Koduõpe kui muutuste kasvulava

Koduõpet koordineerivad koolid väärtustavad iseseisvust, enesejuhtimist ja õpioskusi harjutava õppija pingutust, sest see on suunatud tema tulevikku. Ka distantsõpe on tulemuslikum koolides, kus mõistetakse, et õppimise viise, kohti ja aegu muutes peame olema kindlad, et pingutus on seotud ikka õppimise ja mitte seda matkivate või asendavate tegevustega.

HITSA distantsõppe mõjude uuring näitas, et 80% õpilastest tundis end kodus õppides turvalisemalt ning 50% tulemuslikumalt, õnnelikumalt ja rahulikumalt kui koolis. See näitab, et tänapäeva kool ei paku väga suurele hulgale õpilastest seda, mida on õppimise käivitamiseks vaja.

Vähem tulemuslik pool õppijatest paljastab aga ammukardetud tõsiasja, et klassiruumis küsitakse harva, kas õpetamise kõrval midagi ka õpiti. Unustatakse, et mahajäämus ei teki distantsõppest, vaid ikkagi mitteõppimisest. Mitteõppimisel on mitmesuguseid põhjusi, muuhulgas segased eesmärgid ja välisest piitsast või präänikust sõltuv motivatsioon.

Distantsõppe kogemus on võimalik pöörata Eesti hariduse tugevuseks. Olime kitsaskohtadega juba enne koroonakriisi kursis – haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 on asjakohane, terviklik ja tulevikku vaatav kava, mille järgi tegutsedes ei ole me mitte lihtsalt paindlikumad tulevastele kriisidele reageerides, vaid teeme maailma parima hariduse veel paremaks – 2.0.

Eestis on maailmatasemel haridusteadus ja ülikoolide kaudu on koolitusi pakutud juba aastaid, nüüdisaegse õpikäsituse rakendamise kogemusi on kolleegidega jaganud mitmed koolid üle Eesti. 

Kuigi haridusvaldkonna arengukavas esitatud eelarve on muljetavaldav, leitakse näiteks vanema taotlusel korraldatavas koduõppes viisid, kuidas omandada põhiharidus tihtipeale just kriisitingimustes ja väheste vahenditega. Seeläbi loodud individualiseeritud ja mitmekesine õpikeskkond toob nii tulemused kui õpirõõmu.

Nagu põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ette näeb, on vanemale partneriks ja toeks kool, mille nimekirjas koduõppija on, sest n-ö süsteemiväline koduõpe ei ole Eestis võimalik. Koduõppe tingimusi sätestava määruse keeles on koolil kontrollorgani funktsioon. Siiski on vanema taotlusel koduõpet pakkuv kool kõige tulemuslikum siis, kui pakub lisaks kontrollile kord poolaastas perele jooksvat tuge, nõustamist, ideid, koolitust, suhtlus- ja koosõppevõimalusi ning on paindlik uutele vajadustele ja väljakutsetele vastates. Eesmärk on ju, et noor saaks „avastada ja arendada enda kui õppija võimeid ja oskusi ning kujuneda terveks ja tegusaks ühiskonnaliikmeks“, nagu arengukavas sõnastatud on.

Praeguseks on kõigile asjaosalistele ilmselt selge, et arengukava elluviimisele alternatiivi ei ole ja selleks peab muutuma suhtumine hariduse andmisse. Nagu juba kevadises artiklis („Distantsõppe ja koduõppe erinevustest“, Õpetajate Leht 30. apr. 2020), peab koduõppekogukond ka nüüd möönma, et otsese abi asemel saame viidata, kuidas arengukava strateegilisi eesmärke juba praegu koduõppes rakendatakse.

Strateegiline eesmärk 1: Õpivõimalused on valikurohked ja kättesaadavad ning haridussüsteem võimaldab sujuvalt liikuda haridustasemete ja -liikide vahel.

Järgmise 15 aasta olulised märksõnad on „elukestev õpe“ ja „paindlikud individualiseerimist võimaldavad õpiteed õmblusteta õpikeskkonnas“.

