Lapsed ja koroona. Elu võimalus
Ühel hommikul vaatas mulle Vikerraadio veebileheküljelt vastu õudne sõnum laste enesetappudest. Just koroona ajal. Kohutav! Tundub, et midagi hakkab väga kiiva kiskuma ja on tarvis külma vett pähe kallata, et kriisiolukorra sündmusi jälgides terve mõistus säilitada.
Olen sel teemal vestelnud oma koolidirektoriga, kelle abikaasa töötab politseis, ja kuulsin, et politseinikud juhivad tähelepanu ohule, et enesetapulaine ootab meid alles ees. Olen ka ise politseiga päris palju kokku puutunud ja julgen öelda, et nad on meil haritud tegelased ja tunnevad psühholoogiat hästi. Nad võtavad ju järjest rohkem osa ka perevägivalla tülide lahendamisest, mis alles mõni aeg tagasi oli politsei jaoks kõrvaline teema. Au neile selle eest!
Kogu täiskasvanute maailm tundub muretsevat selle pärast, mis saab meie majandusest, tervisest, vanadest inimestest, uutest asjadest, reisimisest ja meelelahutusest jne. Kõige suurem probleem näib neil olevat iseendaga: kas ma olen ikka piisavalt ilus, tark, tubli ja kõigile kättesaadav? Silmad ja kõrvad peavad kogu aega lahti olema, muidu võid magada maha elu võimaluse. Ka koroonast tuleb kasu lõigata! Ikka täiega.
Tehke pool
Töötan kolmandat aastat koolis algklasside muusikaõpetajana. Töösse sisseelamine läks mul väga raskelt, kuna koolielu oli minu ajaga võrreldes palju muutunud. Sain sõna otseses mõttes iga päev väikese šoki. Praegu tunnen, et arenen ja õpin koos oma väikeste rüblikutega. Ka mu oma laps, kaheteistkümneaastane, on mulle suureks abiks mõistmaks tänapäeva laste veidrusi. Veidrused on need ju meie arvates, nende arvates aga täielik tavapära.
Väga šokeeriv on kuulda, et laste seas on hakanud toimuma hulganisti enesetappe. Kas ei ole see mitte noot meile, täiskasvanutele? Oleme ju kõik oma arust neile õpetajad, nii kodus kui koolis. Ülikoolides toodetakse juurde inimesi, kes peavad õpetama endast vaid mõni aasta nooremale inimesele lõimumist tohutu elumerega.
Võib-olla on need õnnelikud, kelle leibkonnas kasvavad lapsed, pannud tähele, et lapsed osalevad meie elus. Nad tahavad rääkida, mõelda, küsida, asju uurida ja lahendada ning selle juures ikka lõbutseda ka. Ja mis kõige huvitavam, ka lastele meeldib mõnikord omaette olla.
Mis sunnib ühte last enesetappu tegema? Sa ei saa seda tema käest enam küsida.
Kunagi vaatasin Tallinna kesklinnas õudusega ühe eliitkooli reklaami, et astugu laps nende esimesse klassi ja karjäärile saab antud tugev stardipauk. Appi!
Kahtlustan, et üks laste depressiooni või siis ka depressjonni – nagu Christopher Robin oleks seda kirjutanud – põhjuseid on distantsõppes. Meenutan siinkohal armastatud õpetaja Marju Lepajõe jutte haridusest. Ta rääkis õpetuse suurimast vaenlasest – kasu kuradist. Kas tõesti peab õppimisest olema kasu majanduslikus mõttes? Mina ei hooma meie üheksamiljardilise inimpopulatsiooni kõiki probleeme, kuid üks nendest on kindlasti kasu kurat.
Minu seadusmuudatuse ettepanek laste ja üliõpilaste õppimise kohta oleks järgmine: kui kogu ülesannet ei jaksa teha, tee pool. Aga hästi. Lihtne!
Ahvin siin kuulsat Martin Lutherit ja meie armastatud õpetaja Lauri, aga kui lastel oleks natukene kergem, oleks lastevanematel ehk suurem rõõm oma lapsi koolitööde juures aidata. Sealt on juba lühike maa sinnamaani, kus tekib soov koos lastega hüpata ja mängida ning pärast koos diivanil lebada. Seda ootavad nad meilt kõige rohkem!
Olen ka ise distantsõppe käigus välja püüdnud mõelda ülesandeid, mis ühendaksid lapsi oma vanematega. Näiteks „Piip ja Tuut köögis“ saate lõpus on väga toredad Jarek Kasari laulud ja ma palun oma õpilastel nende tekste hoolega kuulata. Samal ajal soovitan neil vanematega koos süüa teha, kuulates head nalja ja muusikat. Tundub, et kevadel lastele minu ülesanded meeldisid. Nad laulsid mulle neti kaudu minu klaverisaatele laule peale ja saatsid siis salvestused mulle. Enne ülesande täitmist palusin neil mitte muretseda ja teha nii, nagu oskavad. Sealt tuli ägedaid šedöövreid. Sain sellest väga hea tuju ja andsin ka lastele selle kohta tagasisidet. Mul on nendega praegu väga hea kontakt.
Üks kultuurisoovitus ka huvilistele, kes ei tea, kust alustada tänapäeva maailmast arusaamisega. Vaadake Otar Iosseliani 1999. aasta filmi „Audieu, Plancher des Vaches“ („Hüvasti, armas kodu“). See on YouTube’is olemas. Prantsuse keeles. Uskuge mind, saate sellest aru ka maailma šikimat keelt oskamata. Jah, välismaalastel on samad probleemid, mis meil.