Läbi raskuste õpetajaks: Hanna teekond läbi Viljandi, Londoni ja Keila

Äli Hanna Teeääre õpib praegu Tallinna ülikoolis võõrkeelte õpetajaks. Teekond selleni kulges aga isegi mõneti uskumatult.

Pärast keskkooli polnud Hannal aimugi, kuhu edasi õppima minna. Tartu (ülikool) tundus siiski põnev – ja sisse ta kuidagi ka sai. Aga õppis põhiliselt elu ennast ning jättis sellegi mõne aasta järel pooleli.

Aga milleks või kuhu ta siis tegelikult loodud oli? Huvitasid kunst, näitlemine, sport. Aga need tundusid hobina ja vanem põlvkond teadis rääkida, et elukutseks ei kõlba. Aga Hanna ei saanud muidu, kui pidi ikka näitlemisega õnne proovima. See tõi talle küll siit-sealt tunnustust, kuid lavakoolidesse vastu teda ei võetud.

Viimast korda proovides otsustas ta, et kui seekord ei õnnestu, on lool lõpp ja tagasi ta ei vaata. Nii läkski. Kalju Komissarov kuulas ta luuletuse küll viisakalt ära, aga tegelikult Hannat ei näinud. Kõik!

•

Vanemate kursuste tudengid promosid samas huvijuhi eriala ja kuna Hanna endaga midagi muud peale hakata ei osanud ning eriala paistis ka paras kompott – nagu ta isegi –, otsustas ta proovida. Sai sisse, alustas innukalt, siis pettus mõnes õppejõus, aga samas vaimustus laskumist ja matkamist õpetavast katseprojektist. Lõpuks venitas paar tühja aastat ja tõmbas siis otsad kiiresti kokku ning lõpetas kutsediplomiga (nagu rakenduskõrgkoolis ikka). Mitte bakalaureusega, aga mis sest, eks? Kõik ju teavad, et selle diplomiga saab igasse kooli, kuhu bakagagi.

•

Järgmine peatus: London. Esiteks: lihtsalt huvitas ja teiseks plaanis Hanna seal oma seiklusinstruktori õpet ära kasutada või täiendada. Algus oli põnev, aga ka raske – elu oli hirmkallis ja tööle ta ei saanud. Huvihariduse pedagoogi diplom hinnati kutsekoolivääriliseks ja CV-d kadusid kui musta auku.

Lõpuks õnnestus tööd leida abiõpetajana, palk väiksem kui hoopis hariduseta brittidel. „Kas sellepärast, et ma olen Ida-Euroopast, või sellepärast, et mul on diplomi asemel pigem vimpel?“ mõtles Hanna.

•

Jubedat tööd trotsides koolitas Hanna end ronimisinstruktoriks ja leidis ka selle, mida õppida soovis. Esitas avalduse Roehampton University magistrikursusele „Sport ja kultuur“. Kõik läks ladusalt kuni intervjuuni, kus tema „vimpel“ kahtluse alla seati. Kardeti, et ta ei saa paduakadeemilise kursusega hakkama.

Šokeeritud ja teadmata tegelikult, millest ta räägib, kinnitas Hanna veenvalt, et saab hakkama küll. Kursus osutus tõeliseks proovikiviks ja arenguhüppeks ning vabatahtlikust sõlmesidujast sai suure ronimiskeskuse instruktor ja vahetuse vanem. Endaga rahul, oli Hannal aeg koju minna. Armsas Eestis käis just kampaania „Talendid koju!“. Muidugi tundus 30-aastane ja igasugu uhkete paberite ja kogemustega naine, kes Londonis läbi lõi, endale piisava talendina, et kodutee jalge alla võtta.

•

Aga ei, kodumaa ei vajanud teda sugugi! Jälle oli ta võõras, tema diplomid ja kogemused tundmatud. Jälle kadusid CV-d ja kaaskirjad musta auku.

Hanna leidis siis, et on eri moel õpetamisega juba palju tegelenud, see meeldib talle ja tuleb hästi välja. Seega sobiks ta hästi inglise keele õpetajaks. Selgus aga, et koju saabunud talent ei vastanud kvalifikatsiooninõuetele – pedagoogiline haridus tal oli, kogemus oli, MA oli, keelt ta oskas, lünk oli aga ainealases didaktikas.

