Kuidas pääseda mööda õpetajate järelkasvu kriisist?
Kultuurikomisjon on koostanud ja saatnud valitsusele oma ettepanekute loetelu, kuidas tagada õpetajate järelkasvu. Pall on nüüd haridus- ja teaduministri väravas ja tegutseda on vaja kohe. Alljärgnevalt toon välja ka enda konkreetsed ettepanekud.
Osa kriise tuleb ette sõltumata meist ‒ näiteks koroonaviirusest tekkinud olukord ‒, mõned kriisid on aga aimatavad ja annavad oma tulekut märku juba aastaid enne. Kui midagi ette ei võeta, siis need ka saabuvad. Poliitikute roll on muuhulgas aimata neid võimalikke ootamatuid olukordi ja tegutseda, et neid vältida.
Mu lihtne ja karm tõdemus: paari aasta pärast saabub meil ilmselt kriis hariduse valdkonnas, sest terendab õpetajate põud. Tegelikult koputab see kriis juba uksele. Läinud aasta 11. novembril pidas riigikogu ees kõne riigikontrolör, kes tõdes, et Eestil hakkab kvaliteetse hariduse võimaldamise jõud raugema. Peaaegu et samal ajal ilmus riigikogu kultuurikomisjoni koosolekute protokollidesse Eesti haridustöötajate liidu tõdemus: „Eestis on umbes 16 000 õpetajat. Eeldades, et õpetaja töötab 40 aastat, oleks meil vaja ainuüksi üldhariduskoolidesse igal aastal 400 uut õpetajat, kes jäävad 40 aastaks ametisse.“
Selge on see, et kõik ei jää nii kauaks. Pea pooled õpetajad lahkuvad juba pärast esimesi aastaid koolis töötamist. Seega oleks vaja igal aastal kooli umbes 800 uut õpetajat. See on see kriis, millega me silmitsi seisame.
Poliitiliste lahenduste käivitamisel on oma valem. Heal juhul üks-kaks aastat läheb poliitilise otsuse vastuvõtmiseks ja selle rakendamiseks. Viis aastat omandavad haridust need uued õpetajad, kes, oletame, jäävad uute lahenduste usku. See tähendab, et kui saavutatakse poliitiline kokkulepe praegu, siis kõige varem seitsme aasta pärast hakkab meil olukord paranema.
Eelmisest suvest saati töötas kultuurikomisjon läbi õpetajate järelkasvu teemat. Sai valmis tegutsemisplaan. Seejärel toimusid kohtumised haridus- ja teadusministeeriumi ning kõikvõimalikke huvirühmade, sealhulgas ülikoolide, üliõpilaste ja kolmanda sektori ühenduste esindajatega. Sügisel viis kultuurikomisjon teema riigikogu suurde saali olulise tähtsusega riikliku küsimusena („Õpetajate järelkasv ja õpetajaameti väärtustamine kui Eesti riigi jätkusuutlikkuse alustala“). Eelmisel neljapäeval jõudis valitsuseni õpetajate järelkasvu tagamist puudutavate ettepanekute loetelu, kus on loetletud need sammud, millega saaks õpetajate järelkasvu olukorra kriisiseisundist välja tulla.
Selle saadetud paberi olulisus – see on erakonnaülene! Näiteks kui seal on esitatud palgatõusu teema, tähendab see, et leppisime selles kokku parlamendi tasemel – vastuvaidlejaid ei ole.
Ettepanekud puudutavad süsteemse tegevuskava koostamist õpetajate järelkasvu tagamiseks ja õpetajakutse populariseerimist, õpetajate ja tugispetsialistide karjääriraja väljatöötamist, motiveeriva töökeskkonna tagamist, alustavate õpetajate toetamist ning praktika ja pedagoogikaalaste ainete rolli suurendamist õpetajakoolituses.
Parlament on oma suure töö teinud. Loodan siiralt, et sellest dokumendist on abi ka õpetajatele.
Mõistagi jääb poliitilistel paberitel midagi ka ridade vahele. Alljärgnevalt püüan sõnastada konkreetseid lahendused, mis erakondadel suuresti kattusid.
