary’st“ võime lugeda, et Belgradi ülikooli tunnustatud doktori Jocolpus Bumeri tõlgenduse järgi tuleb meie j peaaegu muutumatul kujul roomlaste j-ist, mis jäljendas allaheitliku koera saba ja tähistas ladina verbi jacere ‘viskama’, sest kui koera visati kiviga, võttis tema saba just sellise kuju. Bumer esitas oma tõlgenduse kolmeköitelises teoses ja tegi enesetapu, kui talle meenutati, et roomlaste tähestikus ei olnudki j-il kõverduvat saba.

Õigem oleks küll öelda, et roomlaste tähestikus ei olnud j-i ennastki. Kõige lihtsam on seda näitlikustada praegugi hästi tuntud Rooma nimede abil, mida meie kirjutame hilisema konventsiooni järgi j-iga, aga mida roomlased kirjutasid i-ga: uste ja sissekäikude jumal Janus, abielu ja sünnituse jumalanna Juno, pea- ja taevajumal Jupiter, valitseja Julius ja tema tütar Julia olid roomlaste tekstides Ianus, Iuno, Iuppiter, Iulius ja Iulia. Jeesus oli Iesus, tema kodu Juudamaa aga Iudaea; tuntud lühend I. N. R. I Jeesuse ristil ei tähenda muud kui „Iesus Nazarenus Rex Iudaeorum“ – „Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas“.

Meie kirjutame kõik need nimed j-iga, sest ladina i häälduski nime algul vokaali ees j-ina, märkides seal mitte vokaali, vaid konsonanti. Sama kehtib üldsõnade kohta. Meie kirjutame „jaanuar“, „juuni“, „justiits“, „juubel“ ja „juunior“, ent roomlased kirjutasid Ianuarius, Iunius, iustitia, iubilaeus ja iunior. Ühesõnaga: kui meil näeb mõni laps praegu kurja vaeva, et saada selgeks, kuhu peab i asemel panema j-tähe ning kas õige on „maia“ ja „paliu“ või „maja“ ja „palju“, siis Julius (või Iulius) Caesari Roomas olnuks säärane probleem mõeldamatu.

Taevas hakkas tulevaste laste peade kohal tumedaks tõmbuma varasel keskajal, kui vulgaarladina keelest võrsusid romaani keeled, mille hääldamine lahknes ladina omast. Kui ladina keeles oli i-konsonant hääldunud j-ina, siis näiteks hispaania keeles hakati seda hääldama hoopis h-na, prantsuse keeles ž-na ja inglise keeles -na. Need hääldused tekitasid juba pakilisema vajaduse võtta i-konsonandi kirjas tähistamiseks kasutusele mingi oma, i-vokaali märgist erinev märk.

Kust see märk tuli? Varakeskaegsed kirjutajad edvistasid ladina tekstides vahel altpoolt pikemaks venitatud, sabaga i-ga. Saba võis rippuda otse alla või kõverduda vasakule. Selline täht oli ikka i, lihtsalt pisukese ilustusega, mis aitas teda tekstis visuaalselt paremini eristada. Enamasti lisati i-le saba siis, kui täht oli prominentsel positsioonil, näiteks sõna alguses või lõpus – filij (filii ‘lapsed’), justj (iusti ‘õiglased’) –, kõige sagedamini just sõna alguses. Ent ka i-konsonant oli kõige sagedamini just seal. Seega pole ime, et hännaga i-d hakati seostama eelkõige i-konsonandiga ja et pikkamisi kujuneski tema põhiliseks ülesandeks tähistada nimelt seda, kuni viimaks oligi kahe eri hääliku jaoks kaks eri märki: i-vokaali jaoks i ning i-konsonandi jaoks j.

See tööjaotus kinnistus renessansiajal, täpsemalt 15. sajandil tänu trükikunsti kirja ühtlustavale toimele. Kõigepealt sai hispaanlaste Iesusist Jesus ja iusticia’st justicia, seejärel prantslaste Iuliusest ehk Iulesist Jules ja maiesté’st majesté. Inglise kirjas hakati j-i korrakindlamalt kasutama küll alles 17. sajandil, ja ka siis võis ühestsamast tekstist lugeda kord John ja Juliet, kord Iohn ja Iuliet. Ja veel pikalt vaatasid inglased j-ile kui pelgale i variandile, mitte eraldiseisvale tähele; alles 19. sajandi keskpaiku sai j täisverelise tähena koha ka inglise tähestikus, eelviimasena lisandusena enne v-d.

Eesti kirjas hakkas j lõplikult pinduma aga alles 1820. aastail, kui Otto Wilhelm Masing asus (toona veel erandlikult) vokaalidevahelist j-i märkima i asemel j-iga, kirjutades näiteks „ajal“ ja „pojad“, mitte „aial“ ja „poiad“, ning soovitas neil kahel üldse paremini vahet teha – vaevalt mõeldes kõigi nende laste meelehärmile, kes tulevikus j-iga kurja vaeva hakkavad nägema.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!