Kuhu siis nüüd? Ikka sidusama ühiskonna poole!
Esiteks tänan Urve Läänemetsa vastukaja eest minu sõnavõtule. Mul on hea meel, et diskussioon nii hariduse tuleviku kui ka ühiskonna sidususe teemal on aktiivne ning sisukas.
Ma ei hakka käesolevas artiklis esitlema didaktika argumente, ma ei ole haridusteadlane. Jään oma liistude juurde, nagu mulle soovitati, ja räägin lõimumisest. Haridusteemades toetun teiste teadlastele, eelkõige RITA-rände (https://ranne.ut.ee/) projekti autoritele.
Esiteks – kes suudavad edasi kanda eesti traditsioone? Juba üle saja aasta tagasi Eesti riigi sünni juures kirjutati alla manifest kõigile Eestimaa rahvastele. Taasiseseisvunud Eestis loetakse seda igal aastal ette. See oli otsus, mis rõhutas ning rõhutab ka nüüd: Eesti on koduks kõigile siin elavatele inimestele.
Austan kõiki inimesi, kes on valinud oma koduks Eesti ja oma kodumaad armastavad, kes tunnevad Eestiga sidet ka välismaal. Jah, need inimesed on eestlased, Eesti kodanikud, venekeelsed, ingliskeelsed, soomlased, pärnakad ja paljud teised – erinevad kallid inimesed, kellele see riik praegu siin korda läheb ning midagi tähendab. Mida enam meid omavahel ja Eestiga seob, mida suurem on meie ühisosa ja -tunne, seda tugevamad on meie riik, ühine Eesti kultuuriruum kogu oma mitmekesisuses.
Meil on ohtralt häid näiteid suurepärastest rahvusvähemuste esindajatest, kes ajavad meie ühiskonnas meie asja, kes panustavad eesti kultuuri ja majandusse, traditsioonide hoidmisesse. Kas siinkohal on alati oluline keel, mida me räägime, või ikkagi meelsus, omavaheline mõistmine, pühendumus? Avatud maailmas on meil identiteete enam kui üks.
Olen jätkuvalt seisukohal, et ühistunde loomisel ja sidusa ühiskonna seisukohalt on erinevate õpilaste koos õppimine väga tõhus, nagu ka inimeste koos töötamine, sportimine, suhtlemine. Integratsioonimonitooringud tõestavad, et mida rohkem omavahel kokku puututakse, seda suurem on usaldus riigi vastu, ja vastupidi.
Kindlasti on hariduse seisukohalt siin hulgaliselt väljakutseid ning ka neid aspekte ei tohi jätta tähelepanuta. Selles mõttes oleme Urve Läänemetsaga ühel nõul – muudatusi tuleb läbi viia ettevaatlikult, läbimõeldult ning piisavalt ressursse kaasates.
Urve Läänemets polemiseeris: „…kellele õpitav keel pole emakeel, tuleb seda õpetada võõrkeelena nii õpipsühholoogia kui ka metoodika tähenduses.“ On olemas metoodikad ja lähenemised, kuidas võõrkeeli õppida. Näiteks keelekümbluse meetodil omandavad paljud õpilased sihtkeele kõrgtaseme nii rääkimises, kuulamises, lugemises kui ka kirjutamises.
Uuringud näitavad, et keelekümblusprogrammis osalevate õpilaste aineteadmised on sama head või isegi paremad võrreldes tavaklasside lastega, kes vaid oma emakeeles aineid õpivad. Lisaks muutub keelekümblejate suhtumine teise kultuuri paremaks ning toimib nii efektiivse lõimumismeetodina.
Keelekümblus on ka ühe ühtse Eesti kooli mudeli osa, mida RITA-rände projekti käigus välja pakutakse. Ma ei hakka neid pikemalt avama, kõik haridushuvilised saavad (ja peaksid!) nende kohta ise lugeda siit.
Ma ei arva, et igas koolis igas piirkonnas peab nui neljaks ühte metoodikat kasutades viima kõik koolid eestikeelsele õppele. Kordan üle, eri keele ja kultuuritaustaga laste koos õppimine on lahendus paljudele lõimumisvaldkonna küsimustele, kuid et seda läbi viia, on vaja kõigi osapoolte koostöö, aga ka täiendavad investeeringud haridusse, et heatahtlikest plaanidest võidaksid kõik.
Müüt on ka see, et 30 aastaga pole lõimumises ja hariduses lõimumise seisukohalt midagi muutunud, nagu väitis Läänemets. Kuidas ei ole? 1990-ndatest on Eesti kodakondsusesse naturaliseerunud enam kui 160 000 inimest, paranenud on eesti keele oskus, Eestisse rännatakse tagasi enam kui siit välja jne. Muutused ei ole kiired ning tulemused lõplikud, kuid suundumus on selgelt paremuse suunas.
Me ei tohi unustada ükskõik mis ühiskondlikul teemal, mis on sihtrühma arvamus ja ootus, sh hariduse puhul lapsevanemate valmisolek. Eesti tippteadlaste koostatud ühiskonnauuring „Integratsioonimonitooring“, millele tuginesin, ei ole pelgalt numbrid valgel lehel. Inimesed on edastanud oma sõnumi ja arvamuse. 2019. aastal õppis 13% vene keelt emakeelena rääkivatest õpilastest eesti õppekeelega koolis, aasta enne seda oli sama näitaja 11%, ehk see number on kasvutrendis. Ehk ka lapsevanematelt on selge signaal: nad soovivad, et lapsed õpiksid koos eesti lastega ja õpiksid eesti keeles. Lõpuks ometi on ühiskondlik valmisolek olemas, mida me veel ootame?
Lõimumise valdkonnas saame muutust luua vaid ühiskonnana üheskoos, mitte silotornistudes, jagades inimesi nendeks ja meieks. Lõimumine on valdkonnaülene väljakutse ning vajab kõigi valdkondade panust ja arvestamist. Mõnikord ka kompromisse.
Ülo Vooglaiu küsimused Irene Käosaarele: “Ühiskonnateaduses on selge tähendusega sellised sõnad, nagu adapteerumine, sotsialiseerumine, integreerumine, assimileerumine… Nende sõnade tähendus on teada. On teada ka nende protsesside koosseis ja struktuur, nende tegurid, neid soodustavad ja raskendavad asjaolud eri kultuuriruumides.
Mis see on, mida Te nimetate lõimumiseks? Kus saaks lugeda lõimumise kui fenomeni ja kui protsessi koosseisu ja struktuuri kohta? Kus võib leida lõimumisteooria, metodoloogia ja metoodika?
Kes on uurinud lõimumist eri maades ja kultuurides? Kas nende uuringute tulemused on teada ka Eestis? Kus need asuvad?”
Neile küsimustele võiksid vastata kõik, kes hakkavd kirjutama midagi “lõimumisteadusest”.