Lauamäng on ajastu nägu

19. märts 2021 Heiki Raudla peatoimetaja - Kommenteeri artiklit
Fotod: erakogu ja Tartu mänguasjamuuseum

Liikumis- ja tegevuspiirangute ajal tuleb peredel leida võimalusi, kuidas koduseinte vahel üheskoos sõbralikult ja sisukalt aega veeta. Eesti kodudes on tugevalt juurdunud lauamängude traditsioon: erinevalt moodsa ekraanimaailma mängudest pakuvad lauamängud nii lastele kui täiskasvanutele koosmängimise rõõmu. 

Lauamängud on olnud läbi aegade perede ühine ajaviide. Aja jooksul on muutunud mängude teemad ja kujundus, kuid leidub ka klassikat, mis peab ajas vastu.

Koos perega

Tartu mänguasjamuuseumi teaduri Helena Graubergi sõnul oli lauamängude traditsioon juurdunud Eestis juba enne Teist maailmasõda, aga see kestis ka sõja ajal ja pärast sõda, kuigi ajad olid vaesed ja mänge polnud eriti saada. Pärast sõda tehti neid ka ise, olemasolevate järgi. Grauberg ei tea, et tollal mõnda kodukootud originaalset eksemplari oleks valminud, aga muuseumi on jõudnud kalkapaberile joonistatud mänge. Kui ajas edasi hüpata, siis 1980. aastatel, kui eksisteeris veel NSVL ja eraisikute kauplemine oli põlu all – nn parasiitlik tegevus – tehti ise „Monopole“ – joonistati, kleebiti.

Helena Grauberg toob välja, et lauamänge eristab muudest mängudest ja tegevustest asjaolu, et neid on ajast aega võetud ette kogu perega. Mänguasjamuuseum on kogunud eesti inimeste lapsepõlvemälestusi ajavahemikust 1930.–1990. aastad. Tuleb välja, et inimeste mälestustesse on talletunud kõige elavamalt õues mängimine, aga õues mängimisse lastevanemad toona suurt ei sekkunud. Lauamängud olid mängude maailmas selles mõttes erand, et ka emad-isad, vanaemad-vanaisad ja tädid-onud ühinesid mänguga hea meelega.

Vana klassika

Aegade jooksul on mängude temaatika muutunud. Näiteks kui 1960. aastate lõpul ja 1970. aastate algul tõusis päevakorrale kosmose vallutamine, jõudsid kaubandusse kosmoselende kujutavad mängud. 1975. aastal üllitati Eestis lauamäng „Lend kuule“, mis osutus üsna populaarseks.

Ka praegusel ajal saab seda mängu osta. Tartu mänguasjamuuseum on koostöös eestimaise kirjastusega Loovhoog avaldanud mängu kordustrüki, mis sarnaneb originaaliga pea üks ühele. Mängule on lisatud venekeelne mängujuhend.

Mängudes peegeldub aja vaim. Kui 1930. aastatest leidub näiteks eri keelte õppimisega seotud mänge – näiteks doomino, mille puhul saab sobitada sõnad piltidega –, siis Nõukogude ajal see traditsioon hääbus.

Läbi aegade on olnud populaarne sport. Helena Graubergi sõnul kajastuvad lauamängudes ajastute populaarsed spordialad. Näiteks 1980. aastatel, kui populaarne oli jäähoki, mängiti aktiivselt nii lauahokit kui käeshoitavat kahepoolset kuulimängu, kus metallkuul lipsas läbi aukude ühelt meeskonnalt teisele. Mõistagi on tehtud hulganisti mänge jalgpallist ja motospordist. Uuemal ajal on sisse tulnud näiteks jooga harrastamine, aga lähme tagasi minevikku.

Mänguasjamuuseumi andmed näitavad, et 1970.–1980. aastate mängudest meenuvad inimestele ikka kõige rohkem vanad head klassikalised mängud, nagu „Reis ümber maailma“, „Tsirkus“, „Koolist koju“, aga ka kabe. Harvem male, mida mängivad koos küll ainult kaks inimest, aga tihtipeale laps ja täiskasvanu. Mälestustes on mainitud ka nipsukabet. 