Praeguse kriisi valguses tundub suurt ängi põhjustavat arusaam, justkui saaks õppimise ja hindamisega tegeleda ainult koolimajas. Koduõppija argiellu on elukestev õpe kirjutatud seeläbi, et õppimine ei ole kavandatud tingimata kindlal ajal kindlas kohas ja kindlal viisil toimivaks tegevuseks, vaid moodustab iga päeva orgaanilise osa. Tegemist pole mingi ebamäärase kulgemise ja teen-mis-tahan-suhtumisega, vaid kool on pakkunud vanemale ideid ja koolitusi, kuidas kavandada õpieesmärkidega kooskõlas olevaid, sageli lõimitud ja aineüleseid tegevusi. 

Kool saab aidata vanemal võtta arvesse oma koduõppija eripärasid ning individualiseerida ja diferentseerida nii õpet kui hindamist. Näiteks on lugemis- ja kirjutamisraskustega õpilasel võimalik teadmisi nii saada kui esitada ka muul viisil kui kirjaliku tekstiga. Õppijat on võimalik kaasata kõikidesse õppetegevuse faasidesse (eesmärgistamisest hindamiseni) ja kavandada temaga koos tegevused, mille abil riigi nõutud õpieesmärgid saavutatakse. Kõik see on uus normaalsus ka haridusvaldkonna arengukava valguses.

Kriis näitas paljude õppijate mahajäämuse kohad täpselt kätte ning õpetajatel oli just individuaalse lähenemise abil võimalik neid lapsi aidata. Tulevikuharidust muul moel anda ei saagi. Selles vajab ja saab oma koolilt tuge ka äsja koduõppe kasuks otsustanud lapsevanem.

Praeguse aja koolis võib aukude lappimine võtta aega aastaid, individualiseeritud lähenemine võimaldab seda teha aga palju kiiremini.

Õppija saab oma õpitee kujundada vastavalt vajadusele ja võimetele, mh õppides väiksemate moodulite või õpiampsudena, mida saab arvestada formaalhariduse õppekava osana.

Sellal, kui enamikus koolides alles vaieldakse, kas ja kuidas aineid lõimida ning moodulite või tsüklitena õppida, on oma koduõppeperesid toetavatel koolidel juba ammu olemas ideepangad ning näiteid lõimitud ja tsüklitena kulgevast aineõpetusest, mis on nii tulemuslik kui ressursisäästlik. Seda pole vaja mitte ainult koduõppijal, kelle huvitegevus võtab juba põhikoolis professionaalsed mõõtmed (muusika, kunst, sport), vaid kõigile, sest võimaldab huvipakkuvaid ja raskusi valmistavaid aineid omandades aega paindlikult kasutada.

Koduõppes on väga tavaline liikumine õppija vanuse kasvades üha tsüklilisema õppimise poole. Samuti pole võõras kasutada kas eelmiste või järgmiste klasside õppematerjale kas siis selleks, et tegeleda seni tähelepanuta või raskeks jäänud teemade kordamisega või hoopis hüpata üle õpikutesse kirjutatud kordavatest peatükkidest ja minna õppeaine või teemaga edasi nii kaugele, kui hing ihaldab ja aju võtab.

Õppija kujundatud õppimise formaalseks fikseerimiseks pole palju vaja – igale õppijale koostatakse individuaalne õppekava ja töökavad, kuhu tegemised kirja pannakse, ning õpimapp, kuhu jäädvustatakse see, mille pinnalt on võimalik nii kujundavalt kui kokkuvõtvalt hinnata. Ka see on arengukava rakendamiseks ainumõeldav lahendus.

Tulevikus õpitakse väga mitmekesistes keskkondades ja vormides – lisaks õppeasutustele töökohal, kultuuriasutustes, noortekeskustes, digikeskkonnas, looduses jne.

Tulevik on täna! Ja oli koduõppes juba ka eile. Riiklik õppekava ei anna ette kohustuslikke õppematerjale (pigem suunab õpetajat õppetegevustes pärismaailma kasutama)  ja nii on koduõppijatele ammu tuttav õppimine igalt poolt mujalt kui koolist ja kodustki.

