Lapsekeskne õpetamispraktika lasteaias – erand või reegel?

Mil määral sobib anda lapsele vabadust ise otsustada ning kus tuleb kehtestada reegleid ja selgeid nõudmisi? Kust jookseb lapsekesksuse ning välise suunamise ja ka sunni piir? Kas tänapäeva liberaalne maailm on vabaduse pakkumisega liiale läinud? Need küsimused on viimasel ajal üha enam esile kerkinud ning lapsekesksusest on saanud õpetamises ja kasvatuses viimaste kümnendite haridusdebati kuum teema – nii koduse kasvatuse mõttes kui ka koolis ja lasteaias. Mõnda aega tagasi palju emotsioone tekitanud vaidlus koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava uuendamisel käis valdavalt just lapsekesksuse üle.

Mida tähendab lapsekesksus alushariduse kontekstis?

Eesti haridusvaldkonna arengukavas 2035, samuti riiklikes õppekavades on rõhutatud õppijakesksust, ometi ei saa kõik selle tähendusest ühtmoodi aru. Eestis ei ole aktiivne arutelu lapsekeskse õpikäsituse tugevuste ja nõrkuste üle kunagi jõudnud kõiki asjaosalisi rahuldava järelduseni. Küllaltki levinud on müüt, et lapsekesksus tähendab õppimisel kogu vastutuse andmist lapsele ning õpetaja taandamist teenindajaks, kelle peamine ülesanne on lapse soove täita. Kuigi alushariduse kontekstis on kirjeldatud nelja õpikäsitust – täiskasvanust lähtuvat, lapsekeskset, lapsest lähtuvat ja lapse juhitud õpikäsitust –, ei nähta üheski neist õpetajat lapse teenijana.

Lapse autonoomiat on kõige rohkem rõhutatud lapse juhitud kasvatuses, aga kuna selle õpikäsituse keskmes on arusaam võimekast lapsest, kes on suuteline täiskasvanute olulise toetuseta oma õppimist korraldama, oodatakse õpetajalt selle õpikäsituse järgi pigem võimalikult vähest sekkumist lapse tegevustesse kui lapse soovide täitmist. Kuigi soodsates oludes kasvanud ja tugeva enesedistsipliiniga lapsele võib selline kasvatusstiil sobida, kirjeldatakse sellisel õpikäsitusel põhinevat õpetamist pigem kui mittesoovituslikku.

Lapse (aga ka õpetaja) autonoomia on kõige rohkem piiratud täiskasvanust lähtuvas kasvatuses, milles õpetajat nähakse teadmiste edasiandja ja kontrollijana ning last valmisteadmiste vastuvõtjana. Kuna sellise õpetamisviisi puhul võivad heade teadmistega kaasneda lapse suur stressitase ning vähenenud soov omandatud teadmisi rakendada, oodatakse praegusel ajal õpetajalt pigem nn lapsekesksust ehk siis lapsekeskse või lapsest lähtuva kasvatuse põhimõtetest lähtumist. Mõlemas on õppeprotsessis kesksel kohal laps: oluline on arvestada lapse huvide, potentsiaali ja arengutasemega ning võimaldada tal olla aktiivne õppija. Rõhutatakse, et lapse arengu toetamiseks on oluline luua õppimist toetav keskkond, kus laps saab ise avastada, uurida, probleeme lahendada ja vastutust võtta – seda kõike kaaslaste ja täiskasvanutega vastastikuses koostöös.

Millised küsimused olid uurimuse fookuses?