„Kindlasti on mingi kursus või eksam, mille saan läbida,“ mõtles Hanna. Oma küsimusega pöördus ta nii TÜ, TLÜ, TLÜ Haapsalu kolledži kui ka haridusministeeriumi poole. Aina edasi suunatud küsimuse vastuseks saabus mitme kuu pärast, et sellist õppimis- või eksamivõimalust lihtsalt pole. Tahad, alusta bakalaureuseõppest. Seni oli Hanna pigem doktorantuuri astumise mõtteid mõlgutanud. Ülikooliteed nullist alustada ei tundunud võimalik ega mõistlik.

•

Lõpuks saabus valge laev Tallinna polütehnikumi näol, kuhu Hanna võeti tööle huvijuhina (Viljandi „vimpel“ kõlbas hästi), aga lubati ka natuke inglise keelt õpetada. Jess, jalg ukse vahel! Aga mõni aasta hiljem … uus ring CV-sid ja suletud põhikooliuksi, õnneks ka uus valge laev – Keila kool.

Selleks ajaks oli Hannal juba kindel soov just inglise keele õpetaja olla. Ning just Keila koolis tundis ta end selles ametis üha rohkem ära. Üks tema sealseid kolleege oli taas alustamas magistriõpinguid ja kutsus Hannat kaasa. Kümne aasta jagu „ei“-sid oli Hanna usu oma õppimisvõimalustesse põrmustanud, kuid ta proovis siiski.

Ühe „ei“ pidi ta veel üle elama, sest ei sobinud oma eelneva haridusega filoloogia magistrisse. Samal ajal „käis kolleeg iga päev näpud püsti, kui äge ülikoolis on“.

Hanna proovis uuesti ja seekord võetigi ta Tallinna ülikooli.

Nüüd käib ta ise ka näpud püsti ega suuda uskuda, kui mõnus on õppida. Milleks ometi see eelnev takistusrada?

•

Otsekui vastu tulles Hanna ja sadade tema ametikaaslaste soovile, korraldab Tallinna ülikool töötavatele õpetajatele suunatud ettevalmistuskursuse.

Et juba töötav õpetaja töö, laste ja muu isikliku elu kõrvalt ka õpib, peab Hanna raskeks, kuid vägagi sisuliseks lahenduseks. Töö kõrval õppija ei tule ülikooli aega veetma. Veelgi enam – seda, mida ta täna kuuleb, kasutab ta homme juba klassi ees.

Jah, lahendust otsinud Hannal tuli teha valik: kas

a) lüüa käega ja niisama edasi töötada või

b) hüpata pea ees õpingutesse.

Nüüd aga on ka variant c) osaleda ettevalmistuskursusel, mis aitavad ära tunda, kas ja mida kellelgi vaja on, kui palju ressurssi õpingud võtavad ning mida vastu annavad.

Kui sul pole veel nõutavat haridust

Tallinna ülikool kutsub kõiki tegevõpetajaid, kel ühel või teisel põhjusel puudub õpetajatööks vajalik kvalifikatsioon, lühikesele ettevalmistuskursusele, et tutvuda magistriõppesse astumise või õpingute jätkamise võimalustega. Kursus annab vastused õpinguid puudutavatele küsimustele ning peletab loodetavasti ka ülikoolis õppimisega seotud kõhklused.

Kursus toimub Zoomi vahendusel ja on tasuta. Registreerida kas kogu kursusele või ainult avaseminarile saab kuni 17. märtsini. Osalejale väljastatakse Tallinna ülikooli täiendõppe tõend. Täpsem info saadetakse e-kirjaga koolide juhtidele.

Ajakava

• 25. märts. Õpetajakoolitus TLÜ-s, magistriõppe paindlikud võimalused, õppekavad ja täiendkoolituse võimalused. Kutsepädevused, nende analüüs igaühest lähtuvalt. Õpetaja kui õppiv professionaal.
• 8. aprill. Õppimine kõrgkoolis. Varasemate õpingute arvestamise võimalused. Individuaalsed konsultatsioonid.
• 22. aprill ja 6. mai. Õpioskused ja -strateegiad.
• 20. mai. Kursuse lõpetamine, vajadusel personaalne nõustamine.