Keeleoskus ei sünni üleöö – see vajab järjepidevat arendamist

Eesti keele kui teise keele õpetajate liit on tegutsenud juba ligi kakskümmend aastat. Kas selle aja jooksul on toimunud keeleõppes ka suuri läbimurdeid?

Eesti keelel on riigikeele ja alates 2004. aastast Euroopa Liidu ametliku keele staatus. Sisuliselt tähendab see, et kõikidel, kes oskavad riigikeelt, on õigus pöörduda EL-i institutsioonide poole ja saada vastuseid. Kuid see ei ole peamine põhjus, miks iga Eesti elanik peab oskama eesti keelt. Ükskõik millises riigis elades on loomulik, et riigikeeleoskus on kohustuslik ja iseenesest mõistetav, sest keelt oskamata ei ole võimalik olla riigi täisväärtuslik liige.

1990. aastate keskel oli eesti keele kui teise keele õpetajate tase kooliti ja piirkonniti väga erinev. Pakutava täiend- ja ümberõppe maht ning korraldus ei rahuldanud muukeelse haridussüsteemi vajadusi, puudus piirkondade vajadusi kattev täiendkoolitusprogramm.

1997. aastal pöördus Briti Nõukogu haridusministeeriumi poole ettepanekuga kujundada piirkondlik eesti keele kui teise keele õpetajate täiendkoolitus inglise keele õpetajate täiendkoolituse eeskujul. Briti Nõukogu oli analoogse täiendkoolitust andva inglise keele õpetajate võrgustiku loonud juba aastatel 1992–1996. 1998. aastal käivituski projekt „Eesti keele kui teise keele õpetajate täiendkoolituse võrgustik“. Põhjamaade, Suurbritannia ja ÜRO arenguprogrammi projekt „Toetus riiklikule integratsiooniprogrammile“, Briti Nõukogu ja meie haridusministeerium sõlmisid kolmepoolse lepingu.

Liitumise eelsoojendus

31. jaanuaril 1998 toimus Tallinna pedagoogikaülikoolis avaüritusena seminar, mille eesmärk oli tutvustada haridusametnikele, eesti keele õpetajate koolitajatele, keelekeskuste töötajatele ning juhtivõpetaja kandidaatidele eesti keele kui teise keele õpetamisega seotud problemaatikat, täpsustada oma rolli ning eesseisvaid ülesandeid ja oodatavaid tulemusi.

Projekti eesmärk oli kujundada eesti keele kui teise keele õpetajate piirkondlik keele- ja metoodikaalane täiendkoolitusvõrgustik, mis oleks vastava riikliku struktuuri koordineerimisel jätkusuutlik ka välisabita. Projekti sihtgrupp oli 33 juhtiv- ja riigikeeleõpetajat.

Alguse sai peaaegu kolm aastat kestev juhtivõpetajate metoodikaalane koolitamine. Sai selgeks, et on vaja käivitada võrgustik, mis pakub eesti keele kui teise keele õpetajatele metoodilist ja keelealast täiendkoolitust, on vaja luua infopank, koondada ja levitada oma piirkonnas õppematerjale ja metoodikaalast teavet, töötada välja metoodilised materjalid, kujundada ja toetada õpetajate omavahelist koostööd ning koostöös kõrgkoolidega arendada eesti keele kui teise keele õpetamise didaktikat.

2000. aasta jaanuaris moodustati kolm piirkondlikku tugikeskust: Tallinna ja Harjumaa keskus Mahtra gümnaasiumis, Virumaa keskus TTÜ Virumaa kolledžis ja Lõuna-Eesti keskus Tartu Annelinna gümnaasiumis. Keskuste põhitegevus oli organiseerida ja viia läbi koolituspäevi ning nõustada metoodiliselt eesti keele kui teise keele õpetajaid.

Lisaks hangiti keskustesse õppematerjale ja õpetajatel oli võimalik neid laenutada keskuste raamatukogudest. Alguse sai teguderohke aasta – korraldati koolitusi, viidi läbi suve- ja sügiskoole, anti välja aruandekogumik, loodi võrgustiku koduleht, tehti aktiivset koostööd kõrgkoolidega üliõpilaste koolipraktika läbiviimisel. Kõikide tegevuste juures tegutseti juba liiduna, mis alustas ametlikult tööd 8. detsembril 2001.

Süstematiseeritud metoodilist täiendkoolitust saanud pedagoogid tunnetasid aastaid tagasi kolleegide seas suurenenud koostöövõimelisust, märgatavalt kasvanud stressitaluvust, kaaslaste avatust ja abivalmidust. Koostöös peitub jõud ja see on väga oluline.