Tallinna ülikooli haridusinnovatsiooni keskus viis 2020. aasta kevadel läbi uurimuse, kuhu olid osalema oodatud kõik lasteaiad Eestis. Osales 1389 töötajat, sealhulgas 1062 õpetajat 65 lasteaiast. Uurimuse fookuses olid lasteaia kui organisatsiooni toimimine ning lasteaia tööga seotud probleemid ja väljakutsed. Uurimuse käigus selgitati välja lasteaia praegune olukord, organisatsioonikultuuri tüüp, töötajate õpikäsitus ja hinnangud oma tööle, tööd mõjutavad stressorid, suhted lapsevanematega, hariduslike erivajadustega lastega seotud küsimused, tajutud koormus ja läbipõlemine ning teised näitajad. Samuti kirjeldati muutusi, mida töötajad oma lasteaialt ja Eesti alushariduse süsteemilt tervikuna ootavad. Valimi moodustasid õpetajad, õpetaja abid ja assistendid. Küsitluses osalejate arv lepiti iga lasteaiaga eraldi kokku. Kui osalevas lasteaias oli piisavalt vastanuid, lülitati lasteaiast laekunud andmed ühtsesse andmebaasi, mis tegi võimalikuks tulemuste võrdlemise. Iga osalenud lasteaed sai mõõdetud näitajate kohta võrdlevat tagasisidet ehk pildi sellest, kus lasteaed teiste lasteaedadega võrreldes organisatsioonikultuuri, õpikäsituse jt näitajate poolest paikneb.

Millist õpetamisviisi lasteaednikud eelistavad?

Rühma personali õpikäsituste väljaselgitamiseks kasutati üksikväidete liitmisel saadud näitajaid. Väited, mille alusel hinnati kontrollivat õpetamisstiili (iseloomulik täiskasvanust lähtuvale kasvatusele), olid näiteks: selleks et õppimine oleks tulemuslik, nõuab õpetaja rühmaruumis vaikust ja korda; õpetaja annab selged juhised, mida ja millal õppida, ning kontrollib nende täitmist; õpetaja toob selgelt esile, millised on õiged ja millised valed vastused; õpetaja nõuab kõigilt ja alati rühmareeglite järgimist; õpetaja paneb paika tegevused ning kontrollib, et kõik lapsed neid õigeaegselt läbi viiksid.

Väited, mille alusel hinnati autonoomiat toetavat õpetamisstiili (iseloomulik lapsekesksele ja lapsest lähtuvale kasvatusele) olid näiteks: probleemide tekkimisel eelistab õpetaja, et lapsed jõuaksid iseseisvalt lahenduseni; õpetaja pakub lastele võimalusi juhipositsiooni katsetamiseks; õpetaja suunab lapsi omavahel vestlema, lastes neil üksteiselt infot koguda; õpetaja loob lastele võimalusi iseseisvaks õppimiseks; lapsed on ise vastutavad ülesannete täitmise eest, õpetaja julgustab neid seadma kõrgeid, kuid realistlikke eesmärke.

Väited, mille alusel hinnati mittesekkuvat õpetamisstiili (iseloomulik lapse juhitud kasvatusele) olid: õpetaja ei sekku laste probleemidesse, sest usub, et lapsed suudavad ise kerkinud küsimusi lahendada; õpetaja ei pea vajalikuks reeglite rikkujaid karistada, sellest poleks niikuinii kasu; õpetaja sekkub laste õppeprotsessi vaid äärmisel vajadusel, sest laste kogemusel ja huvidel põhinev õpe on kõige tulemuslikum; õpetaja lubab lastel enamasti teha seda, mida nad soovivad; õpetaja ei püüa laste väärarusaamu korrigeerida, sest varem või hiljem korrigeerivad lapsed neid ise.

Kõigi nende üksikväidete puhul tuli rühma personalil hinnata enda tegevust 7-pallilisel skaalal ehk mil määral väidetes kirjeldatu iseloomustab tema enda käitumist. Vastanute antud hinnangute põhjal võib väita, et ligikaudu pooled osalenutest eelistasid lapsekeskset, veerand vastanutest kontrollivat ja veerand vähesekkuvat õpetamisviisi. 

Võrreldes kaht selgemini eristuvat, lapsekeskset ja kontrollivat õpetamisviisi, ilmnesid järgnevad seosed. Lapsekeskset õpetamisviisi eelistavad vastanud on nooremad ning nende hulgas on rohkem erialase kõrgharidusega töötajaid. Nad on enda hinnangul rohkem valmis katsetama uuendusi, sh kõikvõimalikke digivahendeid, ning ootavad uuenduste toetamist ka juhtkonnalt. Kontrollivat õpetamisviisi eelistavad vastanud olid eakamad ning pooldavad pigem traditsioonide hoidmist. Neile meeldib, kui kord on majas, ning just seda ootavad nad ka lasteaia juhtkonnalt. Tööga rahulolu oli mõlemal rühmal kõrge, samas ülekoormust tajuvad veidi rohkem autonoomiat toetava stiiliga vastanud. Samas hindavad just nemad oma suhteid lastevanematega mõnevõrra paremaks kui kontrolliva stiili järgijad.