„Tsirkus“ ja „Reis ümber maailma“ on senini mängumaailma virvarris pinnal püsinud nagu mitmed teisedki sarnased „reisi-„ ja „redelimängud“. Nii „Tsirkust“ kui „Reisi ümber maailma“ on olnud läbi aegade vähemalt viie kujundusega, aga reeglid on jäänud samaks. Need pakuvad hasarti järskude tõusude ja langustega ning on nii põnevad kui lihtsad, sobides seetõttu nii pisematele põnnidele kui ka päris suurtele. Lapsevanem, kes on töö juures päev otsa pead murdnud, mängib õhtul hea meelega pereringis ka lihtsamaid mänge, mis on siiski kaasakiskuvad.

Ajast aega on tehtud looduse tundmaõppimisega seotud mänge, mis kujutavad kõiksugu retki metsa ja merele – suusaretk, seenelkäik, jahil- ja kalalkäik. Alati on tehtud doominoid – nii piltide kui täppidega. Nõukogude ajast on mänguasjamuuseumis säilinud doominokomplekte, millele on kontuurid pinnale sisse põletatud.

Omaette teema on olnud alati kaardimängud ja tänapäeval on nende valik väga kirev. Vanast klassikast on senini Eesti turul „Must notsu“, „Narr“ ja „Ott“. Nii kaardipakkide kujundus kui sisu on ajastutruu.

Leidlikkust jagub

Ajast aega on tulnud ette ka iseäralikumat laadi leiutisi, nagu näiteks 1970. aastatest pärinev Salvo „Kirbumäng“, mis on nüüd taas välja antud. Mängu eesmärk on suure litri ehk kirbuema abil lennutada märklauale kuus väikest litrit ehk kirbupoega ja saada võimalikult palju punkte. Ühe viskega on võimalik saada 10, 25, 50 või 100 punkti. „Mäng nõuab keskmisest enam püsivust,“ märgib muuseumiteadur.

Sarnane oli ka „Ole osav“ (1980. aastatest), mis koosneb karpi tehtud sõredast mänguväljast, neljast eri värvi plastmassist „kiigest“, millega saab visata metallist põhjaga plastmassist heitekoonuseid sõõridesse. Mängu eesmärk on koguda võimalikult palju punkte – keskele visates saab 100 punkti.

ENSV tootmiskoondis Norma tõi 1980. aastatel turule ajajärku arvestades hoopistükkis iseäraliku mängu – elektromehaanilise ringloto. Ruletilaadse mängu komplekti kuulub lotokarussell – ratast sai keerutada nii käsitsi kui elektrimootori abil –, žetoonid, kuul ja kilele trükitud tabel. See värviline, nüüdseks retromäng, pealus nii lapsi kui ka täiskasvanuid. Nimi „Ringloto“ viitas asjaolule, et see ei ole hasartmäng ja sobib mängimiseks ka lastele.

Tehnika arenedes jõudis mängudesse elektroonikat, mõned meist mäletavad näiteks viktoriinilaadset mängu, kus juhtme ots tuli pista vastusevariandi juures asuvasse auku. Kui vastus oli õige, süttis lambike põlema. 

1960. aastatel jõudsid Eestisse „kuulimängud“, mida kutsuti ka laste piljarditeks. Need olid peamiselt jahi- ja kalastusteemalised ja valmistatud mujal Nõukogude Liidus. Varasemad olid ilma piltideta – aukude ja „pesade“ juures olid üksnes arvud.

Sõjateemalisi mänge Eesti NSV-s miskipärast ei üllitatud, kuigi neid leidus veel 1930. aastatel. Võimalik, et pärast Teist maailmasõda oli sõda eestlaste seas ebameeldiv või lausa valus teema. 

Aegade jooksul on muutunud mängude kujundus. Kui enne sõda ja ka 1950. aastatel oli kujundus võimalikult realistlik ja loomutruu, siis 1970. aastatel muutus see märgatavalt karikatuursemaks. Nii et päris hõlpsalt on aru saada, mis ajastust mäng pärineb.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!