Tänapäeva haridussüsteemis ei saa ega tohiks enam jääda õpetamises vaid ühe haridusasutuse keskseks. Oma lähedase kolleegiga on tore läbi viia LAK-õppe tunde, jagada omavahel häid õpetamismetoodikaid, kuid need kogemused ja oskused võivad jääda vaid ühe asutuse seinte vahele, millest paraku enam ei piisa. Eriti nüüd, kui päevakorral on ühtse Eesti kooli teema, on loodud ja loomisel riigigümnaasiumid ja on selgunud, et riik on aastaid panustanud eesti keele kui teise keele õppimisse ja õpetamisse, aga tulemusi ei ole näha.

PISA 2018 uuringu järgi võime olla uhked, et meie õpilased on Euroopa riikide pingereas esikohal, kuid eesti ja vene õppekeelega koolide tulemuste erinevus püsib. See omakorda annab märku sellest, et väga oluline on pöörata tähelepanu vene õppekeelega koolide õpetajate ja ka koolijuhtide koolitamisele.

Ajaga peab kaasas käima

Aastaid tagasi vastu võetud otsus kaotada ära õpetajate 160-tunnine kvalifikatsiooninõue on teinud haridussüsteemile karuteene. TALIS-e 2018 uuringu järgi on Eestis väga palju üle 50-aastaseid pedagooge, kelle seas on kindlasti ka neid, kes on kinni jäänud iganenud õpetamismetoodikatesse ja on kui raudvara, kelle jaoks peale õpiku, vihiku ja tahvli ei eksisteeri midagi.

Tänapäeval on klassiruumis Z-generatsiooni noored, kellele on infoühiskond vabalt kättesaadav, kuigi nad ei pruugi seda alati õigel eesmärgil kasutada või ei oska seda teha. Järelikult ei saa ükski keeleõpetaja püünele jääda lootuses, et õpilane omandab keeleoskuse ja teadmised vaid nutiseadmeid kasutades. Õpetaja peab ajaga kaasas käima, olema kursis hariduselus toimuvaga, julgema ja tahtma väljuda oma mugavustsoonist ning soodustama nii endas kui ka oma õpilastes soovi omandada uusi teadmisi, osalema õpetajate aineliitudes, et luua kontakte ja leida endale kolleege, kelle poole vajadusel pöörduda. See on see, mida vajab üks pedagoog ja tema kasvandik tänapäeva Eesti haridussüsteemis.

RITA-ränne on kenasti defineerinud ühtse Eesti kooli kui kooli, kus õpivad koos eri keele ja kultuuritaustaga õpilased, kellele tagatakse nüüdisaegse õpikäsituse põhimõtetest lähtuv eestikeelne õpe. See ei ole kindlasti kool, kus surutakse maha õpilase identiteet ja rahvuskuuluvus, vaid kool, kus igaühel on õigus säilitada oma rahvuskuuluvus. See on kool, mis murrab barjääri ja eelarvamused rahvuste vahel ning aitab kultuure omavahel liita. Kool, mis aitab lõimida rahvaid ja uussisserändajaid ning luua kõikidele võrdsed võimalused kvaliteetse hariduse omandamisel ning suurendab konkurentsivõimalust tööturul.

Ühtsuses peitub jõud

Ühtse Eesti koolini jõudmine võtab aega ja selle käivitamisel tuleb kaaluda mitmeid aspekte. Ideaalsete tulemusteni jõuame ehk aastate pärast, kuid oluline on tuletada endale pidevalt meelde vanasõna, et enne lõikamist tuleb üheksa korda mõõta. Keele omandamine saab alguse varases lapseeas, mängides, avastades, matkides. On äärmiselt oluline, et riik pööraks tugevdatud tähelepanu õpetajale, kes on lapse eesti keele kui teise keele õppimise algusaastail see, kellest sõltub tema edaspidine korrektne keele kasutamise oskus.

Järelikult on puhta eesti keele valdamine lasteaiaõpetajate seas määrava tähtsusega. Kindlasti tuleb toetada lisaks eesti keele kui teise keele õpetajatele ka muukeelses koolis eesti keeles aineid õpetavaid õpetajaid ja eesti koolide õpetajaid, kes samuti vajavad lisarahastust. Me ei saa kõrvale jätta eesti emakeelega õpilasi, sest ka nemad, õppides ühes klassiruumis muukeelse õpilasega, peavad saama eesti keele tunnis selgeks ilusa emakeele.

Ida-Virumaal tegutseb mitmeid organisatsioone, kes kõik koos on juba astunud samme selle suunas, et kõik õpilased, olenemata rahvusest, saaksid kvaliteetset eestikeelset haridust ja kõikidel pedagoogidel oleks võimalus arendada nii oma professionaalsust kui ka eesti keele oskust. Ärgem võtkem meie noortelt võimalust püsida tööturul konkurentsivõimelisena.