Õpetajate palk
Õpetaja töötasu peaks olema vähemalt võrdne teiste kõrgharidusega töötajate töötasuga. Et õpetajaametile tekiks järelkasv, peaks täiskoormusega aineõpetaja brutopalk olema vähemalt 1800 eurot kuus. Klassijuhataja tasu tuleks tõsta 300–400 eurot lisaks. Rõhutan, antud punkti all on oluline kolm olulist suunda: konkurentsivõimeline palk, lisatööde tasumine, ning professionaalsuse ja töötasu õiglane vahekord.
Õpetajate karjäärimudel
Olemasolevaid karjäärivõimalusi antud teemal on vaja üle vaadata, sest õpetaja karjäärimudel peaks motiveerima ka arengut. See ei tohiks olla ainult vertikaalne (ehk „lähen kooli õpetajaks, siis saan kunagi õppealajuhatajaks ja siis direktoriks. Ja reaalelus püsid sa pigem ühe ja sama koha peal sama palgaga“). Pigem võiks kasutada horisontaalset karjäärimudelit (ehk „olen õpetaja, samal ajal koolitan noori õpetajaid, annan välja õppekirjandust jne“ – et oleks rohkem võimalusi eneseteostuseks, sealhulgas lisateenistuseks). Neid võimalusi pakub just horisontaalne karjäärimudel. Siia lisame ka professionaalsuse seose töötasuga (võiks uuesti analüüsida süsteemi, mis kehtis enne 2014 aastat. Selle alusel oli meil umbes 25% vanemõpetajaid ning 5% õpetajaid-metoodikuid).
Õpetajate töökoormus
Õpetaja tööaeg on seaduse järgi 35 tundi, kuid reaalsuses on see keskmiselt üle 45 tunni nädalas. Meie õpetajad kannatavad pideva ülekoormuse all. Aitaks töökoormuse regulatsioon, nn töölaua revisjon. Ehk siis: kõik õpetaja põhiülesanded peavad mahtuma tema tööaja sisse. Kui tulevad täiendavad ülesanded, siis peaks tekkima ka täiendav tasu. Lahendusena võiks olla ka tasustatud vaba semester enesetäiendamiseks teatud perioodi tagant. Ning digilahenduste arendamist, mis aitaksid vähendada liigset koormust.
Õpetajaharidus
Mäletan oma šokki, kui 1. septembri aktusel lõpetas mu lapse kooli direktor oma kõne fraasiga: „…ja kui keegi siinviibivatest vanematest tahab olla inglise keele õpetaja, astuge palun minu uksest läbi. Me vajame õpetajaid!“
Säravate silmadega koolisüsteemi aitajaid on lust vaadata, aga tihti aitavad nad pigem tuld kustutada, mida võib sõnastada ka kui „vastava haridusega õpetajate põuda“. Õpetajad peavad koolis olema siiski vajaliku haridusega. Seoses sellega on oluline rõhk tasemeõppel.
Praktika rolli tuleb suurendada kohe esimesest kursusest, õpetajatööks potentsiaaliga noori tuleb märgata juba gümnaasiumis.
Eraldi teema on muidugi „Kes õpetab õpetajat?“. See tähendab, et koolide koostöö ülikoolidega on väga oluline. Suurendada tuleb ülikoolide tegevustoetust õpetajakoolituse lektorite palga tõstmiseks ja senisest suurema hulga üliõpilaste õpetamiseks, uute ametikohtade avamiseks, aga ka õpetajakoolituse õppekavades praktika senisest suuremaks rahastamiseks.
Õpetajatele boonuspakett
Seda punkti võib nimetada erinevalt, kuid selle sisu on lisaväärtuse loomine ehk teenuste/boonuste loomine, mis ei ole otseselt seotud palgaga, aga tagavad õpetajale elukvaliteedi. Nagu näiteks abi pakkumine õpetajale eluaseme leidmisel. Õpetajatele võiks olla muuseumide, teatrite ja näituste külastamine tasuta, sest need on sisuliselt nende töövahendid. Ka sportimisvõimalused võiksid olla omavalitsuse tagatud nn lisaboonuste paketis. Pöörame tähelepanu ka õpetajate tervisele.
