Koolikass kutsus vilistlased vestlusringi

Märts on Võru gümnaasiumis vilistlas­kuu. Vilistlas­päeval, 17. märtsil kohtusid videosilla vahendusel praegused ja endised õpilased. On rõõm tõdeda, et meie majast on uusi horisonte avastama läinud juba viis lendu. Kogusime nende mõtteid ja peesitasime soojendava tagasiside paistel.

Vahendame väikest osa vestlusringist, kus osalesid Kristo-Davo Kons (K-D.K), Mirjam Leesalu (MiL), Markus Lensment (MaL), Kristiina Kõrbe (KrK), Andreas Pall (AP), Karolin Ossip (KO), Robi Zuts (RZ), koolijuht Karmo Kurvits (KK) ning õppejuht Annely Hindrikson (AH).

Viimasel ajal räägitakse palju distantsõppest tingitud lünkadest. Mida teie sellest arvate?

MiL: See õpe ei ole parem ega halvem kui kontaktõpe, vaid lihtsalt teistmoodi. On oluline, et õpilane saaks aru: lüngad ei tule sellest, et distantsõpe on paha, vaid tegemist on teistsuguse olukorraga ja õpetajat pole igal hetkel kõrval. Lünki saab ennetada, kui tavaõppest on tugev põhi all, oskad seoseid luua ja olla allikakriitiline.

KrK: Distantsõpet ei tohiks tuua vabandusena: ma ei tea, ei oska sellepärast, et oli e-õpe. Tuleb olukorraga kohaneda, leppida, et nii on, ja anda endast parim.

MaL: Näen enda õpilaste pealt, et need lüngad tekivad. Selles olukorras on õpilastele mõistlik anda aktiivseid ülesandeid, näiteks luua esitlus. Siis on neil perspektiiv. Passiivne „enne õpime ja siis kontrolltöö“ ei tööta.

Olete pidanud üliõpilase või töötajana praeguses olukorras eemalt töötama: õppima, iseseisvalt toimetama. Mida kool teis ei arendanud, mida nüüd aga vaja läheb?

MaL: Minu puhul see ei kehti, aga mõne puhul kindlasti: suhtlusoskust. Oskust anda märku oma murest, pöörduda, küsida abi, sõlmida kokkuleppeid. Ja et suhtlus toimuks võrdväärsete partnerite vahel.

KrK: Ma ei mäleta väga õppetunde enesejuhtimise teemal.

MiL: Ajaplaneerimine, olen pidanud ise palju õppima, kuidas arukamalt töötada.

K-D.K: See on ikkagi enda teha, elukooli õppetunnid pead ise kätte saama. Ise pead endaga vaeva nägema ja end tundma õppima.

AP: Kui kool on n-ö toimetamise raamid ette andnud – tunni pikkus 75 minutit, tunniplaan –, siis pead ise õppima ennast nendes juhtima, hakkama saama, otsima probleemidele lahendusi. Elus ei ole ju nii, et tööturule sisenedes, makse makstes, pesupulbrit valides on keegi alati ette näitamas, mida ja kuidas pead õppima ja tegema.

Millised eredad hetked koolist kaasa võtsite?

MiL: Suur kogus muusikat. Võimalused, mis meile anti.

AP: Kõik see elu. Ma ei mäleta õppimist, ei pannud sellele palju rõhku. Käis tore melu, oli põnev. Ei tundnud, et lähed kooli ja keegi hakkab tarkust pähe ajama, siis lähed koju, hakkad jälle õppima. Toredad inimesed, lahedad võimalused. Ei olnud steriilne õppimiskeskkond. Selle pärast oli tarvis kooli jõuda.

RZ: Need väikesed asjad, mida klassiga sai ette võetud. Unustamatud jõuluetendused.

KK: On naljakas kuulata, et õppimist te praktiliselt ei mäleta, sest kui me Annelyga meenutame, mis meie põhifookuses oli, siis ikkagi õppimine. Huvi- ja lisategevus oli siiski teisejärguline.

MiL: Õppimine kui protsess oli meile tehtud võimalikult arusaadavaks. See polnud midagi valulikku. Meile jäid teadmised ja ka rõõm.

Kas huvitegevus on õppimise tulemusi kuidagi seganud?

KK: Ei, oleme ikka öelnud, et meie koolis on ühendatud kaks poolust: on võimalik nõuda akadeemilist tulemust ja anda ruumi loovusele, ettevõtlikkusele ja vabadusele. Need saavad koolis käia käsikäes, nii et kumbki ei lonka.

AP: Väljastpoolt vaadates oleme väga konservatiivne kool oma reeglite ja kokkulepetega. Samas on viimased loonud pigem turvalise tegutsemiskeskkonna, mille toel on võimalik lennata vabalt nii kõrgele ja kaugele, kui vähegi tahad ja jaksad.

Kui motiveeritud on keskmine gümnaasiumiõpilane? Vajab ta edasiliikumiseks siiski pingutusele suunamist, sundimist, „eksamihirmu“?

RZ: Esimesed kaks aastat suhteliselt vähe. 11. klassi teises pooles koos uurimistööga hakkas kohale jõudma, et midagi peab tegema.

MiL: Mõne õpilase jaoks on eksamid ainuke asi, mille tarvis ta suvatseb pingutada ja aktiveerub. Kui see ka ära võtta, siis …

K-D.K: See, et mingid asjad tegemata jätsid, oli normaalne. Samas on ikka väike kahetsus, et ei õppinud piisavalt, leidsid vabandusi.

MaL: Keskmist õpilast ainult uued teadmised-oskused ei motiveeri. Õpilane on nii laisk, kui lased tal olla. Ta võib olla uskumatult laisk.

Mille ajel võiks gümnasistile saabuda selgus, mida ta tegelikult tahab?

MiL: Tudengile saabub see esimese semestri jooksul, gümnasistil läheb kauem.

MaL: Mul tekkis idee saada õpetajaks juba 11. klassis.

K-D.K: Leidsin õige tee, sõjaväelase karjääri ajateenistuses. Sealse seltskonnaga oli mõnus arutada.

RZ: Pead proovima, enne ei saa teada. Ja piisavalt kaua, kahe päevaga selgus ei saabu.

Teie seas on kaks võimalikku õpetajat. Mis võiks olla präänik, et õpetajaks tuldaks?

MiL: Muusikuna on õpetajaamet üks väheseid, mis stabiilselt leiva lauale toob, rikkaks küll ei saa. Samas on koolimuusika õppekava mitmekülgne, avab kõik uksed.

MaL: Varem tahtsin saada õpetajaks, sest leidsin, et see on üsna stabiilne töö suhteliselt normaalse palgaga. Praegu väärtustan veidi teisi asju ega tea, kas jään õpetajaks. Miks noored ei tule kooli? Üks põhjus on lapsevanemad, kes pidevalt sekkuvad. Puudub kontroll oma töö üle. Palk on ikkagi väike, võrreldes sellega, mida nõutakse ja oodatakse. Töötan erakoolis, aga minu kursusekaaslased tunnevad, et ei saa piisavalt tagasi.

KO: Ülikoolis õppejõu assistendina näen liiga palju bürokraatiat ja paberimajandust.

KrK: Oma teadmisi edasi anda on lahe, aga ma ei näe ennast täiskohaga õpetajana.

Vestluse pani kirja Annely Hindrikson, Võru gümnaasiumi õppejuht