Kes vastutab õpilase kultuurikogemuse eest?

27. märtsil oli rahvusvaheline teatripäev, 20. märtsil tähistati rahvusvahelist noore vaataja teatripäeva. Lastele ja noortele suunatud kultuuri teemal arutleti ka 5. märtsil ASSITEJ Eesti keskuse korraldatud veebiseminaril „Kes vastutab lapse kultuurikogemuse eest õppeasutuses?“. Terve päeva kestnud seminaril räägiti eri kultuurivaldkondade kogemustest, kõige rohkem teatrikunstist.

Eestis käivad teatritrupid sageli lasteaedades ja koolides etendusi andmas. Oma kogemusi sel teemal jagasid Teatri Sõbra juht Priit Öövel ning Piip ja Tuut Teatri produtsent ja lavastaja Marek Demjanov. Mõlemad teatrid on pidanud andma etendusi igasugustes saalides, ka sellistes, kus on puudunud teatri tegemiseks elementaarsed tingimused, nagu lava, võimalus saali pimendada, prožektorid, isegi elekter. Nutikas ja leidlik on tulnud olla mitte ainult tehniliste lahenduste osas, vaid ka lavastuste sisu puudutavas. On äärmiselt keeruline hoida publiku tähelepanu ja panna teda kaasa elama, kui saalis on 2–7-aastased lapsed, kes on arengult väga erinevad. Seega peab tükis olema midagi kõigi vanusegruppide jaoks.

Pileti hind otsustab

Majanduspoolest rääkides tõid teatrijuhid välja, et kui tegu ei ole just ühe näitleja kohvriteatriga, ei ole võimalik head teatrielamust väga odavalt pakkuda. Seetõttu käibki omamoodi võidujooks põhimõttel, kes ees, see mees. Kuna truppe on palju, pääseb lasteaeda või kooli esinema enamasti see, kes pakub odavamaid pileteid. Tugeva tasemega tegijatel kaob aga motivatsioon, sest nad ei saa hinna tõttu konkureerida.

Nii satuvadki lasteaedadesse ja koolidesse pahatihti kehva või lausa halva kvaliteediga trupid, mistõttu osa lasteaedu ongi teatrite lasteaeda kutsumisest loobunud.

Juba aastaid on kaalutud mõtet moodustada komisjon, kes pakutavaid lavastusi hindaks, et esinema pääseksid üksnes need, kelle valdkonna asjatundjad on heaks kiitnud. See mõte on endiselt aktuaalne.

Seminaril lasteaednike liitu esindanud Tabasalu lasteaia direktor Anneli Laamann kinnitas ka omalt poolt, et tase on väga ebaühtlane. Ta ütles, et on oma ligi 30 aasta pikkuse lasteaedniku staaži jooksul näinud väga paljusid etendusi ning esinejate kutsumisel lasteaeda õnnestumiste kõrval paraku ka ämbrisse astunud. Viimati juhtus see tänavu jaanuaris, pärast mida kirjutas ta kolleegidele kirja, et neid ühe teatri eest hoiatada. Siiski on tema sõnul õnneks truppe, keda ta julgeb usaldada ja lastele esinema kutsuda. Valiku teeb ta enamasti eel-info põhjal, mille trupid oma lavastuste kohta saadavad, ning käib regulaarselt teatrite korraldatud infopäevadel.

Me läheme teatrisse!

Seminaril kerkis küsimus, kas ei oleks õigem viia lapsed etendust vaatama teatrimajja, kuhu lavale see on loodud, kasutades selleks kõiki teatri loomingulisi ja tehnilisi võimalusi. Paraku ei ole see alati lahendus. Paljude laste puhul jääb teatriskäik kas vanemate rahakoti või täiskasvanute viitsimise taha isegi suuremates linnades, väikestest maakohtadest rääkimata. Et nendel lastel kultuurielamus saamata ei jääks, tuleks teatritel edaspidigi kohapeal käia. Küll aga ei tohiks esinejad kvaliteedis järeleandmisi teha, vaid peaksid pakkuma ka lasteaias ja koolisaalis samaväärset elamust kui teatris. Juba aastaid tagasi on käidud välja mõte, et ideaalis võiks vähemalt paar kultuurielamust aastas olla lastele täiesti tasuta. Nii saaksid tegijad vabaks majanduspiirangutest, õpetajatel aga tekiks vabadus piletihinna järgi mitte valida. Mõni aeg tagasi idanema hakanud kultuuriranitsa mõte, mis on kasutusel ka meie naaberriikides, oleks üks võimalus.

Naabrite kogemus

Zoomi vahendusel jagasid oma riikide kogemusi Ragnhild Tronstad Norra Kulturtankenist ja Jānis Znotiņš Läti ASSITEJ keskusest.

Ragnhild Tronstad rääkis, et Norras loodi kultuuriranits 2001. aastal eesmärgiga kindlustada kõigile lastele ligipääs professionaalsele kultuurile. Igale lapsele tähendab see vähemalt kolme tasuta teatri, kontserdi, kunstinäituse, kino, muuseumi või mõnd muud kultuurikülastust aastas. Esinejatele makstakse tasu 500 eurot päevas, lisaks kaetakse toidu- ja sõidukulud. Riik rahastab kultuuriranitsa programmi 28 miljoni euroga ja omavalitsused 23 miljoni euroga aastas.