Koduõpet arendava kooli õnneks ei ole koduõppevanema soov sulgeda laps koduseinte vahele, et oma teadmised lihtsalt edasi anda. Koduõppijate hulgas on tavaline õppida ka õues, huviringides, klubides, noortekeskustes, kinos, teatris, muuseumides. Koduõppekoordinaatori abiga mõtestab vanem need käigud ära ja saab kogetut ka tagantjärele õppetegevuses ära kasutada (teatrietenduste või filmide arvustused, mõnest stiilist või tehnikast inspireeritud kunstiprojektid, võõrkeeles tehtud giidituur jpm). 

Igal õppijal on isiklik õpitee omaenda IÕK näol ja summa summarum ei ole vahet, millal ja mil moel õpieesmärgid saavutatakse.

Õpivormide ja -keskkondade mitmekesisus ja nende vahel liikumise vabadus eeldab õpiprotsessi juhtivalt täiskasvanult ainult üht – riikliku õppekava tundmist. Muidugi tuleb kasuks tubli annus loovust ja paindlikkust, aga kas need pole siis hea õpetaja tunnusmärgid juba praegu?

Strateegiline eesmärk 2: Eestis on pädevad ja motiveeritud õpetajad ja koolijuhid, mitmekesine õpikeskkond ning õppijast lähtuv õpe.

Õpetaja on tulevikus üha enam õppija toetaja ja mentor ning ka väärtuskasvataja, kes kujundab teadlikult õppija hoiakuid ja toetab ennastjuhtiva õppija kujunemist. 

Teadlik toetaja ja väärtuskasvataja saab olla selline täiskasvanu, kes mõistab õppimise kui neuroloogilise protsessi põhiolemust ja etappe. Koduõpet pakkuva kooli ülesanne on koolitada vanemat õppeprotsessi juhtima ning tihtipeale on need kogemused sellise uutva ja muutva jõuga, et vanem leiab end just sealt, kuhu haridusstrateegia tahab suunata lapsed: elukestev õpe ja pidev enesetäiendamine. Koolis on ju tegemist õppinud pedagoogidega, kellel juba vastav haridus. Ometi on vajalik veel miski – arusaam, et iga õppija on ise oma õpitee kujundaja ja ta tuleb kaasata õppeprotsessi kõikidesse faasidesse.

Õppija vajadustest ja võimetest lähtuv õpe toetab iga õppija eneseteostust ja toimetulekut eri rollides ning kujunemist demokraatliku ühiskonna vastutustundlikuks ja algatusvõimeliseks liikmeks. 

Distantsõppe kogemus näitas, et nii õpilaste kui õpetajate seas on selliseid, kes vajavad praegust koolisüsteemi, aga ka neid, kelle loovust ja enesejuhtimist see pärsib. Inimesed ongi väga mitmekesised, aga nagu Albert Einstein on öelnud: kui hinnata kala väärtust tema suutlikkuse järgi puu otsa ronida, jääb ta elu lõpuni arvama, et on loll. Eestil pole inimestega priisata – meil on vaja realiseerida igaühe maksimaalne potentsiaal ning selle avastamiseks ja arendamiseks ei ole vaja teha muud, kui lõpetada noorte kohtlemine keskmike massina. Igaühele tuleb anda kätte tema kaart ja varustada teda järjepidevalt tööriistadega, mida just temal oma õpitee läbimiseks vaja on.

Nagu kõikides Eesti koolides on ka koduõppes vaja saavutada, et õpilased omandaks riiklikus õppekavas toodud õpieesmärgid. Seetõttu hinnataksegi õpilase aineteadmisi ja -oskusi võrdluses riiklikult nõutud oskuste ja teadmistega, mitte töövihikulehekülgede või tehtud töö hulgaga. Hindamise ja seeläbi ka õppimise teeb tulemuslikuks ja konkreetseks asjaolu, et eesmärgid on õppija jaoks selgelt sõnastatud ja kirjeldatud.

