KEELEKASTE ⟩ Kuidas sündis u

19. märts 2021 Priit Põhjala - Kommenteeri artiklit
Priit Põhjala.

Oma kujult meenutab u-täht kaarjat hobuserauda. Ja hobuseraud seostub paljudele õnnega – laialt levinud ebausk ütleb, et ukse kohale naelutatuna toob see õnne majja. Küsitavaks on jäänud, mispidi peaks hobuseraud ukse kohale naelutatud olema. Kas otsad allapoole, nii et õnn majja sisenejale ladinal kaela sajab? Või otsad ülespoole, nii et õnn raua sisse lõksu jääb ja sealt enam lõikama ei pääse? Või äkki peaks ukse kohale panema hoopis u– ehk hobuserauakujulise magneti ja lootma, et see toimib õnne ligi tõmbava talismanina nii üht- kui ka teistpidi?

Kui u-kujuline hobuseraud seostub õnnega, siis u-kõlaline häälik viib mõtted sageli hoopis millelegi õnnetusttoovale, nukrale ja tumemeelsele, tontlikule ja kõhedale. U on kaotusvalu, kurva nutu ja kuu poole ulgumise häälik. Ja mitte ainult meil, eestlastel; ka paljudes teistes keeltes on kuud ja ulgumist tähistavad sõnad minoorselt u-rohked, olgu siis häälduses või kirjapildis või mõlemas: soome kuu ja ulvoa, türgi uydu ja ulumak, inglise moon ja howl (või ululate), prantsuse lune ja hurler, portugali lua ja uivar, itaalia luna ja ululare 

Neist mitmed pärinevad ladina sõnadest luna ‘kuu’ ja ululo ‘ulguma, nutma’. Aga huvitaval kombel võime neid sõnu vanades ladina tekstides näha kujul lvna ja vlvlo. Klassikalises ladina tähestikus lihtsalt ei olnud u-tähte ja roomlased märkisid nii v– (või w-) kui ka u-häälikut v-tähega. Või ehk tohime ka öelda, mõistagi muigega suunurgas, et u-täht oli noorest peast lihtsalt saledam, vähemasti altpoolt, meenutades sedasi pigem v-tähte.

Nõnda siis kirjutatigi Julius Caesari ja Marcus Aureliuse nimed roomlaste tekstides kujul „IVLIVS CAESAR“ ja „MARCVS AVRELIVS“. Või võtame Roomas asuva Traianuse samba, mis püstitati aastal 113 ja mille pjedestaali marmorisse uuristatud ladina kirjatähti peetakse sageli maailma ilusaimateks ja täiuslikemateks. Tekst pjedestaalil algab sümboolse väljendiga „SENATUS POPULUSQUE ROMANUS“ („Rooma senat ja rahvas“), mis on aga esitatud kujul „SENATVS POPVLVSQVE ROMANVS“.

Võrdlemisi veendunult jäi v-täht u-d märkima umbes 5. aastasajani, iseäranis raidkirjas, kuigi tindiga papüürusele-pärgamendile kirjutatud mitteametlikumates tekstides võttis v vahel hooletult ka u-ga sarnaneva kuju. Süsteemsemalt hakati v-le ümarat istmikku joonistama 5.–8. sajandil untsiaalis – suurtähtkirjas, millele olidki iseloomulikud ümarad tähekujud – ja hilisemates varakeskaegsetes tekstides, mis tähendati üles mõjukas Karolingi minuskelkirjas. Suurtähtede puhul jäi siiski eelistatuks V-kuju.

Üldjoontes oli u-d ja v-d puudutav olukord kogu keskaja vältel aga üsna segane, sest nii u– kui ka v-häälikut võidi märkida läbisegi nii u– kui ka v-kujuga – mõlemad võisid tähistada mõlemat! Alles ladinast võrsunud rahvuskeeltes hakkas sugenema tarve u– ja v-häälikut kirjas täpsemini eristada. Soov kahe tähekuju kaootilist kasutust kuidagigi koordineerida ilmneb näiteks ühes 14.–15. sajandi keskinglise keelega seotud suundumuses: kirjutada häälikust sõltumata sõna algusse (vain, aga ka vnder ja vpon) ning mujale (full, aga ka saue ja euer). See kahtlane komme kandus ka trükikirja ja oli visa kaduma, nii et isegi näiteks Shakespeare’i „Hamleti“ 17. sajandi alguse trükkidest võime sõnade violence ja much kõrval lugeda selliseid sõnu nagu vnworthy, vsgiuing, liue, natiue ja riualls.

Inglismaal läkski kahe hääliku ja kahe tähe suhete paikaloksumiseni veel kaua aega, tähestikku lisati seni u-tähe variandiks peetud v-täht viimase, kahekümne kuuenda tähena alles 19. sajandi keskel. Eesrindlased olid hoopis itaallased, kes hakkasid u-d ja v-d trükikirjas täpselt eristama juba 16. sajandi keskpaiku. Visalt küll, ent viimaks jõuti siiski selleni, et vokaali, u-häälikut hakkas tähistama üksnes u-täht ja konsonanti, v-häälikut üksnes v-täht, asukohast sõltumata.

Naastes aga veel kord roomlaste ja nende kuulsa vormeli „SENATUS POPULUSQUE ROMANUS“ juurde – naljahambad itaallased on sellest väärikast väljendist tulnud akronüümi SPQR tõlgendanud ka muudmoodi, näiteks „Sono pazzi questi Romani“. Selle lause tõlge on tuttav roomlaste ja gallialaste võitlusest pajatava „Asterixi“ koomiksi fännidele: „Need roomlased on hullud“!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!