Lätis sai kultuuriranitsa programm alguse kolm aastat tagasi, 2018. aastal, kui Läti riik tähistas oma 100. aastapäeva. Jānis Znotiņši sõnul võeti eeskujuks Norra mudel ning loodi programm esialgu kolmeks aastaks. See hõlmab üle 200 000 õpilase 1.–12. klassini, lasteaedu aga mitte. Kolme aasta jooksul on riik andnud omavalitsustele programmi tarvis 13,5 miljonit eurot ning omavalitsused omakorda jaganud selle koolide vahel. Sel suvel programm lõpeb, aga kuna see on väga populaarne, soovitakse jätkata, rahasummas ei ole veel kokku lepitud.

Kultuuriranits tulekul?

Võib loota, et kultuuriranitsa programm luuakse lähiajal ka Eestis. Kultuuriministeeriumi teatrinõunik Katre Väli kinnitas oma sõnavõtus, et valitsuse koalitsioonilepingus on kultuuriranitsa kokkulepe kirjas.

Kultuuriranitsa programmi tarvis taotleb kultuuriministeerium riigieelarvest 2022. aastaks ligi seitset miljonit eurot, mis teeb iga põhikooliõpilase kohta umbes 50 eurot aastas. Selle eest saab pakkuda igale õpilasele kaks-kolm tasuta teatri-, kontserdi-, kunstinäituse, kino-, muuseumi- jne külastust aastas.

Toetust saaksid nii munitsipaal-, riigi-, kui ka erakoolid ning iga kool saaks ise valida, kuhu minna ja kas kasutada raha piletite ostuks või ka transpordikuluks. Kultuuriranitsa toetuse mõte on viia õpilased kultuuriasutusse, mitte kutsuda kultuuritegijaid kooli. Sellega peaks kaasnema lavastuste eelnev hindamine ja nimekirja koostamine kultuurisündmustest, mis vaatamist väärivad.

Veebiülekande jälgijad küsisid, miks on programmist välja jäetud lasteaialapsed ja gümnaasiumiõpilased. Katre Väli vastas, et kuna iga haridusastme lisandumine tähendaks vajaliku rahasumma kasvu, soovitakse kõigepealt vaadata, kuidas see põhikooli osas tööle hakkab. Lisaks saab põhikooli õppekava paremini teatrite repertuaariga siduda. See ei tähenda, et tuleks hakata õppekavas näpuga järge ajama, teatrite pakutavat saab vaadata avaramalt. „Praeguses keerulises majandusolukorras tuleb loota, et kultuuriranitsa programm ikka rahastuse saaks,“ ütles Katre Väli.

Juba praegu on kultuuriministeeriumil toetusprogramm „Teater maale“, kust on võimalik toetust saada mõlemat pidi: kui teater tuleb kooli või kui õpilased sõidavad teatrisse.

Teine programm, „Teater lasteaeda“, on sündinud koostöös fondiga „Aitan lapsi“ ja Eesti Pandipakendiga. Selle raames on juba viis aastat pakutud lasteaedadele tasuta keskkonnateemalisi etendusi. Kokku on etendusi mängitud 500 korda ja neid on näinud 32 100 last. Märtsi alguses kuulutati välja ideekonkurss uute lavastuste leidmiseks, et programmiga jätkata.

Kultuurikasvatus on õpetaja nägu

Õpetajate arvamust esindasid seminaril Kaarli kooli õpetaja Lea Krall ning Kõrveküla põhikooli klassiõpetaja ja klassiõpetajate liidu esindaja Piret Jõul. Lea Krall tõdes, et valiku, mida lapsed teatrisse vaatama lähevad, teeb enamasti õpetaja. Kultuurikasvatus koolis ongi tema sõnul õpetaja nägu ning õpetajat tuleks usaldada, sest ta tunneb oma lapsi. Tähtis on pakkuda õpilastele võimalikult mitmekülgseid elamusi, et nad saaksid tuttavaks eri žanridega.

Piret Jõul tõi välja, et õpetajate jaoks on alati olnud küsimus, kumba eelistada – kas kutsuda teater kooli või viia õpilased teatrisse. Tema ise eelistab lastega teatrisse minna. Nii saab õpetada teatrikultuuri laiemalt: kuidas teatrisse minekuks valmistuda, riietuda, seal käituda. Pärast etendust aga lasta lastel oma muljeid ja emotsioone jagada ning nähtu üle arutleda.

Müks õiges suunas

Seminaripäevast kokkuvõtte tegemiseks sai sõna kultuuriajakirjanik Keiu Virro, kes leidis, et kultuuriranitsa programm on väga vajalik, sest kõik vanemad ei ole võimelised oma lapsi ise suunama ega kõik õpetajad õpilaste kultuurikogemuse eest vastutama. Selle põhjused on erinevad: olgu tegu siis asukoha, raha või halvimal juhul huvi puudumisega. „Seepärast ongi vajalik, et keegi annaks müksu vajalikus suunas just neile, kellel ei ole tahtmist vastutust võtta,“ ütles Keiu Virro. „Lapsed ei ole süüdi, kui vanemaid või õpetajaid teema ei huvita. Alustada võikski infobaasi loomisest, et üldse tekiks ülevaade, mida teatrid pakuvad. Praegu on meil selline süsteemne ülevaade puudu. Kultuuriranits on suurepärane idee ja kõik muud programmid peaksid ka alles jääma. On tehtud palju uuringuid, millist mõju avaldab kultuur lapsele, kui ta on sellega noores eas kokku puutunud.“

• • •

Seminari põhiküsimusele, kes vastutab lapse kultuurikogemuse eest õppeasutuses, andsid osalejad üksmeelse vastuse, et vastutavad kodu, lasteaed, kool ja riik ühiselt.