Analüüsides töötajate hoiakuid seoses traditsioonide ja uuendustega, ilmnes, et kui igapäevatööga seoses peetakse oluliseks uuendusi ja muutumist, siis alushariduses tervikuna peetakse tähtsaks pigem püsivust ja traditsioone.

Uuringu teisi olulisi tulemusi

Praeguse olukorra uurimiseks lasteaias uuriti töötajate rahulolu oma tööga ja palgaga, selgitati välja igapäevased stressorid, suhted lastevanematega, hariduslike erivajadustega seotud küsimused ning tajutud (üle)koormuse ja läbipõlemise näitajad. Analüüsi tulemusena ilmnes, et uuringus osalenutele meeldib nende töö, nad naudivad seda ning tunnevad selle üle uhkust. Keskse murena võib välja tuua palgateema. Õpetajatest ja assistentidest ligikaudu kolmandik ning õpetaja abidest ligikaudu pooled arvasid, et töötasu ei ole vastavuses nende töö mahuga. Väitega, et palk tõuseb liiga harva ja töötajate palgaerinevused on liiga suured, nõustusid või pigem nõustusid ligikaudu pooled uuringus osalenud õpetajatest ja assistentidest ning peaaegu kaks kolmandikku õpetaja abidest. Ülekoormatust tundis ligi neljandik õpetajatest, kuuendik õpetaja abidest ja kümnendik assistentidest ning ligikaudu kolmandik kõikidest uuringus osalenutest nõustus või pigem nõustus sellega, et tööpäeva lõpuks on nad täiesti väsinud.

Vaadates lähemalt töötajate tööd mõjutavaid stressoreid, ilmnes, et kõige rohkem põhjustavad lasteaias pinget ja stressi laste liiga suur arv rühmas ja distsiplineerimata lapsed – rohkem kui kolmandikule uuringus osalenutest on need sageli või väga sageli stressi allikas (vt joonist 1). Paljudes tekitavad sageli või väga sageli stressi ka liigne bürokraatia, lastevanemate ükskõiksus ja hariduslike erivajadustega lapsed. Selgus, et lastevanematega seoses kogevad kõige rohkem stressi assistendid ja kõige vähem õpetaja abid.

Milliseid muutusi lasteaednikud ootavad?

Rühma personalilt küsiti, milliseid muutusi ootavad nad nii oma lasteaias kui Eestis laiemalt. Olulisemad valdkonnad, milles muutusi oodati, on toodud joonisel 2.

Lasteaiasisesteks muudatusteks väga palju ettepanekuid ei tehtud, sageli tõdeti, et kõik on hästi ja midagi muuta ei ole vaja. Tehtud muudatusettepanekutest seostus suurem osa töökorraldusega lasteaias ning füüsilise keskkonna ja materiaalse varustatusega. Töökorralduses mainiti, et lasteaias peaks olema rohkem tugispetsialiste (logopeed, psühholoog, vajadusel eripedagoog, erivajadusega lapsele rühmas tugiisik jne), et abistada rühmaõpetajaid töös erivajadustega lastega. Mõnel juhul soovitati erivajadustega lapsed suunata vastavasse lasteaeda või rühma, kus töötavad spetsiaalse väljaõppega inimesed, sest leiti, et tugiisikute puudumisel ei saa erivajadustega laste areng tavarühmas praegu piisavalt tuge. Pedagoogilise töö tõhustamiseks rühmas oodati aga assistentide ja õpetaja abide koolitamist ning kõigi meeskonnaliikmete töö väärtustamist.

Füüsilise keskkonna ja materjalide osas toodi murekohtadena esile ruumipuudus ning remonti vajavad rühmaruumid, mänguväljakute puudumine või halb seisukord ning nüüdisaegsete õppevahendite vähesus. Suhete vallas sooviti näha rohkem üksteise väärtustamist, mõistmist ja usaldamist ning juhtkonna suuremat tuge nii meeskonna liitmisel kui uuenduste elluviimisel.