Õpitulemuste saavutamist tuleb õppijal demonstreerida õpimapis, mille moodustavad õppimise jäljed, näiteks:

• füüsilisel kujul eksisteerivad õppematerjalid (vihikud, töövihikud, töölehed, kirjalikud tööd, liikumis-, toitumis- või muud päevikud, meisterdused, käsitööesemed, kunstiteosed jms);
• digikeskkonnas asuvad õppematerjalid (tehtud ja salvestatud ülesanded,  liikumis-, toitumis- või muud päevikud, äpid nutitelefonis jms); teksti-, foto-, video-, heli- või muud failid, mis illustreerivad mõnd õpioskust (ka kunsti- ja meisterdusprojektidest võib teha fotod, õpitud muusikapaladest audio- või videofailid jne);
• töökavadesse märgitud raamatute ja filmide pealkirjad;
• veebilehtede, videote, videokanalite lingid;
• kõik muu, mille abil õppija oma teadmisi näidata saab.

Lisaks õppija enesehindamisele ja vanema kujundavale hindamisele hindab kaks korda aastas kokkuvõtlikult kool. Selle raames fikseeritakse õpilase õpitulemused poolaastahinnanguna.

Ei maksa unustada, et õppimiseks on vaja eksida ja ebaõnnestuda. Kõige kahjulikum on öelda noorele, et selleks pole aega. Aega võib koolis mitte olla ainult ühe asja jaoks – õpiku kaanest kaaneni läbimiseks. Riikliku õppekava eesmärkidega tegelemiseks on alati aega, sest need on enamasti tänapäevased, oskustel ja teadmistel põhinevad, aineüleselt ja väga erinevate õppematerjalide toel õpetatavad ning mitmekesisel ja looval viisil hinnatavad.

Strateegiline eesmärk 3: Õpivõimalused vastavad ühiskonna ja tööturu arenguvajadustele.

Jah, hariduse andmine ongi väga tänamatu töö, sest eelmistel kümnenditel koolitatud põlvkond üritab ette valmistada inimesi, kelle maailm pole veel käes. Kuidas seda siis teha? Jah, enam ammu ei piisa lihtsalt õpetajadiplomist, samuti on mõeldamatu tuua klassiruumi need meetodid, mille järgi ise kunagi õpiti. Pole valikut – tuleb usaldada tuleviku-uurijate prognoose ning muutuda.

Kuigi riiklikus õppekavas toodud ja metoodilistes materjalides lõimitud üldpädevused on just need oskused, mille abil noor tulevikus oma karjääri ehitama hakkab, on need aineõpetuse- ja õpikukesksele koolile mõttetu koorem. Koduõpet arendav kool aga tõstab need ridade vahelt välja ja suunab nii vanemat kui õppijat neid kasutama nii (enese)hindamisel kui õppimise kavandamisel.

Maailma majandusfoorum, mis tegeleb hariduse ja tööturu tulevikuprognoosidega, toob välja 2025. aastaks vajalikud põhioskused:

• analüütiline ja innovatiivne mõtlemine,
• aktiivse õppimise strateegiate kasutamine,
• probleemilahendusoskused,
• kriitiline mõtlemine,
• loovus, originaalsus ja algatusvõime.

Eesti tööandjad on aastaid rääkinud, et Eesti tööjõuturgu ja majanduse seisu tulevikus ei määra mitte niivõrd aineteadmiste taasesitamise võimekus, vaid üha uute ja praegu veel olematute teadmiste omandamine ja rakendamine. Eesti ei saa enam kaua lubada endale õigustada oma hariduse puudujääke PISA testide tulemustega, sest tulevik on käes.

Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 rõhutab mitmekesisuse ja paindlikkuse vajalikkust. Vanema taotlusel koduõpe on üks avatud ühiskonna tunnuseid ja haridusmuutuste kasvulavasid, mistõttu on vaja, et haridusseadustik ja riiklikud tugimaterjalid sellega arvestaks ja seda toetaks. Koduõpet koordineeriv ja arendav kool soovib võimaldada peredel olla ise see muutus, mida nad on oodanud.