Alustava õpetaja toetamine
Statistika näitab, et suur osa õpetajaid lahkub haridussüsteemist esimeste tööaastate jooksul. Esimesel aastal võiks õpetaja töökoormus olla väiksem (tööülesanded jõukohased) kui kogenud õpetajatel, muidugi täispalga eest. Töönädalas võiks olla üks vaba päev, olgu siis õppimiseks või muuks enesearenduseks.
Esimesel aastal võiks olla alustavale õpetajale abiks kvalifitseeritud tasustatud mentor. Ning alustava õpetaja pakett, kus võiksid olla sülearvuti/internet, tasuta transport. Aga miks mitte minna veel kaugemale ja kaaluda õppelaenu kustutamist, eluaseme toetamist, stipendiumide süsteemi. Kaasaegne noor vajab ka paindlikumat töövormi.
Noor õpetaja vajab võib olla ka täiesti uut lähenemist, nt iga viie aasta tagant ametist vaba aastat.
Koolijuhtimine
Ka siin on vaja mitmeid muudatusi, et õhkkond koolides läheks paremaks. Kui antud diskussioon toimus kultuurikomisjoni tasemel, avaldas enamik komisjoni liikmetest toetust mõttele, et koolijuhte atesteeritaks näiteks iga viie aasta tagant, võetaks kasutusele tähtajalised lepingud. Ühisele paberile läks siiski pisut leebem formuleering, kuid võib kinnitada, et selle küsimusega on poliitiliselt võimalik edasi liikuda.
Kaasav haridus
Äsja on saanud valmis riigikontrolli raport, mis ilmekalt räägib sellest, et kaasava hariduse süsteem ei tööta nii, nagu on mõeldud. Siin on eelkõige vaja poliitiliselt otsustada, mil määral me alustatud süsteemiga jätkame ja kas see on ikka õige tee, kui raporti järgi ei saa 8000 õpilast neid teenuseid, mille järele vajadust tunnevad. Kuid siiski, isegi kui poliitilist signaali ei tule, on vaja kohe nüüd ja praegu panustada abiõpetajate ja tugispetsialistide järelkasvule. See on täiendav inimressurss ja rahapanus süsteemi. Täiendada tuleb ka õppematerjale, sealhulgas eri tasemega digiõppevahendid.
Lõpetuseks. Tallinna koolmeistrite nõukoda tõdes, et Tallinna koolid on kõik kokku puutunud olukorraga, kus väljakuulutatud konkursile eesti keele, inglise keele, matemaatika-, füüsika-, keemia- ja teiste õpeainete õpetaja või eripedagoogi, koolipsühholoogi ametikohale ei laeku ühtegi avaldust. Õpetajad liiguvad vaid ühest koolist teise, st probleemi lahendatakse üksteise arvelt. See on reaalsus.
Tänan kõiki, kes aitasid koguda kultuurikomisjonile arvamusi, fakte ja jõuda järeldusteni.
Austatud Riigikogu kultuurikomisjon!
Artikli autori vahendatud ettepanekud õpetajate järelkasvu parandamiseks ei lahenda KAHJUKS seda probleemi, sest keegi ei söanda (ei julge!) minna PÕHJUSTE juurde. Olles saatnud komisjonile korduvalt ettepanekuid, julgen seda väita…
Ja tundub, et komisjonis ei ole ka pedagoogikat-didaktikat (kui teadusi) tundvaid inimesi, aga ametnikke ei saa ammugi uskuda… Probleem on ju ülemaailmne (meie ahvime vaid teisi – koos nn uue põlvkonna kasvatusteadlastega) ja on seotud lapse kuulutamisega ISIKSUSEKS. Neis loodusseaduste vastastes OLUDES pole ükski arukas inimene nõus töötama – sestap lahkutaksegi pärast esimest tööaastat.
Kuid tähtsaim – see on VÄIKERAHVA kultuuri lõpp!
P.S. Ka Saksas ja Soomes ei taheta ENAM õpetajaks õppida-minna! Õige!
Mina isiklikult puutun praegu kokku olukorraga, kus tahe õpetajana töötada on vägagi olemas, kuid puudub pedag.haridus. Puudub ja kardetavasti jääbki puuduma aga seetõttu, et nt klassiõpetajaks õppida saab vaid päevaõppes kahjuks. Oleks sessioonõpe, annaks see rohkematele huvilistele võimaluse.