Riigi tasandil oodati kõige rohkem laste arvu vähendamist rühmas, mis võimaldaks õpetajatel paremini arvestada iga lapse individuaalsuse ja arengupotentsiaaliga ning jätaks rohkem võimalusi erivajadustega laste kaasamiseks. Samuti tehti palju ettepanekuid töökorralduse muutmiseks. Näiteks sooviti, et õpetajatele oleks seadusega ette nähtud piisavalt aega tegevuste ettevalmistamiseks, lastevanematega arenguvestluste korraldamiseks, dokumentide täitmiseks, omavaheliseks teabevahetuseks ja teisteks tööülesanneteks. Ilmnes, et eriti vajavad praegusest rohkem aega ühe õpetaja ja kahe assistendi töökorralduse järgi töötavad õpetajad, kes sageli on rühmas ainsad pedagoogilise ettevalmistusega töötajad ja peavad vastutama kogu pedagoogilise töö eest. Ideaalina nähakse muidugi, et kogu rühma personal on pedagoogilise haridusega, et töötajaid usaldatakse kui oma ala professionaale ning pideva dokumentide täitmise asemel on rühmas põhifookuses töö lastega. Samuti oodatakse, et mõne töötaja haigestumisel leitaks rühma asendustöötaja ning lasteaedadele antaks senisest rohkem vabadust pedagoogilist tööd puudutavate otsuste tegemisel. Lisaks muule on oluline, et kõigi töötajate palk vastaks nende tööpanusele ning motiveeriks end ka tööalaselt arendama.

Kokkuvõtteks

Artikli üks eesmärk oli välja tuua, kuidas töötajad rühmas enda õpetamispraktikat hindavad ja kas see kaldub kontrolliva või autonoomiat pooldava lähenemisviis poole. Ei saa väita, et üks õpetamisviis on üdini hea ja teine halb, pigem peab alati olema kesksel kohal laps, tema areng ja vajadused. Kõige olulisem on, et rühma meeskond leiaks ühiselt parima lähenemisviisi, et toetada iga lapse arengupotentsiaali maksimaalset avaldumist. Meeskonnaliikmete sarnane arusaam õppimisest ja õpetamisest ning lastele esitatud ühtmoodi ootused on selleks olulised eeltingimused.

Et laste õppimist ja heaolu lasteaias mõjutab olulisel määral rühmapersonali rahulolu oma tööga, oli seegi teema artikli fookuses. Rahulolematus töötasuga on kestnud alushariduse valdkonnas juba pikemat aega. Kuigi võiks arvata, et töötajate peamine motivaator on palk, ilmnes, et õpetajate, assistentide ja õpetaja abide jaoks on siiski olulisem töökorralduse pool ja füüsiline keskkond, samuti head suhted kolleegide, laste ja lastevanematega. Oluline on, et igaüks tunneks ennast väärtustatuna, et üksteist usaldataks ja toetataks ning leitaks tasakaal uuenduste ja traditsioonide hoidmise vahel.

Eesti haridusvaldkonna arengukava 2035 rõhutab individuaalseid õpiradasid ja õpilase eneseregulatsiooni, st võimekust ise oma õppimist korraldada ja juhtida. Teadvustatud õppimine saab alguse juba lasteaias, kus järgitakse elukestva õppe põhimõtteid, mis suunavad õpetajaid pakkuma lastele võimalusi aktiivseks õppimises osalemiseks, andma neile piisavalt vastutust, otsustamise ja valikuvabadust, koostöist ja üksteiselt õppimise võimalust. Eestis nagu ka Põhjamaades rõhutatakse seejuures õpetaja kui autonoomse eksperdi rolli, kuna lasteaiaõpetaja on oma valdkonna asjatundja, kelle teadmised, oskused ja hoiakud vastavad õpetaja kutsestandarditega kehtestatud nõuetele ning tunnustatud eetilistele põhimõtetele. Uuring näitas, et paljud õpetajad on valmis vastutust võtma ning autonoomselt tegutsema. Iga lapse arengupotentsiaali märkamiseks ning lapse arenguks vajaliku toe tagamiseks on aga kriitilise tähtsusega nii rühmameeskonna ühtsus töö organiseerimisel kui ka rühmapersonali, lastevanemate, erispetsialistide ja lasteaia juhtkonna koostöö.